Maailmaparandajate kibe leib

Mathura

Ühendriikide loodeosa põlismetsade kaitsja hakkab põletama ettevõtteid. Dokumentaalfilm „Kui puu langeb” („If a Tree Falls”, Suurbritannia-USA 2011, 85 min), režissöörid Marshall Curry, Sam Cullman, stsenaristid Matthew Hamachek ja Marshall Curry. Osades Lisa McGowan, Tim Lewis, Kirk Engdall, Jim Flunn jt. Linastus PÖFFi raames Tallinnas, Jõhvis ja Narvas. Ameerika filmiauhindadesse saab suhtuda mitmeti. Neid võib pidada tunnustuse tipuks, aga neid võib ka siunata kui poliitiliselt või kommertsiaalselt mõjutatud preemiaid, mille sisuline väärtus on mõnigi kord küsitav. On kuidas on, minu meelest on igatahes tähelepanuväärne, et pärast kolme täispikka dokumentaal­filmi on ameeriklasest režissöör Marshall Curry juba kahekordne Oscari nominent. Pole kahtlust, et ka tema värskeim lugu „Kui puu langeb” on kõrgetasemeline film. Autor võtab ette väga emotsionaalse teema ning esitab seda samaväärse emotsionaalsusega. Siiski on ta hoidnud oma arvamusega vehkimisest ning esitab selle asemel hulga mitmetahulisi küsimusi. Filmi „Kui puu langeb” keskmes on organisatsioon Maa Vabastusrinne (Earth Liberation Front ehk ELF) ning selle üksjagu äärmuslikud aktsioonid. ELF kui Ühendriikide loodeosa põlismetsade kaitsja otsustab oma protestiaktsioonide viljatust nähes ühel hetkel käiku lasta radikaalsemad meetmed. Nimelt hakkavad nad maha põletama ettevõtteid, mis põlismetsade hävingule otseselt kaasa aitavad, s.t saeveskeid, puidutööstuse ladusid jms. Ehkki üheski aktsioonis ei saa keegi viga, on tekitatud varaline kahju mitu miljonit dollarit ning Ameerika meedias sünnib uus vastuoluline ökoterrorismi mõiste. Režissöör Marshall Curry laseb aktivistidel ja nende kaasmõtlejatel kõnelda oma arusaamadest ja tegude motiividest, ent annab sõna ka rünnakute ohvritele, kelle vara ELFi aktsioonides on hävinud.

Peamine küsimus, mis Curryt näib siinkohal huvitavat, on üsna lakooniline: kas aktivistidel oli õigus nii teha? Ja nii paradoksaalne kui see ka tundub, on sellele justkui lihtsale küsimusele keeruline vastata. Curry toob näite tapamajast, kus hukati metshobused, et „vabanev” metsamaa lageraiega puiduks müüa. Aastaid väldanud protestid ja läbirääkimised jäid tulemuseta, kuni ELF ühel päeval tapamaja lihtsalt maha põletas. Raske on väita, et see tegu oleks mingil moel olnud loodusvaenulik. Pole ka põhjust kahelda aktsiooni elluviijate motiivide puhtuses. Pigem on tõsi, et tapamaja näol oli tegu veel ühe näitega uskumatust inimsusetusest. Raske on mitte nõustuda ka filmis kõlava arvamusega, et äärmuslikeks ei tuleks pidada mitte neid, kes end 500aastaste puude külge aheldavad, vaid neid, kes on juba maha lõiganud 95% Ühendriikide põlismetsadest.

Ometigi käib igasuguse omakohtuga kaasas moraalne risk mõista kedagi hukka ilma veenvate asitõenditeta. Mis saab, kui eraviisiline õiglusemõistmine võib lõpuks olla pelgalt oma pettumuse väljaelamine ettejuhtuva ohvri peal? Nii ka lõpuks läheb, kui ELF põletab maha ettevõtte, mille suhtes nende süüdistused osutuvad valeks. Curry seab aga küsimuse alla kogu ühiskonna moraalsed hinnangud. Nagu filmi lõpus üsna tabavalt öeldakse, sõltub see, kas keegi on kangelane või terrorist, sageli üksnes sellest, kas usume tema ideedesse või mitte. Just selles kontekstis on ilmekas, et filmi keskne tegelane Daniel McGowan, ELFi vaimne juht, kannab oma kohtuotsust oodates demonstratiivselt George W. Bushi pildiga särki, millel kiri „International Terrorist” („Rahvusvaheline terrorist”). „Terrorism”, millest just Bushi valitsusajal sai üks poliitika võtmesõnu, võib tõepoolest olla suhteline mõiste.

Ikka ja jälle osutab Curry ka sellele, kuidas tarbimisühiskonna otsuseid mõjutab raha. Kui seadused on kirjutatud ennekõike suurtootjate ja pankurite majandushuve silmas pidades, on väga lihtne öelda, et kõik, mis seisab nende huvide vastu, on ebaseaduslik – ja seeläbi justkui pahatahtlik. Väga raske on võidelda süsteemi vastu süsteemi enda mängureeglitega, sellal kui probleemide tuum lasub hoopiski sügavamal. Praegune ühiskonna kriis ei ole mitte majanduslik ega poliitiline, vaid ennekõike eetiline. See tuleneb maailmanägemusest, mille järgi on kõik omastatav. Ent mida rohkem me näeme kõiges elavas pelgalt tootmisvahendit, seda vähem tunnistame seal endale elu. Ning mida vähem tunnistame endale kõige eksisteeriva elusust, seda vähem kogeme seda ka endas. Ühiskond, mille eesmärgiks on rohkem toota ja tarbida, ei saagi olla rajatud hoolimisele. Pigem on see rajatud kõige olemasoleva ärakasutamisele, isegi kui sel moel ei teadvusta me kunagi sügavamalt, mida tähendab olla inimene.

Ja siiski ei ole ELFi äärmuslased Curry arvates kaugeltki mitte kangelased. Ennekõike on nad lihtsalt inimesed nagu kõik teised. Ja just seetõttu väärivad nad mõistmist, isegi kui nende ühe või teise aktsiooni võib „objektiivselt” hukka mõista. Igaühel neist on oma inimlik lugu, oma tragöödia, aga ka unistused ja ideaalid. Võib-olla on nende ideaalid selles maailmas lihtsalt liiga kõrged.

Huvitav on mõelda Curry filmile muidugi ka meie oma, Eesti olukorra valguses. Maha pole meil midagi põletatud, ent vastasseisu inimene versus võim oleme keskkonna eest võitlemisel näinud meiegi: mõelgem Paluküla hiiemäele, kuhu tahetakse rajada suurt suusakeskust, või Tuhala veestikule, mille planeeritud kaevandused ähvardavad rikkuda. Väga raske on väita, et neis küsimustes langetatud otsused ei teeni mitte kellegi majandushuve, ning fakt, et valitsus on arvestatavalt laia toetajaskonnaga protestiaktsioonidesse suhtunud suhtelise ükskõiksusega, näib seda vaid kinnitavat. Filmi „Kui puu langeb” põhjal on ometigi selge, et üks äärmuslike meetmete käikulaskmise põhjusi oli ka võimuesindajate arrogantsus rahumeelsete protestijate suhtes. Võib-olla oleks siit siis midagi õppida? „Kui  puu langeb” on veel üks tänuväärne meeldetuletus inimese vastutusest maailma ees, kus ta elab. Film sobiks suurepäraselt ka Matsalu loodusfilmide festivali programmi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming