Ma ei peaks täna siin üldse olema

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Poesellid” („Clerks“, USA 1994, 92 min), režissöör-stsenarist Kevin Smith, operaator David Klein. Osades Brian O’Halloran, Jeff Anderson, Jason Mewes, Kevin Smith jt. Linastub 27. veebruaril filmifestivali „Freedom Fries“* raames kinos Sõprus.

Filmifestivali „Freedom Fries“ tänavune programm tundub olevat liikunud veidi eemale oma senisest rõhust väljaspool Hollywoodi peavoolu valminud Ameerika filmidele. Kuigi on alles jäänud ka esoteerilisemad valikud, nagu näiteks „All-linn 81“ („Downtown 81“, Edo Bertoglio, 1981), sürreaalne retk läbi 80ndate New Yorgi kunstivälja koos Jean-Michel Basquiat’ga, või Gus van Santi debüütfilm „Mala Noche“ (1986), täiendavad neid suurstuudio all toodetud väljapaistev krimidraama „Kuumus” („Heat“, Michael Mann 1995) ja Stanley Kubricku asendamatu „2001. Kosmoseodüsseia“ („2001: A Space Odyssey“, 1968). Kuigi nende filmide esteetikat iseloomustab sõltumatuse õhustik, on nende tootmismudel olnud väga sarnane suurstuudiote kassafilmide omaga. Siiski hoitakse selle festivaliga kõrgel Ameerika iseseisva filmikunsti lippu, sest avafilmiks on ehk üks mõjukamaid Ameerika sõltumatuid filme, Kevin Smithi debüüt „Poesellid“ („Clerks“, 1994).

Kevin Smithi ajendas filmi tegema Richard Linklateri „Logard“ („Slacker“, 1991). Looklev film, mille veidrad karakterid rääkisid omavahel eimillestki erilisest, näitas Smithile, et Hollywoodi ja suurstuudiote abi pole tegelikult möödapääsmatu. Võis ka lihtsalt kodust välja minna ja asjaga peale hakata. Smith müüs maha suure osa oma koomiksikogust, tegi tühjaks krediitkaardid ja hakkas tegema „Poeselle“.

Filmis jälgitakse kaht poemüüjat, kes veeretavad õhtusse päevi oma perspektiivitus elus ja püüavad hakkama saada veidrate klientidega, kes oleksid justkui nende needuseks siia ilma loodud. Dante (Brian O’Halloran) töötab Quick Stopi tarbe­kaupade poes ning tema soovi oma elu edendada pärsivad tööpõlgus ja äratundmine, et maailm haub tema vastu vandenõu. Ta on olnud sunnitud vabal päeval tööle tulema ning tema pidev korrutamine „ma ei peaks täna siin üldse olema“ kujuneb filmis omamoodi mantraks. Kuna tüdruksõber sunnib teda ülikooli minema ja eksiga on ka nii mõnedki küsimused lahendamata, tunneb Dante, et on väsinud nii elust kui teda ümbritsevast olukorrast. Randall (Jeff Anderson ühes kõige võrratumalt misantroopsemas rollis) töötab sealsamas kõrval videolaenutuses, kuigi veedab suurema osa oma päevast Dantele pinda käies. Randall on oma eluga samamoodi ummikus, kuid erinevalt Dantest on tal täiesti kama ja ta on endale pähe võtnud olla kõigi vastu võimalikult ebaviisakas (Klient: „Kena kass. Mis ta nimi on?“ – Randall: „Tüütu klient.“). Päevast päeva on neil õiendamist torssis vanameestega, kes otsivad oma võtmeid, sõjardliku nätsumüüjaga, kohatute kohtumistega tualettruumis ja ehk kõige tuntumate tegelastega filmis, kahe stõuneri Jay Jay (Jason Mewes) ja Vaikse Bobiga (Kevin Smith), kes hängivad poe ees.

Smith töötas oma kodulinnas Leonardos samasuguses poes ja valis selle ka oma filmi võttepaigaks. Tal lubati aga filmida üksnes siis, kui pood oli suletud, seega õhtul kella poole üheteistkümnest kuni hommikul poole kuueni, mis tõi kaasa omajagu improviseerimist käsikirjas (keegi topib nätsu tabaluku sisse, nii et rulood pole enam võimalik alla lasta, mispeale Dante karjatab: „On ikka metslased siin linnas!“). Smithi sõnul filmis ta öösiti materjali ja tegi päeval oma tavalist tööd, nii et sai võtteperioodil magada umbes ühe tunni ööpäevas. Ta pidi leidma usutava põhjenduse, miks on poes ruloo kogu aeg akende ees, kuna muidu oleks aru saadud, et väljas on pidevalt öö. Sellest ka see nätsuepisood.

„Poesellid“ on osutunud nii oluliseks just filmi tootmise konteksti tõttu. Režissöör inspireeris ka teisi omaalgatuslikult filmi tegema, krediitkaarte punasesse tõmbama, oma töökohas filmima ja elama piskust unest, mis kõik toetas romantilist ideed kannatavast kunstnikust, kes püüdleb õnnestumise poole kõigist takistustest hoolimata (ja seda ajastul enne Hooandjat ja teisi sellesarnaseid toetuskanaleid). „Poesellid“ resoneerus ka teiste selliste filmidega nagu „Rentslikoerad“ („Reservoir Dogs“, Quentin Tarantino, 1992) ja „Mariachi“ („El Mariachi“, Robert Rodriguez, 1992), mis olid välja tulnud kaks aastat enne ja millega kaasnes samuti müüt auteur-filmitegijatest, kes olid tugevalt mõjutatud filmiajaloost ja kes võtsid ette raske tee tegemaks filmi stuudiotest sõltumatult.

Teralises mustvalges pildis on sarmikust, ausust ja tahumatust, mis on märgatav isegi praegu, 20 aastat pärast filmi valmimist. Kuigi filmis on olemas ka oma narratiiv (mille käigus Dante püüab mingit selgust tuua oma segaselt ähmasesse armuellu), koosneb film pigem reast nõrgalt seotud vinjettidest. Ühes episoodis hakkab klient pidama teistele klientidele loengut suitsetamise kahjulikkusest (hiljem selgub, et ta on nätsumüügimees). Teisel hetkel arutavad Dante ja Randall selle üle, milline „Tähesõdade“ film on kõige parem (ja seda ajal, kui popkultuurile viitamine polnud nii kohutavalt ülekasutatud). Ühes briljantses stseenis loeb häirimatu Randall telefoni ette pornofilmide nimekirja, samal ajal kui väike tüdruk ootab koos emaga, et tellida film „Lõbus väike kutsikas“.

Neil hetkedel näitab Smith, et tal on annet dialoogi peale ja oskust tabada seda, kuidas inimesed räägivad igapäevastest pisiasjadest. Seks (millest filmis kahtlemata ei kardeta rääkida kõige graafilisemates detailides), filmid, ostlemine ja muusika olid jutus esindatud ja kõnetasid väga kõlavalt põlvkonda, kellele need teemad olid argivestluse osaks. „Poesellid“ pole ometigi sotsrealistlik eksperiment. Siin on omajagu lihvimata servi ja toorest näitlemist („toores“ enamasti tähenduses „täiesti kohutav“), aga hetked, mil Walt Flanagan ja Scott Mosier mängivad filmis mitut eri karakterit, annavad filmile teatud sürreaalse õhustiku. See mängulisus lisab kõigele ettearvamatuse tunde ja süstib filmi kohati ehk tuttavlikesse episoodidesse teatud maniakaalset energiat.

Filmist sai „Sundance’i“ festivali hitt ja muinasjutt jätkus: Harvey Weinstein kohtus Smithiga pärast linastust ja soovis filmi ära osta. Mõned kuud hiljem vallutas film Cannes’i ja Smithist hakati rääkima kui tulevikulootusest. Kuigi „Poesellide“ järg „Päevavargad“ („Mallrats“, 1995) oli läbikukkumine (minu arvetes küll väga alahinnatud film), oli Smith näidanud, et suudab kirjutada meisterlikku dialoogi ja oskas edaspidi filmides nagu „Amy kannul“ („Chasing Amy“, 1997) balansseerida ropu keelekasutuse edukalt emotsionaalse noodiga. Kokkupuuted Hollywoodi stuudiosüsteemiga pole Smithil läinud nii hästi – meenutame ebaõnnestunud katset kirjutada käsikirja uutele Supermani-filmidele või jubedat Bruce Willise filmi „Visad võmmid“ („Cop Out“, 2010) –, aga ta jääb ometigi üheks enesekindlalt iseseisvaks hääleks Ameerika filmikunstis. „Poesellidele” tehti ka järg („Clerks II“, Kevin Smith, 2006), mis suutis lahutada meelt ja andis au originaalile, pakkudes tegelastele seejuures võimaluse areneda uues suunas. Pärast „Punast riiki“ („Red State“, 2011) ja „Kihva“ („Tusk”, 2014) on rahastus „Poesellide“ kolmanda osa filmimiseks Smithi sõnul paigas. Kus Dante ja teised ka ei lõpetaks, jääme neid alati mäletama mustvalge debüüdi järgi, mis on 1990. aastate alguse Ameerika filmikunsti nurgakivi. Kui filmi tegelased, ja tegelikult ka Kevin Smith, halasid selle üle, et nende elu ei liigu kuskile, ei teadnud nad veel ette, kui mõjukaks kujunevad nad tervele põlvkonnale filmitegijatele ja -vaatajatele.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* Poliitiline eufemism friikartulite (French fries) kohta Ameerika Ühendriikides. Tuli kasutusele 2003. aastal, kui Prantsusmaa oli avalikult vastu Iraagi ründamisele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht