Mälestades Henri Cartier-Bressoni

KALJU SUUR

Henri Cartier-Bresson. Marne?i jõe ääres. 1938. Prantsuse ja kogu maailma fotoklassik Cartier-Bresson sündis 22. III 1908. aastal. Alul (1923) õppis ta maalimist, siis Inglismaal Cambridge?is kirjandust, 1927 jätkas ta maaliõpinguid (kubist Andre Lhote?i juures), esimesed fotod, mis on pääsenud tema albumitesse, tegi klassik aastal 1929. 1930. aastaiks oli foto tema põhitegevus. Kuigi, 1936 ? 39 tegeles Cartier-Bressoni ka filmidega. Esimene fotonäitus leidis aset 1934. aastal Madridis. 1931. aastast on pärit palju fotosid Hispaaniast, aga tema areeniks oli juba tollal kogu maailm ? II maailmasõja ajal oli ta Prantsuse armee foto- ja filmiüksuses, sattus vangi ning põgenemine õnnestus alles kolmandal katsel.

Tema elus oli oluline tutvumine Robert Capa ja David Seymoriga aastal 1936, 1947 asutasid nad fotofirma Magnum; nime leidsid sõbrad koos istudes veinipudelist. Magnumist kujunes kõrgetasemeline ning maailmakuulus fotoagentuur.

Oma töös kasutas ta alati 50 mm objektiiviga Leicat. Püüdis olla märkamatu ning mitte sattuda kolleegide aparaatide ette, nii jäigi ta rahvale pikalt tundmatuks. Tema fotod olid 1952. aastal esimesed, mida eksponeeriti Louvre?i ruumides. Muidugi valmisid need laborantide käe all; Bresson töötles põhjalikult vaid kontaktkoopiaid. Bresson on avaldanud palju fotoalbumeid, kuulsaim neist 1952 ilmunud ?Otsustav hetk?.

1954. aastal külastas ta Moskvat ja Venemaad ja avaldas mõne aasta pärast ?Albumi?. Teise reisi N. Liitu tegi ta 1973, siis käis oma Leicaga ka Eestist. Tollest reisist meile tean vaid kaht fotot: jalgrattur kihutab Pikast jalast ülesse, taustal kortsus mantlitega miilitsad. Teisel on jäädvustatud müürile kleebitud suur plakat Lenini profiiliga ning sellel tekst noorte tulevikust ning avaras väravas suudlev paarike. 1973. aastal pildistas ta Leningradis üht selle aja tuntumat NSV Liidu moefotograafi Boris Mäemetsa, kes ühel põlvel jäädvustamas mannekeeni.

1973. aastal 2. mail tutvustas Bressoni saatev Samuil Migdal mind talle. Tegi ettepaneku, et läheme STODOMi keldri; eks APNi fotoreporter pidi ka sellest teadlik olema. Samuil, hästi mõnusa olemisega fotomees, tõlkis saksa keele vahendusel. Näitasin eesti foto mõningaid trükiseid; Bresson toksas näpuga, kui mõni pilt meeldis. Oma albumi ?Aknad ning ports fotosid? jätsin viimaseks. Selles, üllatuseks, toksis ta õige mitmeid. Siis palusin luba teda pildistada. Migdal: ?Oh ei, Moskvas ja Leningradis ta keelas selle.? Sain loa ja pildistasin ka tänaval. Olin ilmselt esimene fotomees, kellel oli säärane luba. Eks seda soosis ka tõik, et olin amatöör perifeerias, ning tema hakkas reporteri tööga lõpetama; päälegi meeldis minu foto stiil ? pealepassimine!

Bressonil oli palju jäljendajaid kogu maailmas. Mina olen sellest patust prii. Pildistasin peamiselt inimesi ja huvitavaid momente, püüdsin nn. varjatud kaameraga juba 1960ndast aastast alates. Kui 1964 asutasime fotogrupi STODOM, siis alles järgmisel aastal nägin Peeter Toominga juures ajakirju ja albumeid, kus olid Bressoni fotod. Oli, nagu avastanuksin vanema ja tunduvalt tugevama venna.

Ega see minu stiili muutunud ? ikka püüdsin momente, kui võimalik, märkamatult. Nii tuleb elu ehedamalt. Muidugi ei hakanud pehme tallaga kingi kandma ega püüdnud riietuda märkamatuks. Vaesele fotohullule sobis kõik. Hankisin isegi Leica, aga enne kui sellega tutvuma asusin, too kadus kummaliselt.

Peeter Linnap kirjutab 9. augusti Postimehes, et Bresson alustas fotoga 1930, aga tegelikult on tema albumites vanemad tööd 1920ndaist. Ka kirjutas ta Bressoni fotokunstist loobumise aastaks 1970, kuigi pilte on veel 1973. aastast.

Kas tõesti tuli Bresson Tallinna selleks, et mina, ilmselt esimesena, teda portreteeriks ja pealegi STODOMi kelder-ateljees? Oma elu suurema komplimendi sain, kui Soome Kamera Lehti (2/2003) avaldas minu 75. sünnipäeva puhul mitmeleheküljelise ja kümne fotoga loo pealkirjaga ?Baltikumi Cartier-Bresson Kalju Suur?. Saatsin koopia leheküljed oma arvates, kuhu vaja, aga meie press vaikis. Ei ületa uudisekünnist?! Sellel tunnustusel oli eellugu.

Kui 1996. aastal ilmus mul album ?Seinast seina?, siis kutsusid Soome Espoo fotoklubi liikmed mind oma sõbra Georg Hallingi vahendusel kohvikusse Maiasmokk lõunale. Georg soovitas albumeid kaasa võtta. Ei niru liiga palju tassi. Kõik osteti ära ja päälekauba ristisid nad mind Eesti Bressoniks. Oli tegemist, et tönni ära hoida. Nadi tervisega heldid kergelt.

1997 oli Bressoni ulatuslik näitus Helsingi linnamuuseumis. Fotosõbrad Espoost helistasid ja kutsusid Eestimaa Bressoni Prantsuse Bressoni näitusele. (Noorte keskuse saal oli päris tulvil.) Näitusel oli pildistamine keelatud, kuid neil oli eriluba mind Bressoni näitusel jäädvustada fotos ja videos. Näituse pressitegelaste abiga saatsin Bressonile fotod temast ning 1970. aastal Sirbis ilmunud loo ning selle prantsuskeelse tõlke. Üllatuseks sain Pariisist kõvaköitelise pühendusega albumi. Selles oli paremal poolel foto ja vasakul leheküljel vaid aastanumbrid ja linna, riigi nimi. Fred Jüssi kiitis: ?Vat niisugune peab üks tõeline album olema!? Bressoniga oli meil veel albumite vahetamisi. Olen väga usaldav, ilmselt sellepärast kaht esimest nimeliselt läkitatud albumit enam ei ole.

Peatselt, 22. augustil, oleks H. C-B (nagu ta ümbriku nurgal märkis) saanud 76aastaseks. Oletan, et tema oli viimane Magnumi asutajaliige, kes lahkus. Kas lahkus ka viimane suurkuju, kes fotodes ei kasutanud lavastust ja montaaþe? Puhta foto rüütel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming