Mängult ja päriselt

Donald Tomberg

Aronofsky filmis „Maadleja” kohtuvad „toores liha” ja üksindus, hellad tunded ja mineviku taak, müüt ja lohutuvõitu tegelikkus, mis tabab inimest siis, kui keha enam välja ei vea.Kui ajaloo juured on müüdis, siis Ameerika puhul on need seal veel eriti. Eks olnud ju juba Kolumbuse Ameerikasse jõudmine omamoodi muinasjutuline. Või mis veel rääkida kohtumisest indiaanlaste ja nende „imeliku” kultuuriga. Ajas edasi minnes vahelduvad Metsiku Lääne seiklused ja legendaarsed kangelased kullapalavikuga, kus miljonäriks saadi sõna otseses mõttes võidu joostes, maad vaiadega märkides …  Ka tänase (kuigi juba räsitud) Ameerika enesekuvandiga käib kaasas tubli annus lapsikut naiivsust, usk kõigi unistuste realiseerumise võimalikkusesse. Ka levinuim ameerikaliku unelma kohta käiv stampkujund „ajalehepoisist miljonäriks” võtab ju iseenesest kahe sõnaga kokku muinasjutu(lise) süžee. Ning Ameerika armastab selliseid lugusid ja armastab nende lugude kangelasi, sest need süstivad optimismi. Võiks öelda, või vähemalt  loota, et miski pole võimatu, kui sa oled Ameerikas, ja just sellepärast ongi Ameerikas hea olla. Ameerika eneseteadvus on sündinud muinasjutulistest lugudest ja ameeriklane on ilmselt alati armastanud ja armastab seda muinasjutulisust ka edaspidi.

Muinasjutt maadlusringis

Wrestling, šõumaadlus, on samuti üdini ameerikalik nähtus. Kui küsida, kes on seda sortimaadleja, siis ühest küljest on ta ju väljamõeldis,  muinasjutuline supertegelane, kelle staatus on puhtalt märgiline. Teisest küljest on ta aga reaalne kangelane, kellelt võib autogrammi küsida ja kellega saab end samastada. Wrestlig’is kohtuvad põhjatu naiivsus ja brutaalsele vägivallale apelleeriv mäng, hea ja halva võitlus, lavastus ja siirad emotsioonid, ning selle efektiivsus seisneb otsekoheses publiku emotsioonide kanaliseerimises, maadleja märgilisus häälestab publiku nagu  keemiline ühend lakmuspaberi. Wrestling sobib Ameerikasse ja wrestling on koht, kus muinasjutuline ongi päriselt. Kui korraks mõelda, millega siis šõumaadleja oma elus tegeleb, võiks isegi kergelt segadusse sattuda. Kogu elu ta justnagu võitleb, aga võitleb mängult. Kui vana maadleja oma mälestusi lastelastele pajataks, millest ta räägiks? Ringis ei juhtunud ju midagi päriselt. Aga higi ja verigi voolas ju päriselt, rahvas elas ju kaasa päriselt, kuulsuski on päris … Ilmselt näitaks vana maadleja võtteid.

Maadleja …

Darren Aronofsky „Maadleja” on film wrestling’i-tähest Randy Robinsonist, kelle hüüdnimeks Jäär ja kelle tipphetked on jäänud kaheksakümnendatesse. Kaks aastakümmet hiljem teenib Randy raha ühe supermarketi laos ja kohalikes koolides pantomiimi laadis maadlusvõitlust etendades. Isiklik elu on tal  põhjalikult sassis. Randyl on hilisteismeline tütar, kelle eest ta ei ole hoolitsenud ja kellest ta elab eraldi. Naist tal ei ole ning on selge, et ega kestvamaid suhteid elupõletamise kõrvalt ju nii väga loogi. Kuid wrestling’is on Randy ennast teostanud, selles maailmas on teda armastatud siiralt, seal on ta olnud kangelane ning seal mäletatakse teda ikka veel. See on nagu tema kodu. Ning kui siis ühe vanu aegu meenutava matši järel tabab Randyt infarkt,  on see temalt korraga võetud. Edasi võib vaataja jälgida, kuidas Randy saatus on justnagu noatera peal. Ühest küljest ei ole ees enam nagu midagi ootamas, teisest küljest ei ole elu ka ju veel läbi. Randy on olukorras, kus elu tuleb muuta, pind selleks on aga habras. Määravaks saab, kas on veel midagi, mida armastada, mille pärast veel elada.

… ja tema tunded

Aronofsky filmis kohtuvad „toores liha” ja  üksindus, hellad tunded ja mineviku taak, müüt ja lohutuvõitu tegelikkus, mis tabab inimest siis, kui keha enam välja ei vea. Randyle meeldib üks kohaliku striptiisiklubi, keskea tuuris tantsijanna. Nende dialoog on lihtne, aga iga sõna kannab, sest palju on selge ütlematagi. Lisaks elatud elule, saab nende puhul vaikimisi kõnekaks ka nende sotsiaalne plaan ühiskonnas, täpsemalt, objekti roll kanaliseerida tunge ja  ihasid. Ühe valdkonnaks on seks, teise valdkonnaks vägivald. Aronofsky filmis on nii seks kui vägivald antud just märgi tähenduses, reaalsuse suhtes on tegemist ikka vaid mängulise olukorraga. (Striptiisitar ei ole prostituut ja wrestling ei ole päriselt tampimine.) Aga säärane mängult on teisipidi ka vägagi päriselt, sest kui liha jääb vanaks, siis kisub tulevik paratamatult nukraks. Ning ka selles osas on Randy ja striptiisitar sarnases olukorras. Aronofsky on filmis kasutanud taustana seda, mille üheselt sotsiaalkriitilised filmid esiplaanile tõstavad, ja vaadanud intiimses läheduses neid, kes meie jaoks noid märgilisi tähendusi kannavad. Ja märgi puhul teatavasti aeg ei loe, inimesepuhul aga küll. Filmis on väike episood, kus Randy ja striptiisitar kõnelevad Kristusest. „Maadleja” ei pajata küll ohverdamist, aga sootsiumis ohvriks jäämine kumab filmist läbi küll. Ka Kristust  võib ju vaadata vaid märgilise tegelasena, kelle taga isikut ennast nagu ei olekski. (Ja selline vaatamine oleks siis nagu publiku positsioon.) Aga Randy publiku poolelt asjale ei vaata, on ise märgilise staatuse kandja ja võtab kõike isiklikult. „He is taff too,” märgib ta Kristuse kohta.

Kompromisside võimalikkusest

Randy tahab parandada ka oma suhteid tütrega ning ega tal ole tütrelegi pakkuda muud, kui ausus, läbipõlemisega tulnud arusaamine  elust ja see, et tegelikult ta ju ikkagi hoolib. Ja tütar annabki isale andeks. Nüüd on Randy olukorras, kus ka pisiasjad omandavad kaalu. Tütre ootusi ei saa enam vähimalgi määral alt vedada, üldse, kogu eluviisi peaks muutma. Aga elatud elu ei ole teda sellisteks olukordadeks just kõige paremini ette valmistanud. Minevik sekkub, õigemini, see on Randy enda elu, mis temaga kaasas käib. Jäär peab olema Jäär – ja ongi. Ja kõigel, ka endast taganemisel,  on piir. Randy võib küll töötada marketi lihaletis, aga tantsida seal pirtsakate vanaprouade tujude järgi ei ole mehel, kes on olnud kangelane, ikkagi sünnis. Reaalsus, millega me arvestame, sünnib kontekstis, staatus ja inimesse suhtumine saab määratud samamoodi. Sama mees vorstiletis ja maadlusringis ei ole seesama mees ühiskonna silmis. (Mängu)kangelase staatus tõstab Randy vähemalt mälestustes üles, tegelik elu viib aga  alla. Aronofsky „Maadlejas” määravad Randy lõpliku saatuse justnagu suvalised, tühised asjad, mida kokkuvõtvalt võiks nimetada elatud elu slepiks. Üks asi on teha otsus, aga selle järgimisest raskemgi on muuta oma sisseelatud elulaadi. Ning slepiga on eriti rasked lood siis, kui küsimuse alla tuleb identiteet. Kui identiteet on olude tõttu muutumas hapramaks kui tahad, järgneb lausa kohustuslik enesetõestus. Kui pidu ja naised Randy jaoks emotsionaalselt õigel hetkel, tütre ees võetud vastustuse seisukohalt aga ohtlikul hetkel peale sajavad, areneb lihtsalt kõik nii nagu ikka, ilma et oleks tegu mingi reetmise või võetud otsustest taganemisega. Randy pidutseb ja lihtsalt magab kogemata poole päeva jagu oma tütrega kohtamise sisse. Ega mees ei tahtnud midagi halvasti teha, lihtsalt juhtus nii. Ent kui suhted on noateral, siis see ei loe. Teravates  kurvides loevad millimeetrid. Ja kui suhtepind on habras, siis lähevad asjad käest ja katki nagu kogemata.

Mängult ja päriselt

Ühtlasi näeb kinokülastaja „Maadlejas” lähedalt, et nii striptiisi kui wrestling’i puhul on mäng ka aktsioonina vägagi päriselt. Randy kehasse on klambreid löödud üksjagu, teinekord murduvad luud. Striptiisitar lihtsalt peab mõjuma seksikalt ning piir, kus ihaldatavast  saab manguja, on siin keskeale läheneva daami puhul õhuke. Selle all, mis on mängult, on see, mis on päriselt. Ning vastavad plaanid, ilma et neid eraldi rõhutataks, eristuvad Aronofsky filmis selgelt. Eespool üsna mitu korda välja toodud märgiline staatus, puhas roll, täidetakse „Maadleja” lõpus Randy isikliku eluga, õigemini selle lõpuga. Kui mõelda nii, et isiklik elu ja töö (miks mitte näiteks wrestling) on nagu  ühendatud anumad, siis siin valatakse üks anum teise ümber. Mänguvaluvõttesse minnakse päriselt värisevate jalgadega, aga mingit romantikat sellega ei kaasne. Kui Randy filmi lõpus maadlusringi läheb ja nõnda üsna tõenäoliselt (mängu)kangelasena suremise valib, siis pole see poosetamine. See on lihtsalt ainus asi, mida ta oskab. Seal ei ole see, kelle ettevõtmised ebaõnnestuvad. Seal on tema kodu.  On omaette küsimus, kas Aronofsky seda ette nägi, aga filmiga käib kaasas ka teist laadi „mängult ja päriselt” teema ja see puudutab Mickey Rourke’i osatäitmist. On öeldud, et Rourke on selle rolli jaoks sündinud. Võib ka öelda, et Rourke on selle rollini elanud. Kindlasti on see osatäitmine, kus näitleja enese elu kaasa kõlab. Ja see kõla on täpselt selline, et raske on öelda, kas kõik on mängult või päriselt. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming