Loomad kui inimesed, inimesed kui loomad

Jan Kaus

Kui Riho Unt kujutab „Lilis” inimese loomastumist sõjas, siis Rao Heidmetsa „Kaasasündinud kohustused” kirjeldab inimese loomastumist tarbimisühiskonna virvarris, tema lamestumist. Kaader filmist „Kaasasündinud kohustused”.

Nii Riho Unt kui Rao Heidmets on teada-tuntud tegijad, kelle uudisloomingut uudistades võib tahtmatultki tekkida soove näha seoseid nende varasemate filmidega, et saada aru, kas tegijad on oma uute teostega leidnud uusi teeotsi, suundi või mitte.

Muidugi, eriti Undi puhul tuleb silmas pidada mitte ainult „Lilile” eelnenud loomingu mahtu, vaid ka sisulist kihilisust. Ta on teinud nii painavalt süngeid („Hing sees”) kui ka lärmakalt lõbusaid („Kapsapea”) filme. Kui kaks mainitut kasutavad palju otsest kõnet ja dialoogi, siis näiteks mõnedes Undi filmides verbaalne osa sootuks puudub. „Lili” liigitub kahtlemata Undi tõsisemate filmide kilda, moodustades mu meelest mõttelise järje 1987. aastal valminud filmile „Sõda”, kus Undi loominguliseks paarimeheks oli Hardi Volmer. Esiteks muidugi kohtub vaataja „Lilis” juba „Sõjast” tuntud rottidega. Kuna „Lilis” on rotid rohkem esil kui „Sõjas” – viimases kujutasid nad eelkõige/ainult vareste vastasjõudu, tumeda massi üht poolust –, siis näeb neid ka lähemalt, lähivõtetes, nende ilmed ja liigutused tulevad rohkem nähtavale, Unt on saanud rott-nukkude võimalustega rohkem mängida. Loomade või loom-nukkude vastu on Unt rohkemgi huvi tundnud, lisaks „Sõjale” meenuvad veel viimasest aasta varasem „Kevadine kärbes”, „Vennad Karusüdamed” või 2002. aastal Julia Pihlakuga kahasse tehtud „Pingviinide paraad”, mis minu meelest on üks alahinnatumaid eesti nukufilme. Selles filmis mängib Unt huvitavalt just nimelt looma-inimese vastanduse/ühtsuse võimalustel. „Lilis” sebivad esiplaanil küll rottide esindatuna loomad, kuid ei puudu ka inimesed. Asi on siin muidugi mitmekihiline. Üht „Lili” inimtegelast kehastab näitleja (Hele Kõre), teist nukk. See nukk ei liiguta ennast kordagi, vaid lamab; on raske aru saada, kas nukk kehastab surnut või surijat, igatahes ei teki siin loomade ja inimeste vahele sellist sulandumisvõimalust nagu „Pingviinide paraadis”, kus inimnukk tõmbab endale filmi finaalis selga pingviin-nuku kostüümi ja muutub nii pingviiniks. Selline paradoks haakub laiemalt Undi esteetiliste valikutega: tema loom-nukud pole reeglina – v.a „Vendades Karusüdametes” – rõhutatult antropomorfsed, näiteks „Sõja” varesed ning rotid meenutavad välimuselt luust-lihast vareseid ja rotte. Tõsi, „Lili” rotid on „Sõja” omadest ja „Pingviinide paraadi” pingviinidest antropomorfsemad, kuna nende juht kõneleb, kriisates korduvalt selges saksa keeles: „Wer ist Lili Marleen?”. Ning loomulikult segunevad Undi loom-nukkude liigutustes inimlik ja loomalik. Ometi haakuvad „Lili” rotid selgelt Undi varasemas loomingus selgelt esineva huviga loom-nukkude vastu, võib-olla just „Lilis” saavutab Unt ehk nende liikumises huvitavamaid tulemusi.

Esteetilises plaanis tundus siiski „Lili” kõige huvitavam kuju too suletud silmadega ja liikumatu, eeldatavasti kas surnud või suremas lamav sõjamees. Nimetatud nuku näojooned tundusid küll täiesti eba-rihountlikud. Liikumatu sõdur sobinuks ehk pigem mõne Bassovskaja/Girlini teose unenäolisse atmosfääri; viimaste nukud meeldivad mulle nende teatud peenuse tõttu, jättes tihti mulje, nagu oleksid nad välja nikerdatud elevandiluust või marmorist. Kui manada silme ette tüüpiline inimnukk à la Riho Unt, siis vähemalt mina näen kohe mõnda „Kapsapea” või selle järje robustset ja karikatuurset tegelast. Mitte et Bassovskaja/Girlini nukkude näojooned poleks karikeeritud, kuid seda võiks parema puudumisel nimetada traagiliseks karikeerituseks, Undi „Kapsapea” tegelaskond paistab seevastu silma just inimnukunäo ja -keha humoorika ülekuhjamise poolest. Tundmata nukuvalmistamise tehnikaid ja üksikasju, jätavad „Kapsapea” nukud mulle mulje, et on valmistatud odavast, karedast riidest, nende näod on valmis visatud justkui tahtliku muige saatel ülekäe, nad on rohmakad, neis puudub Bassovskaja/Girlini nukkude nukker, läbikumav graatsia. Ning nüüd, „Lilis”, selline sõdurpoiss – kõhn ja nurgeline. Esteetiliselt tundub selline pööre mitte vaid usutav, aga lausa põhjendatud. Meenutagem, et kõiki neid „Kapsapea” koduvillaseid ja naljakate lõustadega tegelasi iseloomustab animatsioonimaailma maagia kohaselt surematus: korduvalt kukuvad nad kuhugi kokku või laiali, neid tulistatakse, nad satuvad plahvatustesse, kuid filmi finaalis seisavad nad sõbralikult ümber hiiglasuure porgandi. „Lili” sõdur lamab filmi esimestest kaadritest viimasteni liikumatult mürsulehtris, nähes eeldatavasti just surmaund. Kordan – liikumatult, mis eriti nukufilmi kontekstis mõjub ootamatuna. Tema tardumus on ootamatu ja seda mõjuvam, seda suurema sümboolsusega. Tema ümber ja peal sagivad, rahmeldavad, rämisevad ja urisevad rotid. Rottide rohkus ja paigalpüsimatus, nende agressiivsus moodustab võimsa vastanduse sõduri liikumatusele ja häirimatusele. Kuigi sõdur on surnud, siis ei jäta Unt vaatajale kahtlust, et Hele Kõre kehastatud kaunis daam, too Lili, kuulub just sõdurile, tema maskina liikumatu nukunäo taha, elusasse maailma – paradoks missugune.

Üldistus on võimas. Rotid avastavad mürsulehtrist raadio, mis laulab „Lili Marleeni”. Kamp püüab Lili Marleeni raadio seest kätte saada, tulemuseks põlenud, läbitulistatud ja lopergune raadio. Kui juba „Sõjas” tähistasid rotid koos varestega hävingut, irratsionaalset kaost ja surma – rotid tapsid vareseid, varesed rotte – ja seda, kus see kõik kokku saab, nimelt sõda, siis just seetõttu sobibki „Lilis” rottide hääleka ja vilka raevu vastukaaluks õrnade joontega liikumatu sõdur, kelle laugude taha näeme elusat ja sooja inimest, paljast keha, tõotamas väikest surma, eneseunustust armastuse pehmetes voogudes. Siit võib edasigi minna ja mõelda, kuidas Undi loomnukud esitavad tegelikult inimsuse üht, seda tumedamat poolust – rottide juhi kehakeel ja hääl meenutab aeg-ajalt Adolfit ennast. Nii et hetkeks tekkis tunne, et kordub „Pingviinide paraadis” kord juba nähtu, kuid vastupidiselt: juhtrottnukk tõmbab kostüümi seljast ja sealt alt astub välja ehtsalt rihountlik, groteskne ja pisut vormitu füürer.

Rao Heidmetsa „Kaasasündinud kohustused” tõestab järjekordselt, et vähemalt tehnilisel tasemel on Heidmets üks huvitavamaid tegelasi eesti kaasaegses animatsioonis. Kui otsida paralleele tema varasema loominguga, siis ilmneb Heidmetsa kalduvus ehitada oma filmid üles kordustele: ta võtab loo ja mängib selle paar või enam korda läbi, varieerides ja lisades. Sedasi toimis ta „Pärlimehes”, mis meeldib mulle Heidmetsa filmidest vist kõige rohkem. Tõsi, paralleel sellega ka piirdub, „Pärlimehe” ja „Kaasasündinud kohustuste” teemad on täiesti erinevad: esimeses müütilised-müstilised maailmad, teises rapitakse halastamatult meediaühiskonda. Teine, ähmasem paralleel tekkis mustvalge ja valdavalt piksillatsioonis „Elutoaga”, vist seetõttu, et sarnaselt viimati nimetatuga pakutakse Heidmetsa uudisteoses üldistusi perekonna kaudu ning toimuva territoorium piirneb lõviosas pere eluasemega.

„Kaasasündinud kohustused” pakub visuaalset tulevärki, tehnilist meisterlikkust – loo kordamine võimaldab kiiret montaaži ja sellega kaasnevalt osavaid lahendusi (näiteks stseenis, kus ema toidab lusikaga last ning laps kasvab iga ampsuga üha suuremaks), osavalt seob ja seab Heidmets piksillatsiooni nukutehnikaga samas kaadris/stseenis. Selline tehniline miksimine päästab mingil moel kogu filmi sisu. Nimelt lähtub „Kaasasündinud kohustused” reality-show formaadi kritiseerimisest: mees (Peeter Oja) vaatab telekast saateid, kus tapetakse inimesi. Õieti näidatakse nende saadete reklaame, neid tutvustatakse ütlustega „all you see is true”, „no acting, no studios” või „nothing is staged”. Heidmets kujutab telekast paistvat maailma nukkudega. Maailma tele-ekraani ees või sellest väljas esindavad aga näitlejad (lisaks Ojale ka Marika Korolev). Juhul kui kogu film oleks lahendatud kas ainult nukkude abil või ainult piksillatsioonis, tekiks kohe raskusi võtta Heidmetsa üldistusi tõsiselt. Just tõsiasi, et reality-maailma, seda „tõelisemast tõest” hüperreaalsust esitavad nukud, aitab kaasa näidatava kahemõttelisusele – võimalusele, et just nukud rõhutavad telesaadete simulaakrumit, ebatõesust; tõsiasja, et reality esindab selgelt teleformaati, millel on väga vähe pistmist reaalsusega. Peeter Oja mängitud mees kogub teleekraanist tuppa lendavaid nukke. Ta tunneb huvi just nukkude vastu, kusjuures tema luust-lihast naine seksikaid sukkasid vilgutava Korolevi näol tunneb ennast tagaplaanile jäetuna. Kahemõttelisuse teine pool vihjab muidugi sellele, et Heidmets tahaks justkui öelda, et reality-maailm muutub üha julmemaks: kui praegu lõhutakse sellistes saadetes inimeste elu, siis kaugel pole aeg, mil seda elu mitte ainult ei lõhuta, vaid see kustutatakse. Minu arust ei pea selline arusaam paika. Kuid tänu nukkude ja luust-lihast näitlejate osavale kasutamisele saab Heidmetsa moralismi näha mitmetahulisena. Kuigi Heidmetsa üldistus – inimsuhted kannatavad hüperreaalsuse ahvatleva pealetungi all – peab üldjoontes paika, on see ehk pisut liiga kergesti läbinähtav. Samas ei saa eitada nii mõnegi lahenduse osavust – näiteks pere pildialbum, mis on tulvil lahkuva naise fotosid.  Niisiis, tegu on esteetiliselt meisterliku üldistusega ning ehk ei ole ka liiga kistud väita, et kui Unt kujutab oma uues filmis inimese loomastumist sõjas (või õieti ehk paratamatugi loomastumise vältimise võimalust), siis Heidmets kujutab inimese loomastumist selle sõna kivisildniklikus mõistes, inimese loomastumist tarbimisühiskonna virvarris, tema lamestumist. Väikest ja abitut nukku lahtiriietava Peeter Oja limaselt vilkuv keeleots sobib päris hästi sellise väite visuaalseks kinnituseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming