Majakovskiga piljardisaalis

Vaapo Vaher

Kas keegi mäletab veel Imbi Valgemäed ? toda, kes tegi raadios populaarset titehäält, imiteerides mudilasi? Tegelikult polnud Valgemäe originaalne, ta ekspluateeris nippi, mida oli aastaid juba enne sõda kasutanud vene näitlejanna Rina Zeljonaja (1901 ? 1991). See daam oli aga tõeline uunikum, paradoksaalne, ent ehe.  

Ta mängis ligi neljakümnes filmis, ka vene esimeses helilises, kuid ainult lühikesi osi. Tema kõrvalrollid on aga surematult legendaarsed, tema kohta öeldi: episoodi-kuninganna. Ta improviseeritud väikeosad tuhmistasid teiste suured. Ta oli pursuide soost (vanaisa oli olnud Moskva linnaduuma liige), ent teda soosis Stalin ja jumaldas Gorki. Temast maalisid portreid akadeemikuist kunstnikud. Ta arvele jooksis raha, tal oli portselanikogu ja suvila. Ta oskas varjata oma suhet ümbritsevaga ja temalt ei nõutud propagandistlikku retoorikat. Ta populaarsus oli aastakümneid sedavõrd suur, et tänaval-metroos sibas inimkari tal kannul, purjus austajad tikkusid südamlikult suudlema. 1938. aastal sõidutati ta põhjapoolusele, et ta lõbustaks habemikke polaarmehi. Kogu suure sõja aja seikles Zeljonaja näitlejabrigaadides rahutut rinnet pidi. Mihhalkovi või Mar?aki naiivsed lasteluuletused kätkesid endas kodusoojust, pesemata soldatid heldisid või naersid pisarateni, igaühes liigutas valus igatsus perekonna järele. Berliinis kirjutas Zeljonaja oma nime varemes Reichstagi sambale, ühe jalaväelase ja madruse kritselduse vahele.

Alustas ta aga kahekümnendail aastail lauljana-tantsijana, tema esimeseks näitlemiskohaks oli Odessa keldriteater KROT, mille nimi eesti keelde de?ifreerituna olnuks Terava Teatri Rüütlite Konvergents. Seda juhtis keemik nimega Viktor Tipot, kellest sai peagi kuulus lavastaja, nõukogude esimeste operettide ?Pulmad Malinovkas? ja ?Vaba tuul? libreto autor. Toona oli Zeljonaja eesnimi veel kombekalt Jekaterina, kuid ükskord afi?ile nimesid kandes ei mahutanud kunstnik tüdruku kahte pikka nimejoru ära ja kirja läks lühidalt: Rina Zeljonaja. Nii jäigi.

Moskvasse jõudnult  sai ta tööle pikantsesse öökabareesse innustava nimega Nerõdai (Äratöina). Kestsid nepi-päevad, lühike majanduslik hingeaeg enne viisaastakute karmust. Kodanlus ahmis viimset vabadust agoonilise ohjeldamatusega. Kabaree Punases toas voolas ?ampus ja õgiti lõhet. Romansid, sket?id, kupleed, paroodiad, filigraanne konferansjee. Zeljonaja oli omas elemendis. Peale aelevate nepmanite külastasid asutust ka kultuurisuurused. Assejev, Erdman, maadleja Poddubnõi, filmiavangardistid Neeva äärest, Kozintsev, Trauberg ja Kule?ov.

Neil aegadel kohtus Rina paljudega. Oma mälestusteraamatus meenutab ta: ?Kahekümne kuues aasta. Sammun Jalta kaldapealsel koos Vladimir Vladimirovit? Majakovskiga. Kuid me ei jaluta, nagu ülejäänud, meil on sihtpunkt ? piljardisaal??. Majakovskil on kehv tuju, nad sisenevad mänguruumi, poeedile vabastatakse otsemaid koht, kõik ootavad, kelle luuletaja partneriks valib. Majakovski: ?Ma mängin Rinaga. Tingimused on seesugused: mängime ?ameeriklast?, Rina paneb mängu kolm  palli, mina kolmteist. Kui ma võidan, ostab iga siinviibija mulle pudeli veini. Võidab Rina, ostan mina kõigile.? Tingimused on alandavad, Rinale anti ette hiigelsuur edu, kuid Majakovski on oma võidus külmalt surmkindel. Läheb aga teisiti, Rina taob pallid esimese hooga auku. Aplaus. Tüdruk ei julge pilku kuulsale poeedile tõsta. Vaatab siiski. Majakovski naeratab, on rahul, paha tuju kui pühitud.

Saatus kinkis Rinale abikaasaks arhitekt Konstantin Topuridze, plahvatusliku iseloomuga tüübi, kes võis tühja koha pealt alustada tüli, solvata, kaks tundi vaikida, siis vastutulelikult nentida, olgu, annan sulle andeks. Ometi oli see jumalik abielu, nende kiindumus jäägitu, ka vanainimestena käisid nad rahva seas teineteisel käest kinni hoides nagu lapsed. Ehkki Rina ei õppinud surmani keetma-koristama-küürima, sõjaaegu oli talle nööbi mantli ette õmmelnud heasüdamlik kaevikuporine soldat.

Zeljonaja üheks viimaseks filmirolliks sai missis Hudsoni pikaleveninud osatäitmine Maslennikovi ?Sherlock Holmesi seiklustes? (1979 ? 86), vähemasti selle järgi peaks ka eestlane teda tundma. Ise ütles Rina Hudsoni osa kohta: ?Mul pole kunagi varem tulnud mängida mööblit?. Kuid ka sellest rollist sai väike ?edööver, üks inglise kriitik pidanud seda Livanovi Holmesi osatäitmisest etemaks. Olen tolle kriitikuga päri.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming