Mõistatuste halastamatu paine

Mathura

Tajuda võib vaid olustiku painavust, mis ongi filmi tegelik peategelane ja kese.

Filmidega “Seitse” ja “Kaklusklubi” süstikuna kinotaevasse tõusnud David Fincher on seejärel vaevelnud oma esialgse suurmenu kammitsais. Mõne aasta tagune “Paanikatuba” oli oma psüühilisest pingestatusest hoolimata eelnimetatute kõrval selge läbikukkumine, seda suurem paine on saatnud tema selleaastast uudisteost “Sodiaak”. Tuleb tunnistada, et Cannes’iski osalenud film erineb mõneti Fincheri varasematest töödest ning pakub tõepoolest ka rea üllatusi.

 

Mitte ainult sarimõrvari lugu

Film, mis põhineb reaalsetel kohtutoimikutel, räägib kuuekümnendate lõpul San Franciscot ja selle ümbrust hirmutanud sarimõrvarist, kes nimetas end Sodiaagiks. Pärast mõrvade sooritamist teavitas ta ise politseid, ent jäi ometigi tabamatuks. Tema mõrvadel puudus loogiline seos, ainus motiiv, mis filmist läbi käib, on tema uskumus, et mõrvatud muutuvad pärast surma tema orjadeks. Võib muidugi oletada ka kadedust, ühiskonnas pettumist, ebaõnnestunud isiklikku elu, suurushullustust, tuntuseiha jne, arvata, et Sodiaak on veel üks “ameerika psühho”, ent kõigi nende motiivide veenvus ja vettpidavus jääb vaataja enda otsustada.

Mõrvade seosetuse ja motiivi selgusetuse tõttu ongi Sodiaagi tegevus üks arusaamatum ja painavam kuriteojuhtum Ühendriikide ajaloos. Ka kõige selgemad juhtnöörid jooksevad liiva, nii et võib tekkida lausa mõte: ehk oli Sodiaak tervenisti kellegi väljamõeldis, osav pettus, propaganda? Ent ka see pole lõpuni usutav. Fincheri film kujutab mõrvade ja nende uurimise hargnemist eelkõige läbi kolme isiku, kes kõik omal moel püüdsid toimunule lahendust leida: uurija David Toschi (Mark Ruffalo), ajalehe San Francisco Chronicle toimetaja Paul Avery (Robert Downey jr) ning sama ajalehe krimihuvilisest karikaturist Robert Graysmith (Jake Gyllenhaal). Viimane kirjutas hiljem Sodiaagi juhtumitest bestselleri, mida selles filmis samuti alusmaterjalina on kasutatud.

Filmi keskseteks uurimisobjektideks kujunevadki lõpuks hoopis nimetatud kolm ja mitte niivõrd mõrvad ise. Ükski neist ei suuda lahendamatusse suubuvat kuritööd unustada, see mõjub aga igaühele neist omamoodi laastavalt. Nad toovad ohvriks elu, töökoha või peresuhted ja kindlapeale oma isikliku meelerahu. Hetkiti tekib unenäoline tunne: ehk on kõik toimunu uurijate uni või luul või on nad hoopiski mõnel kummalisel moel ise mõrvarid, seda teadvustamata. (Viimast võiks Fincheri varasemate filmide alusel täiesti eeldada.) Võib tunduda absurdne, et mõnedest lahendamata mõrvadest saab elu sisu inimestele, keda need isiklikult üldsegi ei puuduta. Aga ometigi, mõistatuslikkusega kaasneb paine ning film suudab seda üsna hästi edasi kanda ka vaatajasse.

Siinne lugu on nagu äraspidine raamat, mis pakub viiteid, millel tegelikult pole alust, vihjab mõttele, mida loos tegelikult ei ole. Ometigi on selle tupikulisus liiga uskumatu, et jätta küsimata: “Kuidas siis nii?” Seesama küsimus kutsub vaataja kinno tagasi filmi taas ja taas üle vaatama. “Sodiaagist” saab sedasi (mõrva)müsteerium, mille vaataja peab soovi korral ise lahendama. Ja kuigi Fincher hoidub otsestest seisukohtadest, ei eita ta ometigi mõrvari omalaadset geniaalsust – ei saa ta olla ühemõõtmeliselt hull.

 

Plahvatuse üllatav ärajäämine

Süžeelise lähtepunkti poolest leidub “Sodiaagil” mitmeid sarnasusi “Seitsmega” – seosetud, lahendamata mõrvad, kusjuures mõrvar annab, kes endast ise teada. Ent kui Fincheri senised filmid, sealhulgas “Seitse”, on olnud üles ehitatud ootamatule lõpplahendusele, šokile filmi lõpus, siis “Sodiaagis” saavutatakse teatud šokk pigem lõpplahenduse puudumisega. Vaataja ootab, et kahe ja poole tunni jooksul kogunenud paine filmi lõpuks kuidagi vallanduks, ent seda ei juhtu. Jah, mõrvalugu leiab küll teatud hüpoteetilise lahenduse – ilmselt oli see tema, kes need kuriteod sooritas. Aga seda tõendada, kas või enese jaoks, ei õnnestu kellelgi. (Usutavaim argument on sedasi hoopiski pilk, mida Graysmith kahtlusaluse näos näeb – Gyllenhaali poolt väga hästi välja mängitud stseen.) Finaal ulatab müsteeriumi ja pinge vaatajale üle ja ütleb: “Kanna siis seda. Seda ju tahtsid…?” Omal moel väljendab seda isegi filmi plakat, millelt vaatab vastu tavapäraste staarilõustade asemel hoopiski pimedusse pargitud auto. Miks see seal on, mis seal toimub, mida tähistab? Tajuda võib vaid olustiku painavust, mis ongi ju filmi tegelik peategelane ja kese. (Siinkohal võib meenutada, et “Kaklusklubi” esialgsel plakatil ilutses vaid seep kirjaga “Fight Club”.)

Õhku jääb seejuures hulk küsimusi, mida filmis otseselt ei esitata, ent millele kaudselt jätkuvalt viidatakse ning mis laiendavad märkimisväärselt filmi mõõdet. Need küsimused on: mis ajendab üldse inimest vägivallale teise inimese vastu (abstraktsele vägivallale, sest isiklikku põhjust mõrvade taga siin ei näi olevat), mis on üldse mõrv (kas peategelased ei mõrva mitte iseend vaimselt?) ja mis on elus need väärtused, mille ohverdamist ei vääri isegi õiglus, selgus jmt?

Fincher on ennegi jutustava loo taustal pürginud laiahaardelisusele: “Seitse” on ju ka ühiskonna silmakirjalikkusele omamoodi kriitika, “Kaklusklubi” väljakutse tarbimisühiskonna varjatud orjastavusele. “Sodiaagis” on see aspekt veelgi rõhutatum ning ses mõttes kujutab “Sodiaak” endast kõige üldinimlikumat uurimust Fincheri senises loomingus. Ei häiri seda õigupoolest seegi asjaolu, et osa filmi tegelaskujudest filmi käigus karakteritena kuigi palju ei arene. On nad ju päris tavalised inimesed maailmast me ümber.

“Sodiaagi” üheks eripäraks on ka viis, kuidas filmis kulgeb aeg. Paljudele hetkedele ajas viidatakse vaid viivuks, momendid muudkui vahetuvad. Mõnigi kord on kinosaalis tunne, nagu istuksid kiirrongis, mis kihutab läbi aja ning sündmuste lakkamatu jada. Hoiad kahe käega toolist kinni ja vaatad pealt, kuidas sind kantakse sügavamale tundmatusse. Meeleolu loomisele aitab mõistagi kaasa Fincheri jätkuvalt külm ja kahvatu koloriit ning tumedapoolne valgus (palju tegevust toimub üldsegi öösi). Lõpuks ei ootagi vaataja enam lahendust, lõpuks tajubki ta vaid seda, et mõistatuste paine võib olla väga halastamatu. Pimedusest on see sõit alanud ja pimedusse see ka suubub. Valgusepahvakud sel teel ei näita muud kui seda, et mõne teadmatusega on targem leppida enne, kui need viivad su täieliku hukatuseni.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming