Ma olin ?Nordostis?

OLEV REMSU

Dokumentaalfilmiprogramm ?T?et?eenia? Tallinna Kinomajas 21. aprillil. ?T?et?eenia hällilaul?, re?. Nino Kirtadze, Prantsusmaa 2001. ?Mitte laste lood?, re?. Zara Imajeva, Venemaa 2000. ?Pagulaslaagri lapsed?, re?. Andrus Prikk ja Toomas Kümmel, Eesti 2001. ?Terror Moskvas?, re?. Dan Reed, Inglismaa 2003. ?Atentaat Venemaale?, re?. Jean-Charles Deneau, Prantsusmaa 2002. ?Mõrv rahvusvahelisel nõusolekul?, re?. Krysina Kurczab-Redlich, Poola 2002. 

Kuue T?et?eenia filmi vaatamise järel, mil me vist kõik olime jõletu vapustuse mõju all, toimus Kinomaja vestibüülis koosolek, mille avasõnad lausus Eesti T?et?eenia liikumise eestvedaja Andres Herkel. Boris Tuch analüüsis nähtud filme, üles astusid meie kodanikuliikumise aktivistid, Jaanus Raidal, Eesti t?et?eenid. Inimesed meenutasid ülekohut, mida oli teinud nõukogude võim meil ja Kaukaasias. Sügava vaikuse ajal esinemiste vahel rippus õhus täiesti tajutav õudus ja osadustunne. Mõnikümmend ringi kogunenud inimest teadis jubedat saladust, see liitis meid. Ausõna, ma mäletan viimati sellist ühtekuuluvust tudengipõlvest, kui tulime sõpradega Vanemuisest Jaan Toominga lavastusi vaatamast. Katarsis ? või kuidas seda nimetatakse?

 

Infosõda

Kes valitseb eetrit, see juhib maailma. Ilu võib olla, aga tõde peab olema. Rohkem kui esteetika haarab meid õiglusjanu. Usun, et kõigi kuue filmi näitamise eel tekiks igas telejaamas küsitavusi. On ju olemas tehnilised standardid, millest allapoole laskuda üldjuhul ei lubata. Aga teiselt poolt on olukordi, kus neid kõrgeid nõudmisi lihtsalt ei saa täita. Kui kuulid vihisevad, kui pommid plahvatavad, siis ikka ei paki lahti supertehnikat, piisab värisevates kätes hoitud amatöörkaamerast ja VHS-kassetist. Ei ole mahti sisse lülitada mikrofoni, spetsvalgustusest ei saa juttugi olla. Tarvis on edastada maailmale sõnum, anda reportaa?, silmus kaelas. Sõjatõde võib olla robustne, kuigi näiteks Jugoslaavia ja Iraagi pommitamine CCNist oli saatanlikult särav. Kuidas kuskil. T?et?eenia puhul näiks igasugu lihvimine lakeerimise ja valetamisena. Kohatu ja väiklane oleks isegi kirjavigade etteheitmine kavalehel; see tunduks nagu ühte masti heitmine vaenlasega. Isegi CCN ja BBC näitavad teinekord VHS-kaadreid, kui seda tingib materjali enneolematu väärtus. Ja praegu oligi tegemist just sellise juhusega.

Iga filmitegija ja publitsist teab julma juhist: ühe inimese surm on saatus, kümnete ja sadade hukkumine statistika. Ja dokumentaalfilm keskendubki harilikult ühe inimese elule, sellele saab vaataja kaasa elada, mõelda, mis siis, kui mina oleksin seal tema asemel. Kui rangelt võtta, siis ei täidetud seda lihtsat reeglit mitte üheski näidatud filmis. Ja ometi olid kõik ?okeerivad. Oleks ju võinud ette võtta tolle polkovniku, keda süüdistatakse ühe t?et?eenia neiu vägistamises ning kes Vene kohtute poolt on korduvalt õigeks mõistetud, jälgida seda kohtuparoodiat. Aga ei. See oleks tehtav rahu ja demokraatia ajal, sõja ja tsensuuri tingimustes on teised reeglid.

Inglase Dan Reedi 49minutilist filmi ?Terror Moskvas? vaadates tundsin end istuvat Moskva teatrisaalis?Nordosti? etendusel, kui t?et?eeni võitlejad võtsid pantvangi kogu publiku ja trupi, umbes 800 inimest. Ka mina olin üks nendest, kes pidi mitu päeva asjal käima lava all, kus põrand lirtsus ja kleepis. Ainult üksikasjad lähevad hinge! Veelgi enam ? samal ajal tundsin ma end t?et?eenina, kelle Vene imperialism on tõuganud sooritama julma operatsiooni, mille tõttu kannatavad inimesed, kes mitte kuidagi ei ole süüdi Kremli Kaukaasia-poliitikas. Vaevalt, et keegi jääb demokraadiks ja süü individuaalsuse printsiibi toetajaks, kui korduvalt vägistatakse tema tütreid ning tapetakse maja vennad ja õed.

François Rabelais kirjeldab oma romaanis ?Gargantua ja Pantagruel? episoodi, kus hukkamislavastusest saab tõelisus, kus teatrilava muutubki tapalavaks ning seal veerebki timuka võika naeru saatel kolks-kolks inimpea, vererada järel. Timukat mängivast näitlejast saigi timukas! Täpselt sama juhtus ?Nordostiga?.

Mis on surma kartval inimesel panna ohverdamisvalmisoleku vastu? Ainult laim, ainult infosõda. Poolatar Krysina Kurczab-Redlich võrdlebki oma 28minutilises filmis ?Mõrv rahvusvahelisel nõusolekul? Iraagi ja T?et?eenia sõda. Iraagist teame me tohutult rohkem (ehkki loomulikult mitte kõike), ameeriklased peavad infosõda rafineeritumalt kui lihtlabase tsensuuri, keelamise ja lausvaletamisega. Hea tehnika abil salvestatud ja edastatud sõjaplaanid, hiilgav kaameratöö, eeskujulik heli. Tohutul hulgal kaunist infomüra, sinna sisse uputakse ka teise poole hääl. Mis tähtsust on enam tõel? Kui esimesest T?et?eenia sõjast Jeltsini ajal saime me veel pisut otseinfot, siis teise sõjal ajal, mida peetakse siis Vladimir Putini presidendiks olles, on kõik kanalid ja mutrid kinni keeratud. Tõe avaldab samizdat. Sõna ajastul tegi seda kirjutusmasina rullide vahelt tulnud kuues koopia maisipaberil, nüüd amatöörkaamera. Pearõhk on montaa?il. Putini kõnede sisse on lõigatud episoodid sõjast ning kannatajate tunnistused. Ei teki vähimatki kahtlust, keda uskuda. Vaene Putin, ta jääb päris valemokaks. Ajab võltsi isegi siis, kui kätt Venemaa konstitutsioonil hoiab ning tõotab järgida põhiseadust!

Me teame, et montaa? võimaldab kõike. Mihhail Romm tegi omal ajal filmi ?Tavaline fa?ism?, milles ei olnud ainustki originaalkaadrikku, kui tiitreid mitte lugeda. Film koosnes ainult natsioperaatorite poolt filmitud lõikudest, ent need olid järjestatud ja helindatud nõnda, nagu Romm seda vajalikuks pidas. Hitlerit ülistavatest filmijuppidest said Hitlerit ja kõiki teisi natsipealikuid naeruvääristavad lõigud! Tõde peitub kaadrite järjekorras!

 

Tõde süütute laste suust

Sama nippi on kasutatud veel venelanna Zara Imajeva 28minutilises ?Mitte laste lood?. Seal räägivad viie- kuni kümneaastased t?et?eeni patsaanid ja plikad korralikus vene keeles, mida nad elust arvavad. Need on lapsed, kes on harjunud leidma tänavalt ilma peata laipu. Või siis ainult pead, ilma kehata. Need lapsed vihkavad üle kõige venelasi ja on valmis neid alati tapma. Kuigi nad soovivad sõja lõppu. Ja kui monteerida laste repliikide vahele midagi säärast, mis on nendega vastuolus, tundub see loomulikult valelikuna.

Kolm naakmanni räägivad oma elust ja põhimõtetest ka eestlase Andrus Priki ja Toomas Kümmeli 28minutilises ?Pagulaslaagri lastes?. Veel kord tõestub, et teisele keelele üleminek ei kahanda võitlusindu. Lapsed räägivad vene keeles venevastast juttu.

Iirlased pidasid võitlust oma riigi eest inglise keeles, t?et?eenid teevad seda suuresti vene keeles. Eristusjooneks sai ja on saanud usk. Iirlased olid ja on katoliiklased, inglased anglikaanid. T?et?eenid on moslemid ning õigeusklikud venelased rõhusid neid tsaari ajal nõnda karmilt, et paljudest neist said 1920. aastail veendunud bol?evikud, kuni Stalin nad oma repressioonide ja kolhoseerimisega taas vene vastu pööras. Seda meenutatakse meile Nino Kirtad?e 57minutilises filmis ?T?et?eenia hällilaul? etnograafiliste arhiivikaadrite kaudu. Miks ma seda siin räägin? Aga sellepärast, et vist kõik filmid on tehtud kristlaste või vähemalt kristliku aluspõhjaga kultuuri esindajate poolt. Kõigis apelleeritakse meie kaastundele ja õiglusmeelele. Avamata jäi religioosne vaatepunkt. Kohati tundus, et ehk on t?et?eenid samuti usuleiged või koguni ateistid nagu nende vaenlasedki. Või on kardetud islami tagapõhja lahtimõtestamisega häälestada filmipublik t?et?eenide vastu? Tahame olla poliitiliselt korrektsed ning vaatame mööda tõsiasjast, et tegelikult on alanud tsivilisatsioonide sõda. Islam aktiviseerus VII ja XIV sajandil, praegu on meil XXI aastasada. Praegu võitleb üks selle eest, et naine olgu enne pulmaööd puutumatu ja talle on veel ühest kuulekast kaasast vähe! Teine ihkab igal aastal endale uutmoodi mobla, nimetab seda innovatsiooniks, mõistes või mõistmata, et kühveldab niimoodi vaid raha New Yorgi ja Moskva kaukameeste taskusse.

Meie poliitilised sümpaatiad on äraarvamatud. T?et?eenias toetame moslemeid, Iraagis kristlasi ning kui tarvis, siis võime seda

aloogikat hästi targalt põhjendada. Kõik filmid olid karjuvalt publitsistlikud, olid ahastavad appihüüded, sügavustesse puurimist polnud seatudki eesmärgiks.

Läänelik tava nõuab juba Rooma aegadest peale tasakaalustatud informatsiooni: audiatur et altera pars.

FSB terroristid

Venemaa riiklikud ja riigi poolt kontrollitud kanalid ei tee seda, ikka häälestab diktor vaataja-kuulaja teatud seisukohale. Info antakse koos hinnanguga, kuidas sellesse infosse suhtuda. Kerkib aga küsimus, kas tõe jaluleseadjatele on lubatud samasugune suhtumine? Kas üldise ja suure tasakaalu nimel võib ühes filmis väikest tasakaalu kõigutada? Sellele küsimusele on kõikide filmide autorid vastanud jaatavalt.

Prantslase Jean-Charles Deneau? 42minutilises filmis ?Atentaat Venemaale? esitatakse postulaat, et sadade inimeste surma põhjustanud elumajade õhkulaskmine Moskvas ja Volgodonskis oli KGB järglase FSB kätetöö. Tõestuseks tuuakse Rjazani juhtum, kus hoone keldrisse paigutatud kolm lõhkeainekotti jäid õnneks plahvatamata, kuna avastati täiesti juhuslikult pisut enne taimeril märgitud aega. Selgus, et need olid sinna tassinud FSB agendid! Ja vahele jäädes kuulutas FSB intsidendi õppusteks, kottides olnud suhkur ja mitte lõhkeaine ning detonaatori asemel vedelenud lihtsalt traadijupid. Naeruväärne. Filmi autor paljastab riikliku vale samm-sammult, seob kurioosumi Vladimir Putini karjääriga. Putin oli FSB juht, kui operatsioone ette valmistati. Putin oli presidendiks pürgiv peaminister, kui operatsioonid teostati. Presidendiks tõusmiseks vajas Putin võimast T?et?eenia-vastast meeleolu Venemaal, mida võis tekitada ainult verega. Elumajade õhkimine nõudis nagu kättemaksu, andiski põhjuse uueks pealetungiks, teiseks T?et?eenia sõjaks ning Putin valiti häälte masendava ülekaaluga presidendiks. Sõjapidamine on ikka seotud kellegi isikliku triumfiga. Hispaanias saadi peaministriks lubadusega väed Iraagist välja tuua, Venemaal presidendiks Groznõi maatasa pommitamisega.

?T?et?eenia hällilaulus? võtab sõna T?ehhimaalt pärit naisajakirjanik, kes on Groznõis nähtu mõjul oma ametist loobunud ja avanud seal orbude kodu. Ta hoolitseb õnnetute laste eest, on neile kasuema. Tema süüdistab ajakirjanikke selles, et nood vajavad sõda nagu poliitikudki. Ta peab ebaeetiliseks teha fotosid ja filmilõike laipadest, anda maailmale põnevaid reportaa?e.

Siin on probleem, mille üle sügavalt mõelda. Muidugi meeldiks tapjatele pidada sõda avalikkuse eest varjus. Kas t?ehhitar esindab siis Vene poole huve endale sellest aru andmata? Või koguni teadlikult? Ent tõesti on tülgastav ka mõne leheneegri pöörane aktiivsus isikliku edu nimel, tantsimine laipadel. Matusel ju vaikitakse. Aga kui vaikus on mõrvari huvides, mis siis?

Sõda on vähestele inimestele külm ja julm kalkulatsioon, nemad kütavadki üles rahvahulkade emotsioonid, mis lasevad neile kasulikku sõda pidada lõpmatult. Selge ju, et kui Venemaa on T?et?eenias-Ingu??ias juba 250 aastat võidelnud lõplikku ja otsustavat võitu saavutamata, siis on just sõjapidamine ise kellelegi tulus, võiduihkamisega petetakse masse. Putin tuli võimule sõjaga, ohvitserid teenivad kuppe. Kindralid ei taha, et armee võõrduks lahingutest ja laguneks lõplikult. Just sellist sõnumit sisaldas ?Atentaat Venemaale?. Atentaadi sooritajaks on FSB! Ja küllap see nii ongi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming