Luust, lihast ja pildist piibel sai pärjatud

Tarmo Teder

Kui riikliku žürii liige rõõmusõnumi helistas ja ma seda edasi rääkisin, siis küsisid peaaegu kõik, et milline raamat, kelle raamat. Ja ma pidin neile kuulajaile seletama, et ikka Rein, Rein Raamat, noh. Kohe lühidalt sellele umbmäärasele,  tiitlita „raamatule” lisandunud selgitava „Reinu” järgi saadi hoobilt aru, et ahsoo, oh-oo, ja-jah, et Rein Raamat – tore, suurepärane, palju õnne! Ning nüüd, kümmekond päeva hiljem, kui peaminister on eile Toompeal laureaatidele pikaajalise väljapaistva loometegevuse eest elutöö auhinnad üle andnud, on seesamune pärjatud Rein – nii kummaline kui see ka pole – ühtaegu suur isik Raamat, aga ka raamat kui abstraktsem tähendus ja isik  kui omalaadne lihast ja luust köide. Aga miks mitte ka suure algustähega kaantevahe, vähemalt Eesti mõõtkavas kindlasti ning kui mu keel juba võttis ja suu üttis, olgu siis ka kirjutatud, et justkui seesamune ilmainimeste suur raamat – Piibel, noh, – mis võrdluses Rein Raamatuga vajab kohe muidugi selgitust.       

Pole kahtlust, et Rein Raamat on eesti joonisfilmi ja animatsioonikunsti suur vanamees, teerajaja, nestor, auväärt hallpea ja igasuguse liikumise pildistaja, kes pole teps mitte tänase päevani kaamerat käest kõrvale pannud. Ja mina pean nüüd siin teda ja tema pikal eluteel tehtut oma kobaskelil sõnul üle pildistama.       

Tihti on sõna ja pilt kultuuri üks kummalisim vastasseis ja ühendus korraga ning tihtipeale ongi see sõna ja pildi eriline ühesus filmikunsti  maagia võti. Sõnadest kubisevat piiblit lehitsedes võib mõnikord otse silmaga näha vaid muistseid maakaarte, selle Raamatu säsi jääb inimlikust filmikunstist taevatähtede taha. Niisiis ei peaks piibel olema see Reinu raamat ja ega ma teagi, kui kaugel või lähedal on ta sellele sisimas. Kuid kummalisel kombel paistab Rein Raamat ise ühe iselaadse pildipiibli autorina, kes on eelkõige kunstnikuna ja siis sellest demiurgilisest positsioonist johtuvate  visuaalse kunsti konnotatsioonidega terve elu loonud ja talletanud miljoneid pildistusi, mis tema isiklikus universumis kõik üheks personaalseks pildiparveks ühenduvad. Ja elutöö riiklik auhind oleks nüüd justkui kroon, mis sümboliseerib seda abstraktset ja hõlmamatut persooni pildiparve. Igatahes mina tunnen, ja lubage mul seda tunnet siin väljendada, et Rein Raamat on viiesaja viieküme viie aasta vanuse Gutenbergi galaktika kõrvale viiskümmend  viis aastat väsimatult oma Raamatu galaktikat loonud ning need sõna- ja pildiparv ei paista teineteisega leppimatus vastasseisus, pigem põimununa.   

Eespool sai mainitud, et Rein Raamat on eelkõige kunstnik, hingelt maalija, kujutaja, napisõnaline looja, kelle siseilm näikse podisevat peamiselt pildi teenistuses. Raamat on rääkinud, et lapsepõlves pelgas ta fotograafiat: väike poiss ei tahtnud kuidagi pildi peale  minna, sest kartis fotopaberile kinnijäämist. Talle mõjusid sünnipaiga Türi lähedased maastikud, kohutavad sõjapildid, stalinistlik atmosfäär vajutas poisi- ja noorusajale karmi pitseri. Noor Raamat lõpetas 1957. aastal Tallinnas kunstiinstituudi maalija-portretistina ning oma tuhandete tegemiste kõrval pole ta pintslit tänini käest pannud.   

Aga igapäevast leivatööd leidis ta üle poole sajandi tagasi hoopis Tallinnfilmis (mis nimetati  nii aastal 1961), kus töötas mängufilmide kunstniklavastajana. Kindlasti tasub tähele panna, et enne seda joonistas noor Raamat mõnda aega eskiise nukufilmi tüüpidele, tegi kujunduse Elbert Tuganovi kolmele nukufilmile. Hruštšovi sula ajal hakkas tollase nimega Tallinna Kinostuudio jalgu alla saama, aga oma rahvuslike režissööride asemel võtsid siin võimu üleliidulised külalislavastajad, sageli kergekäelised haltuurategijad, kelle kõrval meie  tulevased kineastid ametit õppisid. Rein Raamat saab täispika mängufilmi olulise kaasloojana, s.t kunstnik-lavastajana käe valgeks 1960. aastal, Saksamaal ja Hollywoodis väntamise kogemusega režissöör Herbert Rappaporti filmi „Vihmas ja päikeses” võtmisel. Edaspidi teeb Raamat mängufilmikunstniku tööd veel seitsme režissööri ja kümme filmi juures: Ilja Fogelmani „Laulu sõber” (1961), Leida Laiuse „Õhtust hommikuni” (1962) ja „Mäeküla piimamees”  (1965), Igor Jeltsovi „Ühe katuse all” (1963), Veljo Käsperi „Roosa kübar” (1963) ja „Viini postmark” (1968), Grigori Kromanovi ja Jüri Müüri „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1964), Jüri Müüri „Kirjad sõgedate külast” (1966) ja Grigori Kromanovi „Viimne reliikvia” (1970), Kalju Komssarovi „Valge laev” (1971). Sellega võib Rein Raamatu kui filmilooja ühele etapile joone alla tõmmata. „Mängufilmide kujundused jäid aastateks minu põhialaks,  mille tippudeks olid „Põrgupõhja uus Vanapagan” ja „Viimne reliikvia”,” tunnistas Raamat mulle 30 aastat hiljem. Ta oli Tallinnfilmis joonistanud tuhandeid kavandeid ja aidanud püsti panna sadu dekoratsioone, siis jõudis kätte aeg isiklikku sügavikku settinud pildilade uuel viisil liikuma panna.       

Raamat on 30 aastat hiljem öelnud: „Ma ei näinud peale „Viimse reliikvia” valmimist filmikunstnikuna töötamisel perspektiivi. Professionaalse kunstniku tase minus langes ja  edaspidine filmikunstniku töö ei rahuldanud mind. Joonisfilmi rajamine polnud ainult väljapääsu otsimine, vaid väljakutse ja uus tee.” 1971. aastal luuakse Tallinnfilmi juurde joonisfilmide stuudio, mida hakkab vedama loomulikult Rein Raamat. Selleks ajaks on Tallinnfilmis Elbert Tuganovi juhtimisel juba kolm-neli aastat tehtud nukufilme ning Tuganovist ja Raamatust saavadki Eesti animafilmi suured teerajajad. Ajaloo huvides olgu siiski öeldud,  et eesti animafilmi lugu ei alanud 1957. aastal Nukufilmi loomisega ega joonisfilmi lugu Rein Raamatu „Veekandjaga” (1972), sest juba 1931. aastal tegid Elmar Jaanimägi, Voldemar Päts ja Aleksander Teppor Tallinnas neljaminutilise joonis-trikkfilmi „Kutsu-Juku seiklusi”, mis on säilinud ja ka restaureeritud. Eesti animafilmi sädeinimestena tuleb Tuganovi ja Raamatu kui jäämurdjate kõrval tingimata nimetada veel Ants Loomanit ja Kalju Kurepõldu, kes tegid  poolenisti põlve otsas Moskva „Süütenöörile” nõukogude bürokraatia paroodia „Käbid” (1965) ning ka Ants Kivirähka ja Jaak Palmset, kes lõid Eesti Telefilmis lühianimat („Huviline filmikaamera”, 1971).   

Niisiis saab Rein Raamat 1970. aastate alguses joonisfilmis uue hingamise ja värske tuule purjedesse. Sergei Assenin on tollase Raamatu kohta kirjutanud: „Viisteist aastat kestnud iseenese otsimine oli jõudnud kõige konkreetsemasse  ja tõenäoliselt ka kõige vastutusrikkamasse, otsustavasse järku.” Jah, tundub, et just see etapp ongi Rein Raamatu kui filmilooja säsi ja süü, mille eest ta nüüd elutöö auhinnaga pärjati. 17 aasta jooksul tegi režissöör Rein Raamat oma 14 joonisfilmi.   

Joonisfilmi aluseks on maalikunst ja graafika, ühe kümneminutilise linateose tarvis on vaja joonistada ca 14 000 kaadrit. Juba varajane režissöör Raamat pööras erilist tähelepanu kompositsioonile, filmi kui struktuuri mõttelisele tervikule. Kahjutundeta loobus ta omaette  efektsetest kaadritest, joonisfilmi kõik tuhanded pildid pidid olema loo kui terviku teenistuses. Raamat õppis Moskvas Sojuzmultifilmis Fjodor Hitruki juures dramaturgiat ja stsenaristikat, Venemaal oli siis väga tugev, maailmas tipptasemel aktsepteeritud animafilmi koolkond (Hitruk, Juri Norstein, Andrei Hržanovski, Eduard Nazarov jt). Need meistrid hindasid eestlaste entusiasmi ja võtsid meie mehed omaks. Raamatu esimesed joonisfilmid (kolmest  miniatuurist koosnev ja armunuid kriitiliselt kujutav „Veekandja” ning tarbimist pilav „Vari ja tee”) tulid areldi, seal õpiti piltidega jutustama ehk looma pildi abil sõna. Tähtis oli ka see, et nende filmide juures hakkas formeeruma Rein Raamatu loominguline kollektiiv, kellest mõni, näiteks Avo Paistik, arenes hiljem suveräänseks ja rahvusvaheliselt silmapaistvaks joonisfilmilavastajaks. 

Oma kahe järgmise filmi, „Lennu” (1973) ja  „Värvilinnu” (1974) juurde kaasas Raamat stsenaristiks Paul-Eerik Rummo. Tööd said teisedki (foonikunstnik Aili Vint, helilooja Rein Rannap, kunstnikud Leonhard Lapin ja Rein Raidme). Ikarose müüdist ja kosmose hõlvamisest inspireeritud „Lend” hinnati Zagrebis kui ühel tähtsamal animafestivalil eriauhinna vääriliseks. Edasi tulid Kreutzwaldi ainetel loodud ja rahvaliku satiiri võtmes teostatud „Kilplased” (1974), mille juures töötasid kunstnikena Priit  Pärn ja Kaarel Kurismaa. Stuudio tingis ka lastele loomist, Raamat tegi kõlbelis-kasvatusliku loomuga „Rübliku” (1975), mille keskmes elav ja ulakas koolipoiss. Edasi tegi Raamat filmid „Kütt” (1976) ja „Antennid jääs” (1977). „Kütis” kasutas režissöör ülesulandamise võtet ja filmis võib märgata konkreetse inimese (Mikk Mikiveri) animeerimise ehk piksillatsiooni võtet joonistuslikus lahenduses. Prototüüpide pooside ja liikumise pildistamise-filmimise ning  hiljem selle joonistehnikasse transformeerimise võtet rakendas Raamat ka oma tähtsaima filmi „Põrgu” (1983) loomisel. Vahepeal teeb Raamat rahvusliku maaharimise ja mütoloogia münti joonisfilmid „Põld” (1978), „Kas on ikka rasvane?” (1979) ja „Suur Tõll” (1980). Tulid ka auhinnad ja diplomid nii üleliidulistel kui rahvusvahelistel festivalidel. Peale oma peateose  „Põrgu”, milles režissöör animeeris dünaamilisse liikumisse Eduard Wiiralti kolm kuulsat  gravüüri („Kabaree”, „Jutlustaja”, „Põrgu”) ja tabas teravalt külma sõja aegse maailma tuumahüsteeriat, lõi Rein Raamat veel ühiskonna fassaadi ja pahupoolt kujutava „Kerjuse” (1985) ja erootilis-ekspressiivse „Linna” (1988) flaami kunstniku Frans Masereeli samanimelise graafilise seeria ainetel ja „Põrgu” meetodil. Nende teostega oli Rein Raamatu loominguliselt tähtsaim etapp lõppenud. Kuid ees ootas veel vähemalt kaks olulist ajajärku.  1989. aastal rajas Rein Raamat erakapitalile tugineva iseseisva joonisfilmistuudio Stuudio B, mis andis tööd ligi 150-le noorele animainimesele. Paari aasta jooksul tehti seal Raamatu kui pearežissööri juhendamisel kaks vägivallatut, sugugi mitte viletsat seriaali lastele. Poliitmajanduslikul ülemineku ja inflatsiooni ajal stuudio kõrbes, aga andis väljaõppe ja tuule tiibadesse mitmele tulevasele režissöörile, stsenaristile ja animaatorile. Sellega  lõppes Rein Raamatu kui filmiõpetaja etapp ja õpetajaks võis teda pidada juba Tallinnfilmi joonisfilmi päevil.   

1990. aastatel võttis Rein Raamat kätte videokaamera ja hakkas üles võtma kunstnikke, nende teoseid, vernissaaže. Oma sõnul suunab ta kaamera objektiivi sinna, mida peab tähtsaks. 1999. aastal tegi ta omamoodi autoportreefilmi „Rein Raamat animatsiooni maailmas”, kus on tahtnud natuke kujutada ka seda ajastut, mil ta töötas joonisfilmi režissöörina.  Selles filmis on Raamat lisaks iseendale püüdnud tabada ka oma meeskonda (Jüri Arrak, Janno Põldma, Lepo Sumera, Heiki Ernits, Priit Pärn, Avo Paistik, Valter Uusberg, Rein Raidme jt), kes olid ju väga võimas rühm. Uuel sajandil tuli Rein Raamatu käest ja silmast mitte üksnes kümneid nn kunstnikufilme, vaid ka mitmed huvitavad dokumentaalid ja portreefilmid (eeskätt meenuvad Einar Laigna ja Jaan Manitski), aga ajalehe külg pole kummist,  aeg on otsad kokku tõmmata. Võib väita, et Rein Raamat on oma filmiloomingus tähtsaks pidanud dramaturgiat, karakterite arendamist, loogikat, audiovisuaalse jutustuse selgust, Raamatu filmid on eepilised ja arusaadavad. Ta on püüdnud oma filmides esile tuua eestlase alalhoidlikku ja visa iseloomu, kohati lausa traagilises vormis. Raamat on ise öelnud, et see on ta sisemus, mis kinolinal välja tuleb, et kui ta tahab mingit tunnet  väljendada, siis ikka nii, et see vaatajale pärale jõuab.       

Palju õnne ka Sirbi toimetuse poolt! Elutöö auhinnaga pärjati ühtaegu luust ja lihast looja ning samal ajal ka tema loodud filmide parv kui personaalne pildipiibel. See on kindel Raamat, mida ikka ja jälle vaadatakse. Kolme nädala pärast tuleb eesti joonisfilmi suure vanamehe 80. sünnipäev. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming