Lummav tunnike üheksavägiste kütkes

Tarmo Teder

Dokumentaalfilm „Üheksavägised” (Gaviafilm, 2010, 60 min), stsenarist ja režissöör Rein Maran. Operaatorid Rein Maran ja Tõnu Talpsep, muusika Aleksander Sünter, Mikk Sarv, Tuule Kann, toimetaja ja monteerija Margit Maran, montaaži järeltöötlus Avo Kokman, helimontaaž Tiina Andreas. Produtsent Rein Maran. Esilinastus 20. V kinos Artis.        Nädalapäevad tagasi esilinastus Artise ekraanil Rein Marani uus loodusfilm „Üheksavägised”. Varem oli teada antud, et ühe tunni jooksul näidatakse kolmekümmet Eestimaa taime, alates madalatest rohulibledest kuni kõrgustesse pürgivate puuhiiglasteni, millel/ kellel kõigil oma vägi sees. Niisiis võis oodata audiovisuaalset ravimtaimebülletääni meie loodusfilmi suurmeistri valikus. Oli omaette küsimus, kas ja kuidas ta seda huvitavalt teha on suutnud? Sest staatiline taim pole filmiks kuigi atraktiivne ja tunnine roheliste lehtede vaatlus kinos võib kujuneda režissööri suval ette keeratud pildialbumi sundlehitsemiseks. Võis oodata ka uusi teadmisi maagilistest taimedest ja nendega ravimise viise, juhiseid vaevuste ja haiguste peletamiseks. Sest filmi  tutvustuseks oli kirja pandud, et vanarahvas teadis, kuidas vägistest taimedest saab abi paljude haiguste vastu ja et filmi keskmes on taimed, mida inimesed on iidsetest aegadest oma ihu- ja hingehädade ravis ka kasutanud.

Oodata võidi muudki, aga Maran jättis temale omasel elegantsel moel need ootused pika ninaga ja ujus delikaatselt välja mööda kuldset keskteed. Ei hakanud ta mängima taimetargast mahearsti rolli ega võtnud kanda  entsüklopedisti seletavat koormat, vaid jäi eelkõige režissööriks – otsijaks, leidjaks, näitajaks ja kujutajaks. Film kui pildikeskne meedium ei pea rebima koha pärast raamatupoe nõiaaabitsate riiulil.     

Pilditihe ja värvikirev

Filmis puudusid propaganda, suunised ja juhised, kuidas ja mis puhul mingit parajasti ekraanil tutvustatavat taime kasutada. Sugugi ei seletatud ka seda, mis vägi või toimeained konkreetses taimes peituvad. Ja üldse peab ütlema, et ülimalt pilditihedas ja värvikirevas filmis sai sõna vaid vastava ala akadeemiline spetsialist Ain Raal, kellest allpool eraldi. Välivõttel, kasvu alal, olgu siis päikeselisel  niidul, rannalagedal, koduaias, soo ja raba avarusel või ürgmetsa hämaruses ei antud looduse orgaanikas sõna logosele. Selle asemel ainult näidati ja näidati ja näidati: üld- ja keskplaanis, lähedalt ja väga lähedalt, mõnikord küllastumiseni. Taimede puhul domineerisid suured ja ülisuured plaanid, oli suurendusega pealesõite ja äkilisi väljasõite, sujuvaid pöörakuid, kaasalibisemisi jpm, aga kaameraga edvistamise tunnet ei tekkinud. Küllap võib vett  ja vilet näinud operaatori verd vanameister vaid rõõmustada, et XXI sajandi filmitehnika võimaldab sellist mikroorgaanika kujutamist, näiteks nurmenuku lehenarmastes elutsevaid pisiolendeid suurel ekraanil, millest kolm-nelikümmend aastat tagasi unistadagi ei osatud. Ja küllap võib Maran nüüd teoks teha või edasi arendada neid ideid, mis jäid omal ajal õhku või poolikuks. Ega puudegi puhul erilist hingamisruumi  antud: ikka kippus vaateväli asja sisse, okste vahele uurima ja silmale tavaliselt nähtamatut näitama. Vaataja tähelepanu köitmine, võiks öelda ka huvi äratamine ja selle lõa otsa võtmine käib Marani „Üheksavägistes” ühe peamise meetodiga: üld- või keskplaanis tutvustatakse taimolendit, millele lastakse vahetiitrina peale üks-kaks sõna ehk taime nimi ja siis edasi lähemale, sisse ja äärde, mitme nurga alt informatsiooni kordumise piirile, kuni objekt on  maksimaalselt ja vahest ülegi ekspluateeritud. Talvel tegevus aset ei leia, põgusalt näidatakse taime või puu kevade-suve-sügise tsükli tähtsamaid faase õitsemisest marjadeni. Vahepealset hingamisaega annavad taevas libisevad pilved ja šmaanitrummi põmmud. Seda nii ühe taime arengu piires kui ka esitletavate liikide vahele. Olgu need filmis näidatud üheksavägised siin järgemööda nimetatud: nõmmliivatee,  kadakas, kibuvits, suur teeleht, köömen, paiseleht, põldosi, pihlakas, üheksavägine, must vägihein, kõrge vägihein, võilill, nurmenukk, saialill, vereurmarohi, palderjan, angervaks, lina, teekummel, astelpaju, kask, paakspuu, humal, pärn, liht-naistepuna, raudrohi, pune, tamm, kuusk, leesikas, mänd, mustikas, sookail, jõhvikas.       

Liikujad ja häälitsejad

Aga rohkemgi veel kui taimi ja puid näeb Marani „Üheksavägistes” nende taimede ja puudega sümbiootiliselt seotud putukaid,  mesilasi, liblikaid, kiletiivalisi, ämblikulaadseid, sipelgaid, öölasi, ussikesi, mardikaid, nälkjaid, lülijalgseid jt, kelle elu on taimedest lahutamatu. Peab olema tõeline entümoloog, et eritleda neid putukaid, millest „Üheksavägised” kubiseb. Tihti saadab taime esitlust putukate sumin, tuule kahin ja lehtede sahin või lindude häälitsused ning vahel mitmed sünkroonhelid koos. Võis eristada näiteks kajakaid, hanesid, kägu, metsvinti, ronka, metstuvi. Igatahes tõeline  naturaalhelide kontsert! Oma keskkonnas tegijatena on pildile püütud ka kitsed ja metskits, metssiga, põder, mustikametsas koguni karu. Need on filmimise käigus ette juhtunud külalised, keda on alati huvitav vaadata, sest ega üksi taimed jõua silma toita. Looduse häältele lastakse lisaks trummi põmmu ja kanneldust. Pillid ju üldiselt sobivad filmi pildilise iseloomuga, kuid vahel tekib tunne, et helikujundusega on kohati veidi üle  vindi keeratud – tundub oma minimaalsuseski liiga mitmekesine. Maitse üle võib vaielda, aga juba proloogis, kui näidati Kiigeoru sügisvärvides hiit, keerati hingematvalt maalilisele pildile kohe peale regilauluga sarnast ürgviisi. Kaks tugevat informatsiooni korraga võivad teineteist sööma hakata.

Õnneks pole seda topeltintensiivsust rohkem korratud. Aga koolilapsele ja karjakule, kelle silmini „Üheksavägised” loodetavasti ka jõuab, võib selline võimendus  olla just mõjus ja sissehaarav. Kiigeoru proloogis astubki vaataja ette „Üheksavägiste” ainus inimtegelane, Tartu ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiadotsent Ain Raal. See on üks rahulik, tasakaalukas ja selge jutuga mees, kes rikastab oma sõnaga pildiküllast ja valdavalt loomuliku heliga filmi. Jah, hiis oma põliste künnapuudega on olnud meie kaugete esivanemate kirik. Hiis on püha koht, paik, kus on käidud  ohverdamas, ennast ravimas, saavutamas sisemist tasakaalu, taastamas ja korrastamas oma suhteid ümbruskonnaga. See ei kõla ideoloogiliselt, vaid pigem maausulist eluviisi pakkuva võimalusena. Hiis on omamoodi värav või võti, kui sellest läbi käia, oled ringiga iseenda juures tagasi. Näiteks ohverdamine kui tegevus pole suunatud üksnes väljapoole, teinekord on see vajalik ohverdajale endale, kes pöördub niiviisi sissepoole. Ja kui ta saavutab tasakaalu, siis on  see sisemine vägi, mis aitab olla terve. Natuke nagu fredjüssilikult intoneeriva ja kergelt dotseeriva dotsent Raali etteasted on režissöör täpselt doseerinud ja need annavad filmile teadusliku dimensiooni, logose, mis pole üldse kuiv, pigem diskreetne, ehk kuidagi hiilivgi, et mitte riivata ortodoksse meditsiini apologeete. Panite ju tähele, et doktor Raal pole mitte farmakoloogia-, vaid farmakognoosia dotsent. Vaataja saab teada, et Tartu ülikooli  farmaatsia instituudis pandi juba 1842. aastal (esimesena Tsaari-Venemaal) alus ravimtaimede ehk droogide kollektsioonile, milles on ligi 3000 eksponaati. Balti- ega Põhjamaadel pole teist nii mahukat ja unikaalset kogu.     

Sõnum filmi kohal

Aga tähtsam on see, et inimkonda on ikka huvitanud küsimus, miks taimed toimivad, miks osad nii ja teised jälle naamoodi? Taimede toimet on läbi aegade jälgitud ja tundma õpitud kahel peamisel viisil: ise toitudes ja loomade käitumist jälgides. Dotsent Raal möönab, et nii nagu inimeste hulgas on säravaid muusika- ja  filmitegijaid, on läbi aegade olnud ka andekaid ravitsejaid. Ravimtaimede uurijana on ta veendunud allopaatias, et ravimtaimes on toimeained, et ravimtaimed on varaait, millega saab midagi teha. Näiteks vees lahustada või pulbrina tarvitada või teha alkoholi tinktuure või ekstrakte ja tõmmiseid, millel on siis hoopis teistsugune toime. Sest siis tulevad esile teistsugused mõjuained, mis tekitavad teistsuguse toime.  Tähtis on see, et taim ei ole iseenesest toime, vaid toimib see vahelüli, mis inimene selle taimega teeb. Ja see on suhtlemine, kahepoolne side, mis sõltub mõlemast – nii taimest kui inimesest. Ei saa süüdistada ainult taime, kui valik või käsitlemine on väär, koostöö tunnetamata. Ja kõige suurem probleem ravimtaimede puhul on doktor Raali sõnul see, et loodus on pidevas muutumises. Näiteks raudrohtu analüüsides on kindlaks tehtud, et eri  kasvukohtadest korjatud taimede eeterliku õli sisaldus võib varieeruda kuni 16 korda. Niisiis võib üks ja seesama taim eri ajal ja eri kohas korjatuna olla kümneid kordi erineva toimega ning tuleb ikka ja jälle korrata, et ainete sisalduse varieeruvus on taimeti väga suur ja see on ravimtaimede kõige nõrgem külg.

Lõpetuseks jääb üle uskuda Ain Raali kinnitust, et iseseisvuse taastanud Eesti ravimtaimetalude  pakutavate droogide kvaliteet on reeglina täiesti maailma tasemel. Taimede tarbimine suureneb, maailm korrastub, taimedega ei tegele ainult veidrad habemega mehed, kellele meeldivad vanad asjad. Uskumatult palju on tarku, hakkajaid ja produktiivseid inimesi, kes uurivad tänapäeva maailmas ravimtaimi ja nõnda seda maailma korrastavad. Nõnda tutvustas „Üheksavägised” vaatajale taimeriigi ja loomsete eluvormide seotust,  aitas mõista selle sümbioosi mõju elu kui terviku olemasolule. Pärast elurikka filmi lõppu tekkis kinosaalis paradoksaalne vaikus nagu matustel või sonaadi lõpus, kui võiks kuulda ka nööpnõela kukkumist põrandale. See vaikus oli laetud, kinolinale oli laotatud silmanähtavalt püha ainest, aga vaatajal oli võetud sõnad suust. Kuid režissöör tõusis püsti ja lubas muhedalt: „Kohtumiseni kolme aasta pärast!” Ja selle linnulennulise, pisut ehk  kergemeelsegi lausega oli aega kokku surutud kogu see hool, töö ja vaev, mis lahutavad meid Rein Marani järgmisest filmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming