Maailmarändureist köietantsijad Tartus

Mart Rummo

Eesti Rahva Muuseumis peetakse 2. ? 8. maini visuaalse kultuuri festivali ?Maailmafilm?.

Türgi päritolu re?issöör Asen Balikci tuntus toetub eelkõige eskimote argielust vändatud filmidele.

Igavesti mõnus ja käepärane oleks pealkirjastada artikkel Tartu visuaalse kultuuri festivalist Kreutzwaldilt laenatud sõnadega: ?Maailm ja mõnda, mis sealt seest leida on?. Paraku on säärane pealkiri ajakirjanduses peaaegu sama sage kui ?Vägistajad kohtu ette? ja ?Ei saa me läbi Lätita?. ?Maailmafilmi?-nimeline üritus väärib veidi suuremat esiletõstu ? hirmuäratavalt mustvalges Sirbi-nimelises väljaandes veel seda enam.

 

Konkurentsitu üritus

 

Traditsioon on loodud. Mullu tegi Eesti Rahva Muuseum otsa lahti NAFA (Põhjamaade Antropoloogilise Filmi Assotsiatsiooni) festivaliga, kuhu kutsuti kokku nii kohalikud antropoloogid-dokumentalistid kui ka ?anri klassikuid ja filmitudengeid mujalt maailmast. Toona oli festivali peakülaliseks austraallane Gary Kil­dea oma ilmakuulsate filmide retrospektiiviga ning põhiliseks arutlusteemaks oli Siberi põlisrahvaste kujutamine Eesti dokumentalistikas.

Tänavugi tuuakse rahva ette elus klassik, Türgi päritolu Asen Balikc, kelle tuntus toetub eelkõige eskimote argielust vändatud filmidele. Hea sõna ja filmiga meenutatakse eelmisel aastal õnnetult hukkunud Prantsuse filmiloojat Jean Rouchi ning kodumaise loomingu puhul keskendub tähelepanu Eesti Televisiooni ja Eesti Filmi Sihtasutuse koostöös valminud dokumentaalsarjale ?Eesti lood?.

Kahtlemata seostub antropoloogiafilm enamikule eestlastest ennekõike Mark Soosaare ja tema Pärnu filmifestivaliga. Siit lähtub loomulik küsimus: kas ERM ja tartlased üritavad Pärnuga konkureerida või seda lausa välja tõrjuda? Seda ohtu ilmselt siiski pole. Kui Soosaar rõhus oma festivali rajades eelkõige antropoloogiale, siis nüüd on tema programm tunduvalt avardunud ning ?Maailmafilmi? eestvedaja Pille Runnel püüab oma meeskonnaga pilku taas kitsamale teemale fokuseerida. Päris kindlasti ei võistle ?Maailmafilm? Pärnu festivaliga publiku pärast, sest asjast tõsisemalt huvitatud külastavad päris kindlasti nii üht kui ka teist üritust. Kahtlen selleski, et filme üksteise eest ära püütakse napsata ? tegijaid ilmas jätkub ja kumbki festival ei pretendeeri üleilmsele hõlmavusele.

Muide, toosama Gary Kildea on filmiga ?Koriam?s Law? (?Koriami seadus?) esindatud ka tänavusel festivalil. Seepärast soovitan kõigil, kes mullu tema isiku ja loomingu äärmisse siirusse armuda jõudsid, sõita Tartusse kas või ainult selle seansi pärast ? antropoloogiafilme (olgu või selle ?anri tippteoseid) ei leia naljalt Kazaa ega E-Mule?i abiga ka need, kes koduarvuti kaudu www ehk ülemaailmse võrguga ühenduses on ja kõik uuemad kinofilmid diivanil lesides ära vaatavad.

 

Törts kunsti, teine teadust

 

Nagu mullu, tõuseb tänavugi päevakorda antropoloogia- ja dokumentaalfilmi ?anrierinevuste küsimus. Kui peakülaline Balikc järgib oma loomingus jäägitult ja põhimõttekindlalt osalusvaatluslikku lähenemist (mida esimesel festivalil esindas stiilipuhtalt Kildea), püüdes filmitavate ellu minimaalselt sekkuda ja ülesvõetud materjali montaa?iga võimalikult vähe muuta, siis tänavu mälestatav Jean Rouch ja tema nn etnofiktsioon seob ühte nii dokumentaalsed kui ka lavastuslikud elemendid. Austamaks seekordse festivali peakülalist, olgu siinkohal ära toodud tsitaat Asen Balikci kirjast antropoloog Liivo Niglasele kui ühele ?Maailmafilmi? korraldajale, milles ta selgitab oma põhimõtet: ?Me ei pidanud mõtlema vastavalt puhastatud dokumentaalfilmidele, me salvestasime audiovisuaalselt detailselt traditsioonilisi kultuure, põhimõtteliselt olime vaid salvestajad, mitte filmitegijad. /—/ Meie antropoloogiline panus ei saa võistelda professionaalsete filmitegijate filmidega. Need peaksid jääma erinevaks, omaette kategooriaks. Ja võib-olla peaksid etnograafilised filmifestivalid seda vahet peegeldama, festivalidel peaksid olema etnograafiliste jäädvustuste ning ülejäänud etnograafilise dokumentalistika sektsioonid.?

Küllap on siiski hea, kui ?Maailmafilmi? festival jätab enda asukoha kunsti ja teaduse skaalal täpselt määratlemata. See võimaldab igal aastal Tartus kohtuda mõlema suuna äärmuslikel esindajatel, tõmmates seansside ja diskussioonide abil kujuteldava köie nende vahel pingule ja jättes piisavalt ruumi n-ö köietantsijaile ? nii filmitegijaile-antropoloogidele, kes on leidnud endale kindla koha keskpaigas, kui ka neile, kes alles oma paika otsivad või kelle eesmärk ongi köie kahe otsa vahet liikuda.

Köievedu ja köiel kõndimine on üpris erinevad alad nii harrastajate kui ka pealtvaatajate seisukohalt. Ent pingul köis on esmane eeldus mõlema puhul, sestap loodan südamest, et korraldajad suudavad vähemalt Tartus hoiduda higisest rebimisest ning samal ajal hoida õhus elu ja arutlust sütitava pinevuse. Peenike kunst, mis siin rääkida… või on see hoopis teadus?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming