Loovuse ökoloogia

TÕNIS KAHU

Dokumentaalfilm „Impromptu“ (Eesti 2015, 57 min), autorid Mart Taniel ja Priit Pääsuke, operaatorid Mart Taniel, Erik Põllumaa ja Priit Pääsuke, helirežissöör Rainer Jancis. Linastub kinos Sõprus.

Filmis räägib muusik Rainer Jancis, et vabalt improviseeritud muusikas on tegelikult sama energia mis looduses.

Filmis räägib muusik Rainer Jancis, et vabalt improviseeritud muusikas on tegelikult sama energia mis looduses.

Kaader filmist

Filmi „Impromptu“ lõpus räägib muusik Rainer Jancis meile sellest, et vabalt improviseeritud muusikas on tegelikult sama energia mis looduses. Et need helid on põhimõtteliselt seesama mis tuul ja tuli ja puud. Ja siis ütleb ta veel, et säärast muusikat polegi võimalik „teha“, vaid ta sünnib justkui ise siia maailma. Ma ei saa öelda, et ma sellise sõnastusega eriti nõusse jääksin. Aga – kindlasti ei saa ma neid sõnu ka päriselt kummutada. See on kellegi teise töökõlbulik ideaal ja olgu siis nii. Ning pealegi tundub, et kuidagimoodi võtab Jancise mõttekäik kokku selle, mida Priit Pääsuke ja Mart Taniel on oma tunnipikkuse visuaalse uurimusega vabast improvisatsioonist öelda tahtnud. Ei, mitte too romantiline lapsemeelsus iseenesest ei huvita neid – pigem on „Impromptu“ ökoloogiline projekt.

Milline siis võiks olla „loovuse ökoloogia“? Kuidas ikkagi liiguvad kehade vahel nood erisugused energia- ja jõuväljad? Kuidas nad koonduvad ja lahknevad, moonduvad ja samaks jäävad? Kuidas neist saavad näiteks tantsu ja muusika kaudu organismid, mis elavad ehk mingit oma elu, nagu me ise iga päev ja siin ja praegu? Ma ei arva, et filmis sellele kõigele vastataks või isegi üritataks seda teha. Aga autorid usaldavad kaameraid ja usaldavad mikrofone ja hoolitsevad, et miski meie eest ekraanil toimuvat ei varjaks. Iseasi, et võib-olla läheks vaja hoopis täpsemaid mõõteriistu. Inglise kitarrist Fred Frith räägib filmis, kuidas neuroloogiliste katsete käigus selgus, et tema improvisatsioonide aegu ei toimu tema peas mitte midagi. Peaks olema päris lähedal, et seda näha.

Seos, mis mulle pikapeale pähe sigines ja sinna jäi, ütleb, et „Impromptu“ sarnaneb oma kõneviisilt suuresti mõne loodusdokumentaaliga. Me näeme mingit elusorganismi tema loomulikus keskkonnas ja katsume keskenduda, tundmatu maailmaga justkui tolle enese reegleid mööda kohtuda. Ning ühtlasi imetleme midagi veel – seda, kui lähedale kaamera on pääsenud, kuidas ollakse sealsamas ja ei rikuta midagi ära. See on huvitav positsioon. Autor ei hoia lihtsalt neutraalselt kõrvale, seda mitte. Ta on sealsamas, aga kuidagi väga vaikselt. Sest muidu ei saaks me midagi teada. Vaba improvisatsiooni maailma ei näidata meile siin mitte kui saladust, mida paljastada. Pigem näidatakse kõike just nii, et salapära säiliks. Me avastame katkeid tundmatust maailmast, kus veidrad ja tundmatud organismid toimetamas hämaralt valgustatud territooriumil. Me oleme sisenenud ühele pooleldi asustamata kaitsealale ja peame olema ettevaatlikud, sest sealse ökosüsteemi tasakaal on õrn ja habras. Niisiis on siin kaks tasandit, millega nii film ise kui meie siinpool ekraani peame paratamatult kokku puutuma: ühelt poolt imetlus ja huvi, teiselt poolt kaitsepositsioon. See viimane tähendab tegelikult seda, et vaba improvisatsioon üritab püsida jonnaka erandina keset teda igalt poolt piiravaid lääneliku muusikakultuuri norme.

Kui enda ümber ringi vaadata, siis suhtleme me kõik eeskätt seesuguse muusikaga, millele on antud objekti kuju. See tähendab XIX sajandist saadik seda, et muusika on just nimelt midagi ruumiliselt fikseeritut, on tekst, on muusikateos. Just nimelt teose struktuuris, selle kui kultuuriteksti spetsiifilistes joontes, on varjul tema väärtus ja tähendus. Alles siis, kui me muusikat objektina ette kujutame, on meil võimalik seda analüüsida, sest analüüs tähendab distantsi, hindavat pilku eemalt. Ja siiski – see kõik puudutab ainult n-ö professionaalset muusikat. Aga on veel midagi. Me laulame ju ka ise kas duši all või lapsele hällis või purjus peaga lihtsalt niisama. Ja asi polegi laulmises. Me kõik toodame helisid, mürasid. Me oleme omal moel argumendid selle vastu, et muusika peab olema ajas tardunud ja ruumiliselt fikseeritud objekt. Vaba improvisatsioon lihtsalt jätkab seda loogikat ja esitab küsimuse, et mis siis, kui muusika polegi „asi“. Äkki on ta pigem kaduv hetk, retooriline akt, mille puhul loeb see, kuidas me selles osaleme, kuidas vahetult reageerime?

Möödunud sajandi algul lisandus sellesse teemasse veel üks aspekt. Nimelt selgus üha ilmsemalt, et muusikaline objekt tähendab sageli tegelikult turusuhete tarvis vormistatud kaupa. Asi polnud mitte lihtsalt kommertsis ja sellele vastandumises. Marksistliku mõtleja Theodor Adorno järgi on maailma olemuslikuks jooneks selle mittetäielikkus, mittelõpetatus. Kunstiteos pidanukski olema märk sellest, et maailm ei ole terviklikuna realiseerunud. Kunsti kaubaks „reifitseerides“ peidetakse sinna aga kõik need inimestevahelised suhted, mida tema loomiseks vaja on läinud, ning samuti kunsti kogu kriitiline ja utoopiline potentsiaal. Just sellelt positsioonilt lähtudes oli ja on vaba improvisatsioon oma loomult tegelikult poliitiline. Poliitiline selles mõttes, et tahab rääkida vabas ja piirideta keeles ning usub samas, et selline keel on midagi, mida kapitalistlik reaalsus meile keelab. See kõik on muidugi keerukam ja varjab eneses ka vastuolusid ning need ulatuvad sügavamale, kui esialgu paistab.

Mulle endale ehk kõige huvitavam neist vastuoludest puudutab müra ja informatsiooni kategooriate suhet. Filmis räägib vokalist Roomet Jakapi näiteks sellest, kuidas ta enese seest neid kummalisi ja tihti häirivaidki hääli otsides tahab ulatuda teisele poole keelt, leida üles mingi puhta minapildi. Probleem on aga selles, et see ei pruugi olla tingimata vabastav akt, vaid midagi valusalt pingelist. Jakapi haarab millegi järele kusagil seal, kuhu tal tegelikult asja ei peaks olema – see on pingutus, pealtnäha autistlik kramp, omamoodi rünnak omaenda keha vastu. Kui Jancise improvisatsioon on hipilik zen-voolamine, siis Jakapi loomeakt on vägivaldne. Mis sest, et mõlema puhul on keha neile instrumendiks. Erinevused on olulisemad: Jancis kannab enda kaudu puhast ja tegelikult müravaba signaali. Jakapi seevastu kasutab mikrofoni justkui mikroskoopi, ta teab, tema sees on midagi veel, ja ta tahab sellele otsa vaadata, seda kuulda ja kogeda. Müra, mille ta enese sisemusest avastab, võib paljude arvates olla pelgalt kommunikatsioonihäire. Aga tegelikult mitte: Jakapi käsitleb oma keha ehk hoopis meediumina ja mõistab seetõttu, et müra on midagi, mida sinna saab koguda, akumuleerida, seal töödelda … Tema keha on justkui virtuaalne instrument, mis eksisteerib elektrilise pingeväljana ja lausa anub enese lülitamist plokkide ja pedaalide keerulisse võrgustikku. See, et Jakapi ei suuda ilmselt kunagi päriselt oma totaalset eneseotsingut realiseerida, on natuke traagiline ja natuke koomiline. Valdavalt ongi see enam-vähem igasuguse avangardse kunsti saatus: ei liiguta mitte niivõrd millegi poole, kuivõrd millegi eest. Film lõpeb merevaatega: kaugel lainete vahel ujub keegi, ilmselt rannast kaugemale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming