Luiged ja kährikud

OLEV REMSU

Öise eluviisiga kährikkoera pesakonnas võib olla 20 poega.kaader filmist ?sundasunik? Loodusfilmid ?Reekviem laululuigele? (Gaviafilm, 2003) ja ?Sundasunik? (Gaviafilm, 2004). Stsenarist, reþissöör, autor ja produtsent Rein Maran.

Kino Sõprus hakkab üha enam kujundama oma nägu väärtfilmikeskusena, eesti dokumentalistika klassikute autoriõhtud on üks tänuväärne osa sellest. Neljapäeval, 22. mail nägime Rein Marani kahte uut filmi ?Reekviem laululuigele? ja ?Sundasunik?. Arvan, et looduse poole tõmbab meid tõe- ja puhtusejanu. Loomad ei valeta, see eristabki neid inimestest. Taimed on veel ausamad, neid ei saa isegi dresseerida, ehkki mõned riukad on neilgi varuks. Lähevad näiteks õide ja peibutavad putukaid. Kivid ei tee sedagi, need ei teeskle ega liigu, vähemalt mitte ise, neil ei ole instinkte nagu kogu anorgaanikal.

Loodus ei vajakski inimese poolt väärtustamist, seda aksioloogiat on tarvis inimesele endale.

Luiged surevad

Maran on neid igavikulisi tõdesid ja ajatut puhtust meie ette oma loodusfilmides toonud mitu aastakümmet. Nüüd on aeg temagi muutnud publitsistlikumaks. Kas on inimesed ikka juba sellisteks kätte läinud, et aeg on neile päris näpuga näidata, millised nad tegelikult on?

?Reekviem laululuigele? ei ole enam puhas aime- ega vaatefilm, pigem probleem- ja hoiatusteos. Ja keskendub ainult ühele sündmusele, nagu dramaturgiareeglid soovitavad.

Jäneda järvedes elavad luigepered, ent järvede vahelt läheb läbi Piibe maantee, mis Tartust Tallinna viib. Luikedel on aeg-ajalt ühelt järvelt teisele asja nagu inimestel Tartust Tallinnasse. Luiged ei ole tapnud siiani veel ühtki inimest, ent inimeste juhitud autod ajavad luiki alla ikka ja jälle. Ja hukkuvad just luigepojad, kel lennukaar madalam ja ohuaimus välja kujunemata.

Marani luigelugu koondub juhtumile, kui auto luige vaid vigaseks sõitis ning loomaarst pidi oma süstlatorkega luige elu lõpetama. Lugu on lihtne, õpetlik ja suur. Sisaldab nii uudist kui sõnumit. Näe, mõisnikud rajasid tiigi, peibutasid kohale luiged, et neid imetleda, teised inimesed on jälle neile luikedele kallale läinud, maantee valesse kohta teinud.

Lugu ei lohise niisama, nagu teinekord dokfilmides juhtub. Tegemist on väljapääsmatu olukorra kujutamisega, see peaks tekitama vaataja emotsioonides pingeid ja tema peas mõtteid. Mida teha? Raha ja võimalusi maanteed õigemasse kohta viia ei ole. Kasvatada luiki? Kasvatada inimesi? Viimast on Maran juba kaua-kaua teinud, aga kui palju sellest kasu on olnud, võib otsustada selle filmi järgi. Inimesed jagunevad ikka kaheks: üks osa hindab loodust, teisel ei ole sellest sooja ega külma, nemad kihutavad täie tambiga kahe tiigi vahelt läbi. Ühed inimesed toidavad ja ravivad luiki, teised sõidavad surnuks. Ühed toidavad valesti, otse teepervel, nõnda et meelitavad luiged nokkapidi maanteele; teised teavad, et õige toitmiskoht on kaugemal, kus ei ole autoohtu.

Tundub, et ümber ei kasvata ei luiki ega tuimi inimesi ja Maran näitab meile häid, luikedest hoolivaid inimesi, teeb neist intervjuude abil miniportreed. Tegelikult on kaunis vähe vaja selleks, et tuua ekraanile inimese põhiolemus, ent filmitegija ülesanne on see üles leida. Maranil ütleb loomaarst ?tuli teostada eutanaasia!? ja kõik on paugupealt selge. Mitte keegi teine ei saa lausuda selliseid sõnu, ainult tema.

Kährikkoerad elavad

Igasuguse loometegevuse eesmärgiks on minu meelest inimeste mõjutamine. Luigefilmiga riivas Maran meie ohu- ja kaastunnet, ?Sundasunik? on klassikaline populaarteaduslik film, millega rikastatakse meie teadmisi. Vaadake, intervjueeritavad on ainult kommentaatorid, nende inimlik olemus ei ole enam oluline. Nad on nagu entsüklopeediad ilma isikliku karakterita.

Mina pean ennast looduse tundmisel Harju keskmisest veidi targemaks, ent tükk maad rohkem teada sain minagi. Kes oleks võinud arvata, et kährikuperes võib olla 19 poega! Mul polnud varem aimugi, et mõned kährikud tulid ise Eestisse juba enne sõda Pihkva kandist üle riigipiiri, mina mõtlesin, et liik introdutseeriti 1950ndail aastail. (NB! 1938. aastal ei olnud veel Pihkva oblastit, nagu lausub kommentaator.) Ja et valdavalt öise eluviisiga kährikkoer ei kardagi filmimeeste pro?ektorivalgust. Ja veel ja veel ja veel. Kohe hea tunne on, kui midagi uut teada saad.

Oma dramaturgia on peidus selleski muidu rahulikus teoses, nimelt jagunevad kommentaatorite seisukohad võõrliikide sissetoomise küsimuses kaheks: mõned on selle vastu, teised võtavad seda kui looduse osa ja paratamatust, mida on tehtud sajandeid meie jaoks plussmärgiga riikides. Ja kas valdavalt sissetoodud kährik teeb meie loodusele kasu või kahju? Autor on andnud sõna mõlemale poolele.

Filmi lõbusa taustana kumab aga üks nõukogudeaegne riiklik lollus, mida Maran loodusevaatlejana ei ole hakanud üles puhuma, vaid on selle esitanud delikaatselt tähelepandamatu kõrvaldetailina. Kuidas sa vaikid maha, et tagasihoidlik ja arg loomake jõudis isegi EKP Keskkomitee büroole? Nimelt ilmus kunagi ajakirjas Pioneer Arvi Siia luuletus ?Mägra maja?, mille sisuks oli tõik, et introdutseeritud kährikud röövivad kodu meie metsade põlisasukailt mäkradelt. Ja kui kunstnik oli kähriku pannud oma illustratsioonil kandma venepärast teekannu, oli ju ilmselge, mida taheti öelda: migrantidele antakse kortereid, eestlased jäävad ilma. Torm teeklaasis!

Alustasin sellest, et loodus on loomulik. Alati, kui vaatad tavalist dokumentaalfilmi inimestest, lipsab peast läbi kahtlus: äkki on see lavastatud, aah?

Päris ilma lavastuse abita ei saa teha ka loodusfilme.

Kõigepealt tuleks küsida, kelle või mille vaatepunktist peab ülesvõetu olema ehe? Kaamera ja inimene näevad ühte ja sedasama objekti täiesti erinevalt. Kaamera on nagu visuaalne entsüklopeedia, mis aitab meil pilku heita sellele, mis meile muidu peaaegu silma ei puutu. Enamus pealt- ja altvaated on meile uudiseks, nagu suured ja ülisuured plaanidki. Samuti rakursside kiire vaheldumine. Niisiis, juba pilk läbi kaamera ei ole põhimõtteliselt ehe. Teiseks on inimeste intervjueerimine kindlasti lavastus, kuidas siis teisiti? Usutletavale ei tohi küll ette kirjutada seisukohti; erinevalt mõnest teisest autorist Maran seda ka ei tee. Ent Maran rääkis esitusjärgsel kohtumisel publikuga nippidest, mida kasutatakse loomade filmimisel. Näiteks harjutatakse kährik söötmisega ühes kohas käima. Kährik tassib suus tavalisi kanamune, mis ju metsa iseenesest ei satu.

Neid professionaalseid kavalusi on vaja just tõe esitamiseks, muidu jääks tõde meil teadmata. Kes aga tahab absoluutset loomulikkust, mingu ise loodusesse! Huvitav, kuna tal igav hakkab, seirates ainult ühest, oma silmade kõrgusel asuvast vaatepunktist? Ja mida ta näekski, kui ta ei oska otsida! Aga pärast Marani filmide vaatamist on pilk terasem küll, lisaks infojagamisele tõstsid filmid tuju, tegid stressist vabamaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming