Lotte üle kõige

Annika Koppel

“Wallace ja Gromit” ning “Lotte” on sarnased pigem väliselt.  

Täispikk animafilm ”Leiutajateküla Lotte”. Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits, stsenarist Andrus Kivirähk, originaalmuusika Sven Grünberg. Osades Evelin Pang, Andero Ermel, Peeter Oja, Lembit Ulfsak, Marko Matvere, Ain Lutsep, Aarne Üksküla jpt. Esilinastus 1. IX.

 

jänes Adalbert oma järjekordse

leiutise küüsis. kaader filmist

 

Pole kahtlust, et Leiutajateküla Lottest saab laste sõber. Õieti on see tegelane ju vana tuttav juba lõunamaa reisist alates (“Lotte reis lõunamaale”, 2000; “Tom ja Fluffi”, 2000), oma naljad leiavad filmist ka täiskasvanud, sest Põldma ja Ernits on mõelnud ka isadele-emadele, et neil igav ei hakkaks. Tsitaadid ja parafraasid Eesti kontekstist, pildi ja teksti mitmetähenduslikkus ei lase suurtel unne suikuda, samal ajal kui võluvalt vägivallatu Lotte ekraanil laste tarvis põnevust krutib. No kes ei naeraks jänes Mati seiklusi vaadates, kui jutt räägib üht ja pilt näitab natuke teist!

Filmi tegelastele on andnud hääle Evelin Pang, Peeter Oja, Anu Lamp, Marko Matvere ja Mait Malmsten. Evelin Pange Lotte veenab täiesti, samuti ülejäänud hääled. Hea filmimuusika olevat selline, mida kohe ei märkagi. Või siis vastupidi, märkad algusest peale ja naudid koos filmiga. “Leiutajateküla Lotte” muusika on pisut eklektiline, Grünbergi ja Kaupersi lood jätavad üleminekutesse traagelniidid tunda. Aga muust küll aru ei saa, mis osa filmis on teinud eestlased, mis osa lätlased.

 

Hea ei võitle, vaid võistleb

 

Lähtugem aga siiski eeldusest, et “Leiutajateküla Lotte” on igati korralik töö – mitte päriselt ilma agadeta, ent tunnustust vääriv saavutus. Täispikk joonisfilm on töömahukas ja kallis, juba sellepärast pole neid just palju – “Lottet” tehti neli aastat. Lastele mõeldud animatsiooni toodetakse enamasti lühikeste juppidena eelkõige telele mõeldes (“Tom ja Fluffi”). Lastefilmide nišis on konkurents märgatavalt väiksem kui mujal, nõudlus aga garanteeritud, kuigi lapsed on äärmiselt nõudlik publik.

Tavapärane hollywoodlik lastelugu ehitatakse üles vastandamisele ja konfliktile, mille käigus hea võitleb pahaga, võitluses tarvitatakse ohtrasti vägivalda ja ehkki paha on tugev ja osav ning heal on raske temaga võidelda, saab paha ikkagi lõpuks paraja palga. Võimalik, et mõni paha kasvab ka ümber heaks, võidupasunad hüüavad, orkester triumfeerib ja pisar veereb silmanurka (“Jääaeg“). Hea ja paha võitlust üleloomulike jõudude mõjutusel väljendab venelaste “Kääbus nina”, kui mäletate. Võib ka olla, et peategelane on tugev väljakujunenud karakter ning läheb endale kindlaks jäädes elust läbi nagu nuga võist (“Garfield“), aga see, mis temaga juhtub, on naljakas seetõttu, et ta käsitleb elu oma karakteriloogika kohaselt.

Kui tulla korraks lastekirjanduse kapsaaeda, siis siin eristatakse laias laastus kahte liiki peategelasi: õnnetut või probleemiga vaeslast, kelle muredest tegevus tõukub, ning rõõmsameelset vembutajat ja vigurivänta, kellel suuri muresid ei ole. Filmid põhinevad enamasti raamatutel, aga siingi on “Lotte” erand, raamat sündis pärast filmi.

 

Pai eestlaste eneseteadvusele

 

Lotte on rõõmsameelne vigurvänt, tubli, leidlik ja tugev ning leiab igast olukorrast väljapääsu. Tegevus toimub Leiutajatekülas, kus hoitakse au sees igasuguste majapidamises kasulike vigurite meisterdamist. Igal aastal korraldavad külaelanikud uute leiutiste võistluse. Võistlus toob naeratuse iga eestlase näole. Võistleme ju meelsasti tööl, koolis, murumängudel, liikluses, naabrimehega – igal pool. Kellestki peab ju parem olema.

Üle küla leiutaja on koeratüdruk Lotte isa Oskar. Tema rivaaliks on jänes Adalbert, kes hirmsasti igatseb midagi suurt leiutada, aga kasutab selleks ebaausaid võtteid. Võit oleks oluline suguvõsale ja teeks au kogu jäneste klannile.

Võistluse kontekstis saan ma aru küll, miks Euroopa naisõiguslased Põldmale-Ernitsale etteheiteid tegid: jänes Adalbert esindab ju kõige puhtakujulisemat maarjamaist macho-mentaliteeti. Aga eks ta oma naine lase sel rahus sündida, Euroopa naised enam selle õnge ei lähe.

Küla ellu ja eriti Lotte ellu toob aga pöörde Jaapanist pärit mesilane Susumu, kes hakkab Leiutajatekülas judot õpetama. Eks siingi lähe eestlase mõtted kohe Pertelsonile, kes on kuuldavasti filmi konsultant, ja Barutole, kes eestlastele sumo koju kätte toonud – pole need kauged kunstid nii keerulised  ühti, pisut kodumurul harjutamist ja võit ongi käes! Eestlased on tubli ja arenemisvõimeline rahvas, “Lotte” film teeb rahvuslikule eneseteadvusele pai. Lotte armastab oma perekonda, kodu ja oma maad ning teeb kõik, et neil hästi läheks. Ta on avatud meelelaadiga abivalmis koeratüdruk, kes saab kõigega hakkama. No ega tal polegi vaja võidelda mitmepealise lohe või nõidadega, elu päikesepaistelises leiutajatekülas on üldiselt mõnus ja õnnelik.

Kui esilinastusel filmi autoritelt Janno Põldmalt ja Heiki Ernitsalt küsiti, millest see film on, siis põiklesid nad teineteisele viidates osavalt vastusest kõrvale. Andrus Kivirähk ei teinud aga saladust, et see on film koerte elust. Ametlik versioon ütleb, et film on perekonnast, inimlikkusest, sõprusest ja hoolivusest. Juba see arvamuste mitmekesisus näitab, et ühte filmi on tahetud panna liiga palju.

“Kui miski “Lotte” publikumenule takistusi teeb, on see mitmeks liiniks hakitud tegevus,” leitakse EPLi juhtkirjas, ent lisatakse kohe: “Aga eks ole seegi märk, mis kinnitab Eesti animafilmi eripära ja soovi seista vastu kommertskultuuri lobedusele.”

 

Eripära otsides

 

On selge, et eestlased ei saa kunagi silma paista Disney stuudiot või jaapani anime kultuuri matkides. Eesti animafilm on rahvusliku filmikultuuri imelaps, selle omapäraks on ikka peetud absurdi ja keerukat sümbolismi, ent see käib ennekõike täiskasvanutele mõeldud nn festivalifilmide kohta. Kuidas ühte marginaalset tugevust veenvalt peavoolu ja masside ette tuua? Kas peame leiutama jalgratta või on meil eeskujusid?

Kuulsa briti Nick Parki animafilmi “Wallace ja Gromit” jagub nii kriitikute hulgas kui laiades massides fänne hordide kaupa, kes oigavad mõnust kultustegelaste uusi seiklusi nähes. Ja siin on tegemist üksnes ühe hajameelse leiutajaga, kes armastab juustu, ning tema koeraga, kellele pole kõnevõimet antud. Ehkki Nick Park mitte ei joonista, vaid voolib oma tegelased plastiliinist, on paralleelid “Lottega” ometi ilmselged. Koeratüdruk Lotte elab ju suisa leiutajatekülas ning tema isa on küla parim leiutaja Oskar. Mõlemad filmid kubisevad veidratest leiutistest – küllap pakub nende väljamõtlemine animaatoritele mõnusat ajugümnastikat. Kas polnud Lotte ärkamine ja hommikusöögilauda jõudmine võrreldav Wallace’i omaga? Ja need teed rüüpavad inglise härrasmeestest mutid James ja John, kes muidu veidi laialivalguvale Lotte loole rütmi ja raami annavad – kas nende miimika ei meenutanud Nick Parki nukkude kordumatut plastikat? Tegelastena lisavad nad erksavärvilisele ja täiesti vägivallatule leiutajatekülale sügavust, andes sellele maa-aluse mõõtme.

Ometi on “Wallace ja Gromiti” ning “Lotte” sarnasus pigem väline. “Lotte” kuulub siiski oma pildi- ja värvikultuurilt klantsivasse peavoolu vaatamata sellele, mida EPL peab hakitud tegevusliinideks ja autorid nimetavad “ebatraditsiooniliseks jutustamisviisiks”.

“Wallace ja Gromit” tõi autorile kaks Oscarit. Lubatud on, et “Lottet” hakatakse näitama Saksamaal, Austrias, Hollandis, Belgias, Norras, Soomes, Lätis, Leedus ja ehk mujalgi. Eks näeme siis, kui kaugele ja kõrgele ulatub tubli ja energilise koeratüdruku Lotte haare.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht