Maailma parandamine kaisukarudega

Wieland Speck: „Meil on soov tuua avalikkuse ette see, millest tegelikult teada ei taheta.“

MAARJA HINDOALLA

„Panorama“ programmi toonane juht Manfred Salzgeber ja Wieland Speck  1987. aastal.

„Panorama“ programmi toonane juht Manfred Salzgeber ja Wieland Speck 1987. aastal.

Berlinale

Saksa filmitegija Wieland Speck liitus 1982. aastal „Berlinale“ filmifestivaliga ning temast sai kümme aastat hiljem kõrvalprogrammi „Panorama“ kuraator. „Panorama“ püüd on alati olnud tõstatada sotsiaalseid probleeme ja otsida uut esteetilist lähenemist. 1987. aastal asutati Specki algatusel Teddy-nimeline auhind, mis on mõeldud parimate LGBT-filmide tunnustamiseks. Teddyt anti alguses välja „Panorama“ programmi raames, praeguseks osalevad kaisukarukese võistluses aga kõik „Berlinale“ programmid. Igal aastal valitakse parim LGBT-teemaline mängu-, dokumentaal- ja lühifilm. Teddy programmi kuuluvad ka paneeldiskussioonid ning koostööd tehakse „Berlinale“ koolitusprogrammiga „Talent Campus“, et teemadesse pühendada ka noori.

Mis olid seekordsel „Berlinalel“ need teemad ja probleemid, mida filmitegijad üle maailma käsitlevad?

Wieland Speck: „Panorama“ programm on nagu Zeitgeist’i peegeldus ning sel aastal oli meil kaks tulipunkti. Esimene oli minevikku vaatamine. Nagu teame, on ajalugu alati erapoolik ja täis mõtteid nendelt, kes ajalugu üles kirjutavad. Seetõttu tuleb ajalugu pidevalt ümber hinnata. Näiteks praegused tingimused Ida-Saksamaal, kus on väga vähe türklasi, ent neid väheseid vihatakse tuliselt. See viha on ideoloogiline, millel ei ole mingit pistmist tegeliku inimestevahelise kogemusega. Selliste järeldusteni jõuame ajalukku vaadates, sest viha õhutamisel töötab alati sama mehhanism: indiviidi eraldamine maailmast, seejärel hõimu eraldamine maailmast, siis riigi eraldamine ülejäänud maailmast. Selline piiritlemine ja profiili loomine mängib alati rolli nii isiklikus plaanis kui ka laiemas ajaloos.

Teine tänavune teema ei olnud kuigi meeldiv – väärkohtlemine mitmes mõttes, igal filmil oli sellele teemale erinev vaatenurk. See ei ole kunagi mugav teema ja ma saan aru, et seda on raske müüa, ent siiski ei ole ma kunagi varem näinud nii palju filme, mis nii siiralt ja julgelt käsitlevad teemat, mida keegi ei taha puudutada. Tavaliselt räägitakse väärkohtlemisest ja vägivallast ainult pärast sündmuse toimumist. Siin programmis saame aga täiesti vabalt rääkida ja tabusid murda. Loodetavasti kaasneb sellega ka ennetus.

Näiteks siinsamas Charité ülikoolikliinikus on pedofiilide tugirühm, kuhu pedofiil võib minna, kui ta ei taha kuritegusid toime panna. Nad saavad sealt tuge, et kuritegevusest hoiduda. Samast teemast räägib näiteks ka vapustav Tšehhi dokumentaal „Danieli maailm“ („Danieluv svet“, Veronika Lisková, 2014). Või Saksa film „Karmus“ („Härte“, Rosa von Praunheim 2015), mis räägib karate maailmameistrist Andreas Marquardtist, kelle isa tarvitas tema kallal vägivalda ja ema kasutas teda seksuaalselt ära, ning kuidas see mehele mõjus. Südantlõhestav ja väga oluline film, selleks et mõistaksime, kuidas väärkohtlemine aset leiab. Enamikul juhtudel toimub see peresiseselt ja sellest ei räägita – pere mätsib kõik kinni. Sellistele teemadele peab lähenema kultuuri, mitte demokraatia ja lühiajalise poliitika kaudu.

Sel aastal oli riskivalmidus palju suurem kui varasematel aastatel ning valusatele teemadele jõudsime palju lähemale. Meil on soov tuua avalikkuse ette seda, millest avalikkus teada ei taha. See ongi kõige huvitavam aspekt: praegune olukord on vastuvõetamatu ja selleks et midagi muutuks, peab avalikkus sellest teadlik olema, ometi peidetakse pea liiva alla. „Danieli maailma“ puhul ma tõesti otsisin võimalust seda filmi vältida, sest see on teema, mida ei taha puudutada.

Kuidas publik neid teemasid vastu võtab?

Meil on rasked teemad, aga Berliini publik tahab midagi „närida“. Tahetakse näha midagi, mis toetaks parasjagu aset leidvaid sotsiaalseid protsesse ning mille eesmärk on elu paremaks muuta. Berliin on väga poliitiline linn, selle ajalugu on nii hull olnud, et tahad või ei taha, kõik on politiseeritud. Need elemendid annavad meile väga kriitilise publiku. Kui neile midagi ei meeldi, saame me sellest kindlasti aimu.

Kui vaadata eelmiste aastate publiku auhindu, siis kas „Panorama“ publikul on väljakujunenud maitse?

Jah, ma arvan, et ühisjooni leidub. Usun aga sellegipoolest, et see on rohkem juhuslik. Võidufilm on küll alati midagi sellist, millel on laiem tähendus kui vaid esteetiline elamus. Arvan, et poliitiline aspekt on siinsele publikule väga oluline, ometi ei oska kunagi ette ennustada.

Tänavu antakse välja 29. Teddy auhind. Mis on selle auhinna eesmärk?

„Panoramal“ on esimesest päevast alates olnud igal aastal fookus queer-filmil, nagu me seda praegu nimetame. Algul ütlesime geifilm, siis gei-lesbi-film, siis gei-lesbi-transfilm, nüüd ütleme queer-film, mis on nagu suurem vihmavari heteronormidest lahkneva seksuaalkäitumise kohal.

Teddy auhind asutati 1987. aastal seetõttu, et sel ajal muutus queer-film järjest tugevamaks, leidus suurepäraseid filmitegijaid, kellele ennustasime suurt tulevikku. Tahtsime sellele kaasa aidata, kuna sageli juhtub vähemustest filme tehes – ja vähemusi on rohkesti, LGBT on ainult üks nendest –, et filmitegija teeb ühe hea filmi, aga rohkem filme ei tee. Täpselt seda üritame vältida. Esimesed võitjad olid meie õnneks Pedro Almodóvar ja Gus Van Sant. Neid kaht režissööri ei teadnud 1987. aastal keegi, nad olid täiesti uued näod ning hiljem said mõlemad maailmatasemel filmitegijateks. See aitas ka Teddy auhinnal tuntust koguda. Sel aastal antakse välja 29. Teddy ja kõik tahavad sellele konkureerida, nii et see on suurepärane edulugu. Teddy eesmärk on olnud suurendada peavoolu meedia huvi queer-filmi vastu.

Milline roll on Teddyl praegu, peaaegu 30 aastat hiljem?

Kui ajalukku vaadata, siis ei ole seal geidest ega lesbidest jälgegi. See ei ole ju võimalik, nad on alati siin planeedil olnud. Miks ei ole nad osa ajaloost? Sest ajalugu kirjutasid niisugused inimesed, kes ei tahtnud, et geid ja lesbid seal ilmneksid. Siinkohal tuleme meie mängu, et luua queer-filmiajalugu. Seepärast lõime ka internetipõhise Queer Academy, mis ühe keskse kanalina koondab ühte andmebaasi kokku informatsiooni ja uudiseid kõikidelt, kes töötavad queer-filmiga. Näiteks, et peale uute filmide korraldada ka ajalukku vaatavaid queer-filmi programme: et me mõistaksime, kuidas filme, mida vaatame praegu, on mõjutanud filmid, mis on tehtud varem.

Kas mitmekultuurilise Berliini publikule on veel tabusid ja stereotüüpe, mida tuleb murda?

Muidugi on riigid eri emantsipatsiooni astmel, aga põhjus emantsipatsiooni vajalikkuseks on igas riigis ja kultuuris sama, seega seisame sageli oma riigis silmitsi samade eelarvamuste, isegi vaenlaskonnaga meie enda queer-inimeste vastu.

Poola president katsetas mõni aasta tagasi kõige odavamat trikki, väites, et homoseksuaalsus ei ole poolalik. Samamoodi, nagu ütleb Kenya president praegu, et homoseksuaalsus ei ole aafrikalik. Meil oli see etapp Saksamaal umbes 40 aastat tagasi, nii et me oleme 40 aasta kaugusel sellest, mida too Poola tüüp ütles kolm aastat tagasi ja mida Keenia tüüp on öelnud sel aastal. 40 aastat on ühe inimese elus väga pikk aeg, aga ajaloo seisukohalt ei ole see midagi. Nii et me teame, kuidas heteroseksuaalne maailm ei tunnusta homoseksuaalseid, kuid sageli on poliitikud ja meedia palju hullemad kui rahvas. Rahvas leiab viise, kuidas sellega tegelda, sest oma last ei taheta tänavale visata. Loomulikult ei taha seda keegi, aga kui meedia teeb nii raskeks arusaama, et kõik inimesed ei ole heterod, siis see juhtub ja pered viskavad oma lapsed tänavale. Meil on sel aastal programmis dokumentaalfilm „Ärapõlatud” („Misfits”, Jannik Splidsboel, 2015), mille tegevus leiab aset USA piiblivöö piirkonnas, kus on 2000 kirikut ja ainult üks noortekeskus, kuhu gei- ja lesbinoored saavad minna, kui nad on kodunt välja visatud. Neid noori on päris palju ja see film räägib sellistest, kes suhtuvad ellu noorte kombel optimistlikult, kuid peavad paljutki taluma, sest ei sobitu oma heteroseksuaalsete vanemate unistustega. Mõistmine, et homoseksuaal on pärit heteroseksuaalsest perekonnast, on esimene suur samm teel arusaamisele, et geid ja lesbid ei kuku taevast ega ole tulnukad, vaid nad on sündinud meie perre ja me peame nendega koos elama.

Kedagi ei tohi eemale tõugata, sest mitte keegi ei ole parem kui teised ning me liigume oma festivaliga selles suunas, et avalikkus seda mõistaks. Me arutame neid teemasid ja tahame kaasa aidata igaühe enesemääramisõigusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming