Lühidalt lühematest

PETER MURDMAA

Mul ei olnud aega kirjutada lühikest kirja, kirjutasin pika.

Mark Twain

Lumière’ide esimesteks filmideks peetavaid kuni 50sekundilisi klippe võiksime praegu nimetada parimal juhul dokumentideks.  Kaader filmist „Rong saabub jaama” („L’arrivée d’un train à La Ciotat”, Auguste ja Louis Lumière, 1895).

Lumière’ide esimesteks filmideks peetavaid kuni 50sekundilisi klippe võiksime praegu nimetada parimal juhul dokumentideks.
Kaader filmist „Rong saabub jaama” („L’arrivée d’un train à La Ciotat”, Auguste ja Louis Lumière, 1895).

Lühifilm on justkui selge ja ühemõtteline formaat, aga tegelikult võib seda mõtestada mitmeti, lähtuda nii sisust kui pikkusest. Filmiajaloost teame, et esimesed linateosed olid tõepoolest sisult lihtsad ja kestsid vaid mõne minuti. Näiteks vendade Lumière’ide esimesteks filmideks peetavaid kuni 50sekundilisi klippe võiksime praegu nimetada parimal juhul dokumentideks. Toona ei kujunenud suursündmuseks mitte üksnes liikuv pilt kinolinal, oluline oli ka publikule pakutud võimalus elada nähtule kaasa: tänaseni meenutatakse, kuidas vaatajad kohkusid ekraanilt nende suunas sõitva rongi peale. Ime sünniga harjununa tekkis soov avardada võimalusi, et huvi hoida ja edasi liikuda. Vormiliselt oli eeskujuks kahtlemata teater, kus oli jõutud kestuseni, mis rohkemal või vähemal määral arvestas inimese tähelepanuvõimega. Samuti sellega, et etendus anti ajas ja ruumis ning kasutusel oli sõna. „Kinoteater” on veel praegugi sõnana alles mitmes keeles, kuid aukartust, mida filmikunst oma algusaegadel põhjustas, meis enam pole. Väärikalt avaneva eesriide asemel on nüüdseks kirevad ja hoogsad reklaamid.

Kinofilmi all mõistame eelkõige mängufilmi, mis kestab vähemalt tund aega. Dokumentaalfilm, mis on traditsiooniliselt vähem vaatemänguline, annab minu arvates täispika filmi tunde tavaliselt neljakümne minutiga. Kõige kulukam on toota animafilmi. Selle tegemine on aeganõudev protsess, mistõttu võiksime rääkida juba 50minutisest animast kui täispikast filmist.

Mis on aga siiski lühifilm? Kõik, mis ei ole täispikk? See pole kaugeltki nii lihtne. Täispikk film kulgeb läbi kolme või enama faasi: sissejuhatus, teemaarendus, kulminatsioon, järelsõna. Lühifilm seda endale lubada ei saa, kas või juba ajamahu tõttu. Lühianimatsioon rahuldab meid peaaegu alati juba põhjusel, et on animatsioon, ja pikkusele mõtleb ehk rohkem tegija kui vaataja. Lühidokil on oma loo jutustamiseks ehk kõige konkreetsemad võimalused, sest peamine eesmärk on dokumenteerida mingi kindel sündmus või siis vaagida mõnd konkreetset probleemi.

Mitmed meistrid on võrrelnud filmikunsti unenäoga. Kõik, kes on olnud Jüri Sillarti õpilased, mäletavad tema asjakohaseid viiteid: film on kui unenägu. Minu meelest saab unenäolaadseks pidada aga pigem lühifilmi. Mitmetes uneseisundites teaduslikes selgitustes on kirjeldatud unenäofaase lühifilmiloo pikkusühikutes: unenäod võivad kesta paarist sekundist kuni poole tunnini. Täispikka filmilugu võiks ehk pigem võrrelda unistusega.

2013. aastal tehti Eesti filmi andmebaasi andmetel Eestis 15 täispikka (üle 40 minuti) dokumentaalfilmi, 7 täispikka mängufilmi ja 1 täispikk animatsioon. Lühifilme vastavalt 18 dokumentaalžanris, 6 mängulist, millest 3 on tudengite lõputööd, ja 6 animatsiooni. Arvud on arvud, aga kui võtaksime ette filmide pealkirjad, siis selguks kurb tõsiasi, et väljaspool filmide tegijaskonda pole keegi eriti midagi kuulnud suurest osast lühifilmidest, rääkimata nende nägemisest. Erandlik on juba kaubamärgiks kujunenud lühidokisari „Eesti lood”, mille teostamine on hästi organiseeritud ning kvaliteedile on kindlad nõuded seadnud sarja eestvedajana Eesti ainus kvaliteettelekanal ETV2. Millise kivi all on peidus aga ülejäänud lühilood? Kas nende märkamatuse peamine põhjus on selles, et neid ei ole vaja, või ole neil lihtsalt publikut? Lühifilme pole olnud võimalik kinos eraldi näidata, mistõttu publik ei oska pakutavat ka omaks võtta. Juba mainitud „Eesti lood” jäetakse samuti tihti kinos vaatamata teadmisega, et küll neid näeb varsti telekast. Lühianimatsioonide valmimine on tavaliselt suursündmus, kuid kinos näeb neid tihti siiski ainult ühekordsel esilinastusel.

Hiljuti koostatud lühimängufilmide koondkassett „Mitte keegi peale sinu” (Janno Jürgens, Maria Reinup, Triin Ruumet, Ivan Pavljutškov, Kaur Kokk ja Margus Paju, 2014) oli suurepärane idee, mida tuleks korrata, kuid kindlasti juba uues kvaliteedis, perspektiiviga. Kassetifilmid on toodetud eri ajal ja sõna otseses mõttes kokku otsitud. Selline ettevõtmine ei saagi olla suurejoonelisem, kui lühifilme rahastatakse sümboolselt ja sellest tulenevalt on leige ka tootjate huvi. Lühimängufilm on tootjafirmale pigem investeering mõne uue filmi­tegija katsetamiseks ning filmi väljundiks on ettekavatsetult üksnes festivalid, mis on iseenesest igati õige ja põhjendatud eesmärk. Rahastajal ja sponsoril puudub aga omakorda huvi, sest raha tuleb tagasi suure kaarega maksumaksjalt, s.t filmivaatajalt, kes peaks ju tahtma oma panust näha ja pakkuma omakorda seda kuldset tulemit, vaatajate arvu. Kõik põhjused kokku on nagu olümpiarõngad: ilusad ja värvilised, kuid üksteise küljes kinni.

Mis aga oleks, kui pööraks kujutluspildi vastupidiseks? Lühifilmidel on vaatajaid, rahastajatel on motiiv, tootjatel stiimul ning filmiloojad saaksid teha lühifilme, unistamata üksnes täispika filmi lavastamisest?

Kui vesi tiigis ei voola, siis kasvab tiik kõrkjatesse. Ma arvan, et selle vee saab siiski voolama panna. Eesti on väike riik ja ega seda raha meil rohkem olla ei saa, kui me seda luua suudame. Igal aastal tuleb meie filmikoolist uusi tegijaid ja meil kõigil võiks ju olla soov teada saada, kes nad sellised on. Ironiseerida ju võib, et selgust peaks saama juba koolis. Meenutan siin taas Sillarti seisukohta, et kooli põhifunktsioon on ette valmistada filmitegijad nende okkaliseks teeks. Tulemust tohib hinnata alles nende enda kasvatatud viljade põhjal. On mitmeid abimeetmeid, mis aitaksid kaasa viljade valmimisele, näiteks süsteemsete lühifilmiprogrammide loomine ja levitamine. Küllap vaadataks ka lühifilme, kui tuldaks vaatajale vastu ja pakutaks talle köitvat lahendust, näiteks lühifilmide temaatilist pakendit. Seega tuleks harjutada peale lühifilmide vaatamise ka nende loomist.

Filmikoolis nähakse lõppeesmärgina täispikka mängufilmi, kuid õppetöös praktiseeritakse paraku lühivormi. Võib juhtuda, et suured mõtted üritatakse pakkida vähemasse ajaühikusse ning venitada kestust maksimaalselt. Tulemiks on ebamäärase pikkusega lühifilm, mis kuhugi mahtuda ei taha: ikka on see kas liiga pikk või lühike. Kuna olen katsetanud lühifilmide programmi loomist, julgen väita, et ideaalne lühifilm kestab 10–15 minutit ja sobiv kooslus 5–7 filmi kogupikkusega 75 minutit, mis annab kokku veidi lühema filmi, kui on täispikk film.

Programmi teeb intrigeerivaks selle ülesehitus, kus filmid moodustavad nii emotsionaalse kui temaatilise terviku. Kuna ühe linastuse raames tuuakse vaatajani mitme autori nägemus, peaks kokku saama tervik, mis hoiab vaatajat kinni, aga ei lülita teda sisse-välja. Üks festivalidel levinud skeem on lisada üldprogrammi mängufilmide vahele nii dokumentaal- kui ka animafilme.

Kas ka rahastamisskeemides ei võiks ette näha programmide koostamist ja nende turundamist pakettidena?

Väikesed loomepiirangud ju alati stimuleerivad. Vabad käed on head siis, kui filmilooja teab täpselt, mida öelda tahab ja kuidas seda teeb. Kas rahastatavate lühifilmide kestus ei võiks olla väga kindlalt määratletud – kuni 15 minutit? Ka tootmisvoorud võiksid aastati pakkuda muutuvaid teemasid: kindlad teemad võivad luua olukorra, et lisarahastamist võib huvituda mõni teemaga seotud esindaja. Lühifilmitootmisse võiks võtta näiteks nii mängu-, anima- kui ka dokumentaalfilme, kas või proportsioonis 3 : 1 : 2. Kõigil lühivormidel võiks olla üks rahastamisvoor ja eelarverida, mille tulemusena sünniks kuus unikaalset lühifilmi, et leida tee festivalidele juba Eestit või teemat esindava lühifilmiprogrammina, mille koht võiks ollagi kinos. Peamine on selle unistuse puhul see, et suurem hulk filmitegijaid saab kätt proovida formaadiga, mida on lihtsam toota, kuid mis oma olemuselt on palju nõudlikum.

On ju seisukoht, et kes on hakkama saanud õnnestunud lühifilmiga, võib julgelt pika ette võtta!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming