Lörtsitud teema

Olev Remsu

Tolgi natuur ei sobi probleeme lahendama, ta pole detektiiv ega psühhiaater, kes enigma lahti harutaks, vaid hüsteeritseja, kes trummi taob.        

Dokumentaalfilm „Radikaal”, režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk, operaatorid Andres Maimik ja Mart Ratassepp, produtsent Andres Maimik. Kuukulgur Film, 2008, 35 min. Esilinastus 7. I kinos Sõprus, ETVs.  

Publitsistikas on seesugune mõiste nagu „õhus rippuv teema”. On midagi, mida rahvas ootab, mida kibeleb teada saama, ja siis tuleb õige autor, kes probleemipuntra vaheda mõõgaga lahti raiub. Pärast on rahvas autorile tänulik: ole meheks, tegid meid targemaks! Või vastupidi: sa igavene oinas, mida oled sina teinud, sa oled minu ideaali mõrtsukas!

Radikaalsus meie poliitikas on kahtlemata käsitlemist väärt ainevald. Nõmme raadio  tagamaade avamine, võtme otsimine sellele kummalisele nähtusele on tänuväärt töö. Usun, et korraliku tegemise puhul oleks selles peegeldunud meie ühiskonna olemus nagu piisakeses ookean. Margus Lepa isik on läbi ja lõhki intrigeeriv, teda saaks portreteerida lausa oksüümoronlikult, esitades sisemisi vastandusi, mis justkui ei tohiks ühe inimese sees koos olla. Aga, näe, hullu, ometi on!

Nii et Andres Maimiku ja Rain Tolgi publitsistivaist  on teemavalikul taas kümnesse lasknud.

Margus Lepa ja Rain Tolk

Milline on aga tulemus? Stopper käes, tuleks mõõta, kumba inimest, kas Margus Lepat või Rain Tolki näeme ekraanil rohkem? Ma pole seda teinud, kuid mulje järgi on Tolki rohkem, mis tähendab paljugi, ka seda, et dokumentaalfilmi asemel näeme telesaadet, kus saatejuht demonstreerib peamiselt ennast. Ja seda nimetakse ühes intervjuus veel BB C eeskujul  tehtud uuriva ajakirjanduse teoseks! (Eesti Päevaleht, 6. I) Oh-oo! Kes ikka koera saba kergitab ja need teised sõnad …

No hüva, kassi värvist ei sõltu midagi, olgu film või saade (nende piir on ka hajus), peaasi et Lepa mõistatuse ära lahendaks!

Tolk on kahtlemata väärt näitleja, kuid ta on võrdlemisi kitsa ampluaaga karaktertüpaaž. Ja sedapuhku on režissöör(id) eksinud, talle vale osa pakkunud. Sõprus või kollegiaalsus  on olnud tähtsamad kui väärt teos. Või on Tolk endale ise vale osa võtnud? Kriitiline enesenägemine pole suutnud talitseda soovi ekraanile pääseda. Või pole hindavat pilku enda suhtes olemaski? Igatahes Tolgi natuur ei sobi probleeme lahendama, ta pole detektiiv ega psühhiaater, kes enigma lahti harutaks, vaid hüsteeritseja, kes trummi taob. Fanatismimõistatust aga põristamisega lahti ei muugi. Kusjuures Tolk jääb Tolgiks edasi, samasuguseks, nagu  me teda eelmistest filmidest mäletame. Ainult et tegemist pole „Sügisballiga”, mis on tõesti hea film suuresti tänu Tolgi esmaklassilise partii tõttu. „Radikaalis” käib Tolk mõtestamatult kassina pidevalt ümber palava pudru, suutäiele ligi ei pääse.

Olgu, võib juhtuda, et kaks inimest, saatejuht ja portreteeritav, ei klapi kokku, siis tuleb üks neist välja vahetada. Tolk võiks jätkata oma rida, Lepat usutlegu inimene, kes sellega toime  tuleb, Lepa vägevast enesekaitsemüürist läbi murrab. Ja nüüd tuleb tõeline eetika- ja loogikaaps: saatejuhi saamatus on pea peale pööratud, sellest on tehtud süüdistus Lepa vastu. Meie tuleme kaameraga ja meid ei lasta sisse! Kõik ju teavad, et kaamera on nagu Suure isamaasõja ordenitega invaliid, kellel on igal pool eesõigused. Tolgused säärased, peale selle mürgitate eetrit veel Hitleriga!  Suurimaks etteheiteks Lepale kujunebki asjaolu, et ta filmitegijaid jutule ei võta! Selle nimel pole aga töödki tehtud, intervjuud pole korralikult ette valmistatud. Tolk esitab Lepale lolle küsimusi, millele ilmselt keegi ei vastaks, ja naudib ette, et küll jääb seegi kord vastamata. Samas on endale võetud õigus sorida võõrastes asjades, tungida territooriumile, kus filmiasjapulki ei oodata. Kaamera pühitseb kõik! 

Minu arvates ei anna isegi Hitleri pildiga õllepudelid õigust oma nina igale poole toppida, kaamera käimapanekuks on aga vaja ekstraluba. Ja kui seda ei ole, tuleb kõne alla varjatud kaamera kasutamine, mitte aga kaamera eesõiguse rõhutamine, nagu on tehtud filmis „Radikaal”. Sellist eesõigust on aga normaalseks peetud ning seetõttu langevad halba valgusesse hoopis autorid, portreteeritav koos oma Hitleriga jätab parema mulje. 

Ei saa isegi öelda, et pada sõimab katelt, sest üks boiler pulbitseb ja keeb, teine vastab väärika vaikimisega, tüütute kärbeste eemale peletamisega.

Kui juba Nõmme raadiosse vägisi tungiti, siis miks mitte Lepa koju? Miks ei saadetud teda vähemalt ukseni? Inimese portree juurde kuulub tema perekond/perekonnatus, aga sellest ei saa me midagi teada.

Ja veel. Lepa on inimene, kes mängib  Nõmme lasteaedades jõulu- või näärivana. Aah, kus oleks saanud episoodi – radikaal roosamannatseb, võtab lapsi sülle. Kas filmi autorid teadsid seda? Uuriv ajakirjanik oleks võinud uurida, kas punapruun aateinimene Lepa on laste sõber tasuta või pressib ta kinkide jagamise ja salmide hindamise eest raha välja? Miks seda ei ole tehtud? Kas tegemist on ülejala tehtud haltuuraga? Usun põhjuse olevat ka selles, et need ja mõned teised tõelisele  dokile vajalikud episoodid oleksid kahandanud Tolgi ekraaniaega. Nii näemegi nende asemel moodsalt sõlmitud salliga Tolki, kes kordab osi oma eelmistest mängufilmidest. Tõsi, kaamera on oma töö teinud, Tolgi kõrval ka Lepa ilme jäädvustanud. Lepa ülesvõetud palges avaneb mingi osa tema portreest, mis on üpris kõnekas. Aga sellest on ikkagi vähe! Vaja pole mitte ainult visuaalset, vaid kogulahendust, vaja on seletust ühiskonda  põletavale probleemile. Nii on publitsistikas kombeks ja nii teeb ka BB C.

Muide, kui võrrelda kahe inimese näitlejatööd selles dokumentaalfilmis, siis Lepa mängib oma näoilmete ja kehakeelega Tolgi üle. Või on see režissööri-operaatori teene? Igatahes juba mainitud intervjuus teatab Maimik, et tegelikult oleksid nad võinud teha Lepast tunduvalt hullema filmi. Ja edasi: „Mul oli ühel hetkel tunne, et viibime justkui väga  lähedal ühiskonna alateadvusele, kus kobrutab tohutu mass sotsiaalset ängi, viha ja paranoiat. Margus Lepa monumentaalne isiksus on justkui „ventikas”, mis meile kõike seda näkku viskab”.

Täpselt öeldud, peale selle veel mõjukalt sõnastatud nagu ka paljud teised vastused usutleja Kristiina Davidjantsi küsimustele. Just seda kõike, sotsiaalse vimma põhjuse avamist, võõrandatust isiklikust elust jms oleks vaja,  ainult et mitte midagi seesugust me filmis ei näe, on üksnes hale urgitsemine.

Peeter Kreitzberg ja Risto Teinonen

Lepat on püütud iga hinna eest lollitada, saatejuhist on saanud sildikleepija, kel poliitikast ja psühholoogiast suurt aimu ei ole. Lepa teenib etteheite isegi sellel puhul, et on radikaalpahempoolsuse vahetanud radikaalparempoolsuse vastu. Aga see ongi üks- ja seesama! Ainult ikoonid on erinevad, kuigi ka selles võib leida suuri sarnasusi. (Siinkohal ei taha ma Eesti vasakpoolseid samastada hitlerismiga, ju võis Lepa olla tolles parteis juhuslik ja konfliktne erand.) Kimpus autorid on parajas supis sipelnud, on kinni haaranud isegi viimasest ja täiesti juhuslikust õlekõrrest nagu Peeter Kreitzbergi pilt Nõmme raadio seinal. Ka seda asja võiks ju uurida, ainult et teisest otsast ja mitte  Kreitzbergi poolt. Tähtis ei ole pildistatu, vaid see, kuidas pilt seinale sattus. Kas pildi panek on Lepa provokatsioon? Kas pildistatu tõmmati haneks? Vastust me ei saa.

Lepa mõistatus ei hargne isegi põhimõttelist natsionaalsotsialisti Risto Teinoneni usutledes „Eesti multikultuursuse ja natsionaalsotsialismi pealinna” (autorite väetilt satiiriline tituleering) Tartu Raekoja platsil. Taas on autorid jännis, lihtsalt ei saa edasi! Ja taas  tuleb tõdeda, et neid jännijäämisi esitab Tolk hästi, ainult et vales kohas. Tema mängufilmides kehastatud tegelased on ju ikka omadega jännis, ja seda olekut kujutada oskab Tolk ilmekalt.

Hädas autorid on valinud kõige halvema tee: nad teevad kõik, et Lepat lihtsalt välja naerda, kabjahoobina Lepa näitlejavõimetele on mõeldud tema esinemise näitamine huumoriõhtul Tartu laululaval. Vaadake, kui vähe publikut! Vaadake, kui hädised on Lepa naljad!  Ja niisugune mees tahab olla ideoloog!

Mis on aga tegelikult välja tulnud?

Minule küll tuli sitamaitse suhu, kuna tegelikult on kolleeg nurga taga pihku itsitanud, mustanud kolleegi, üks näitleja on proovinud põrmustada teist näitlejat. Ja seda niimoodi, et pole teisele näitlejale väljanaermise pareerimiseks võimalust andnud. Veelgi enam! Monopoolset sõnaõigust on kasutatud isegi filmi valmimise järel, portreteeritavat  on materdatud koguni järelintervjuudes. On totaalne rumalus rääkida teoseväliselt, kuidas teost tuleks mõista. Aga ometi on dispuut kantud väljapoole filmigi, ja sealgi on autorid jätkanud samas vaimus, varblase massimeedia suurtükitulega üle valanud! Lihtsalt piinlik. Äparduda oma ettevõtmises ning siis see veel teise kaela ajada. Teadagi, et ülekohtu all kannataja muutub sümpaatsemaks ja seda koos oma Hitleri ning verbaalse kõhulahtisusega. 

Autoritele omast individuaalset käekirja ehk selja taga naermist võime „Radikaalis” täheldada ka Nõmme raadio fanaatikute ülesvõtmisel. Ikka esitatakse neid kaadrites kui ühiskonna marginaale ja arulagedaid tüüpe, kes midagi ei jaga. Nüüd kerkib küsimus, kas autorid on ise üldse mõistnud, et nad pole endale seatud eesmärgiga hakkama saanud. Või peavad eesmärki täidetuks?

Igatahes on enesekindel  intervjuu antud pärast filmi valmimist. Saate „Radikaal” lõpus on õrn vihje skisofreeniale. Kas just seda peetakse ühiskonna alateadvuse avamiseks? Antagu andeks, kuid mina ei mõistnud, kelle või mille kohta see siis käib. Kas Lepa või ühiskonna kohta? Kui ühiskonna kohta, siis pole see mingi vastus, vaid tühi sõnakõlks, vastusest möödahiilimine. Kui Lepa kohta, siis jääb ikkagi õhku probleem, miks Nõmme raadio kui nähtus meie sootsiumis  eksisteerib, miks on see viha ja vihkamist pritsiv jaam mõne inimese meelest meie au, mõistus ja südametunnistus. Nüüd küsime: mis jääb puudu BB Cst? Väga lihtne asi, nimelt tõeline lahendus! Ka lahendamatuse rõhutamise kaudu pole lahendust ja vastust antud. Kusjuures lahenduse tehnilist võimalust on kasutatud, nimelt autorihääle kaadritagust teksti. Vaat, see oleks võinud olla kanal, mille kaudu poleks olnud keelatud targutada,  kus oleks pidanud määrama raudselt autoripositsiooni! Nagu seda on tehtud BB C dokkides.

P. S. Muide, mina olen Margus Lepaga samast põlvkonnast ning meie muusikamaitse on haruldaselt kokkulangev. Olen Nõmme raadiot kuulanud muusika pärast, kui aga saatejuht seal oma lollusi pilduma hakkab, siis olen veidike kuulanud ja siis lainet vahetanud. Ka mina olen  mõelnud, miks Lepa on ära pööranud? Ehk on seda teinud pidev heietamine tema kunagi mängitud Kiire rollist? Ühelt poolt lõikab ta nagu ise loorbereid sellelt üsna teenimatult noorustükilt, teiselt poolt ta ju mõistab, et suur osa rahva tänulikkusest on langenud valele aadressile – see kuulub ju Oskar Lutsule, rahvuslikule Palamuse müüdile, mitte filmile ja seal mänginud näitlejatele

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming