Ma tean, mida sa tegid eelmisel suvel Soomes

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Bodom“ (2016, Soome-Eesti, 85 min), režissöör Taneli Mustonen, stsenaristid Aleksi Hyvärinen ja Taneli Mustonen, operaator Daniel Lindholm, helilooja Panu Aaltio. Osades Nelly Hirst-Gee, Mimosa Willamo, Mikael Gabriel, Santeri Helinheimo Mäntylä jt.

Ida (Nelly Hirst-Gee) on just üle elanud närvivapustuse koolis, aga satub Bodomi järve äärde puhkama sõites uue luupainaja keskele.

Pressifoto

Ajal, mil Hollywood vaevleb frantsiiside ja järgede lõppematu jada kroonilises ideevaeguses, on kohalikus kastmes vaaritatud žanrifilmid üldjuhul enam kui teretulnud.

Sageli näitavad just uudsesse tegevuskohta ja kultuuriruumi viidud lood teed uues suunas, olgu need sisult kui tahes tuttavlikud. Kõnekaks näiteks oli mullu mõnevõrra väsinud elavate surnute žanrile tõelise energiasuraka andnud „Rong Busanisse“1 Lõuna-Koreast, pisut varasemast ajast meenub Tarantinolt laenav „Suured pahad hundid“,2 mis seadis klassikalise kättemaksustsenaariumi Iisraeli-Palestiina poliitilisse konteksti. Mõlema näite rakendatud õudusfilmi žanritroopidega on maailma eri nurkades viimasel ajal leidlikult mängitud. „Suurte pahade huntide“ Iisraeli lavastajad Aharon Keshales ja Navot Papushado pälvisid esmalt tuntust linalooga „Marutaud“,3 kus peategelaste read harvenevad hoolimata sellest, et psühhopaadist mõrtsukas lebab oimetuna metsas. Eestil on oma Tarantino-kummardus „Vasaku jala reede“4 küll juba olemas, kuid õudusfilm veel puudu ja põhjanaabrid on meist nüüd ette jõudnud (lohutuseks vähemalt paljude Eesti tegijate osalusel).

Soome-Eesti koostöös valminud „Bodomi“ aineseks on 1960. aastal aset leidnud mõrvajuhtum, mille käigus pussitati Helsingi lähedal asuva Bodomi järve ääres – sealtsamast on nime saanud ka Soome kuulus death-metal-ansambel Children of Bodom – nelja teismelist. Kuigi üks neist pääses eluga, on juhtum tänapäevani lahendamata ja süüdlane leidmata, veretöö aga toonud rohkelt teooriaid ja kuulujutte Soome krimifolkloori. Need lood intrigeerivad ka „Bodomi“ peategelasi, nelja noorukit, kes sõidavad kurikuulsa järve äärde telkima. Igaühel on omad motiivid: üks poiss soovib lahenduse leidmiseks müsteeriumi läbi mängida, teist veab pigem sugutung, tüdrukud on aga kaasa kutsutud valeettekäändel. Olukorra muudab teravamaks see, et üks tüdruk toibub närvivapustusest, mille põhjustanud alastifotod olid teinud temast kogu kooli naerualuse.

„Bodomi“ lavastajale Taneli Mustonenile pole eeskujudelt laenamine võõras. Tema käe all valmis möödunud aastal Soome versioon „Klassikokkutulekust“,5 mis püstitas eestikeelses Taani menuki muganduses siinmailgi vaatajarekordeid. Kahjuks esindab see kolmepäine kassakoletis ka üpris laiska viisi tuua juba algselt lihtsavõitu „Pohmaka“6 tüüpi semud-pöörases-olukorras mudel ilma suurema sisulise panuseta kohalikku olustikku. „Bodomi“ ambitsioon on märksa suurem. Kõige huvitavamaks muutub film siis, kui lastakse kõnelda põhjamaise looduse tugeval õhustikul ja kohaliku minevikutragöödia vaiksel pahaendelisusel. Mõranema hakkab lugu aga märulini jõudes, kui hakatakse inspiratsiooniks piiluma USA teismelis­tapjaõudukate poole. Kahjuks ei ole naiivsete teismeliste rumalad otsused uudsed ega huvitavad juba vähemalt kaks kümnendit, ja käivituvast autost või põõsast piiluvast kaamerasilmast ei piisa tegevustiku põnevaks muutmiseks kaugeltki. Tegijad saavad sellest aru ja on püüdnud lisada märksa rikkalikuma psühholoogilise allteksti, millele aga ei julgeta lõpuni toetuda.

Kes filmi rohkem või vähem ootamatute käänakute kohta ette teada ei taha, võib liikuda järgmise lõigu juurde. See öeldud, kahandavad filmi pöörete üllatuslikkust ja mõju nii vähene originaalsus kui ka tunne, et need on jõuga paika pandud ega tulene tegevustiku loomulikust arengust. „Bodomil“ on potentsiaali esitada veenvaid mõtteid konservatiivsest kasvatusest ja soolistest stereotüüpidest kuni ühismeedia mõjuni välja. Kahjuks realiseeritakse viiteid neile teemadele katkendlikult ja pigem jääb mulje suvaliselt sisse susatud mõtetest, mitte hoolikalt läbimõeldud struktuurist. Intrigeerivamatest mõttelõngadest kiputakse karjudes ja teravate esemetega vehkides pigem mööda jooksma, selmet valida mõni originaalsem rada. Filmi kulgedes hakkavad häirima ka selged loogikavead ja küsitavused: järve põhjast laipade kiire väljakoukimine, segamatu edasilippamine pärast autoõnnetust, lausa kaks korda. Lõpus tekib lavastajal intrigeeriv võimalus tõmmata filmile joon alla telgi­stseeniga, mis jätaks otsa lahti nii elulisel (kas peategelased pääsesid eluga?) kui ka filosoofilisemal tasandil – kas pärast vastu võetud katastroofilisi otsuseid on lihtsam edasi elada või (lasta) eluga lõpparve teha? Tegijad tunnevad end siingi pisut ebakindlalt ja suskavad selgemaks punktiks lõppu tegevust kokku võtva stseeni, mis tekitab aga õnnetul kombel veel ühe loogika­vea.

„Bodom“ kulgeb suurte tõusude ja langustega ja kahjuks ei õnnestu sel tõusta kogu potentsiaali kiuste kõrgemale keskmisest žanrifilmist. Omas raamistikus toimib film kahtlemata ja paadunud õudusfilmisõbrad jäävad pigem rahule, aga selliste žanris silmapaistvate loominguliste linateostega nagu „Nõid“, „Varju all“, „Hala“ või „Kutse“7 täidetud aasta tuules tahtnuks enamat. Et Mustoneni lavastajapotentsiaal võib olla kaverbändi omast kõrgemal, reedab filmi eeskujulik tehniline teostus. Kui tehislikult mõjuvad pöörded välja arvata, on „Bodom“ kenasti komponeeritud, kannatlikult võetakse aega nii tegelaste tutvustamiseks kui ka tempoka lõpusirge ettevalmistamiseks. Pildiline pool on esmaklassiline. Pimedates välitingimustes filmimine ei ole just kerge ning hoolimata kohati pisut ebaloomulikult mõjuvast valgustusest on öösel toimuvad metsa- ja järvestseenid äärmiselt efektsed (keerukad veealused võtted on muide teostanud Eesti staaroperaator Mart Taniel).

Mõninga sisulise virina kiuste tahaksin, et „Bodom“ oleks sütitavaks eeskujuks ka Eesti kineastidele. Kuuldavasti umbes miljoni euro suurusjärku jääv eelarve pole ka siinmail midagi utoopilist ja pildikeelelt ei jää film küll jalgu ühelegi oma eeskujudest. Suure panuse on andnud ju Eestist pärit filmikunstnikud, jalustrabava õuduspõneviku koht jääb aga lähiregiooni filmiriiulil veel tühjaks. Eesti ajaloost ei meenu küll ühtki võrreldavat müsteeriumi (ja Eesti Panga miljonitest vist head õudukat ei saa), aga kohalik ajalugu kokku pakub kõigi oma painetega ometi rohkelt materjali. Kuivõrd tahe pinnas on õõva tekitamisel näiteks rahvapärimusel, demonstreerib elavalt Rainer Sarneti „Rehepapi“-adaptsiooni „November“8 treiler, mis juba praegu huvilistele vaatamiseks väljas. Mustvalge pahaendelisus meenutab pigem „Nõia“ Ameerika kolonistide jõukatsumist metafüüsilise tundmatuga kui rahvalikku komejanti. Arvestades et „Klassikokkutuleku“ järg on juba töös, võiksin küll öelda, et aeg on küps hoopis Eesti „Bodomiks“, aga just seda ma ei soovi – loodan hoopis, et kohalikust kultuuriruumist leitakse üles originaalsemad, huvitavamad ja klišeevabamad lood kui „Bodom“.

1 „Busanhaeng“, Sang-Ho Yeon, 2016.

2 „Big Bad Wolves“, Aharon Keshales, Navot Papushado, 2013.

3 „Kalevet“, Aharon Keshales, Navot Papushado, 2010.

4 „Vasaku jala reede“, Andres Kõpper, Arun Tamm, 2012.

5 „Luokkakokous“, Taneli Mustonen, 2015.

6 „The Hangover“, Todd Phillips, 2009–2013.

7 „The Witch“, Robert Eggers, 2015; „Under the Shadow“, Babak Anvari, 2016; „Goksung“, Hong-jin Na, 2016; „The Invitation“, Karyn Kusama, 2015.

8 „November“, Rainer Sarnet, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming