Mälestustest peab lahti saama

Enn Säde kirjutiste kogumikus „Säde filmist“ on faktid ja seisukohad segunenud meeldejäävaks reisiks Eesti filmiminevikku.

RIHO VÄSTRIK

„Mälestused segavad natuke, ma tahan neist lahti saada. Mitte edevusest, ma olen oma edevuse ammu maha käinud. Memuaaride kirjutajat minust ei saa. Ma ei kujuta ette, et ma lähen oma kirjutuslaua juurde ja hakkan üksinda rääkima, ise naerma ja vaidlema. Ma kardan, et Eevi kutsub kiirabi lihtsalt. Aga nendest lugudest peab lahti saama, ma olen selletõttu ka neid jupikesi kirjutanud. Ja mõned inimesed, kellest ma olen väga lugu pidanud, on heatahtlikult mõmisenud.“ (Enn Säde intervjuus Riho Västrikule 9. VIII 2012.)

Nüüd on neist jupikestest ilmunud raamat „Säde filmist. Lood Eesti filmimetsadest“. See on ühe insaideri pilguheit meie kodusele filmindusele, keskmes aeg, mil autor oli ise professionaalne filmitegija. Seda perioodi võib nimetada rahvusliku filminduse taassünni ajaks.

Kes on Enn Säde, kes kutsub meid lugema 463-leheküljelist telliskivi oma mõtetega? Säde on Eesti filminduses ainukordne mees, kes on töötanud nii inseneri kui ka filmiloojana (sealhulgas stsenaristi, helioperaatori ja režissöörina) mõlemas Nõukogude-aegses stuudios – Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis – ja hiljem ka erastuudiotes. Ta valdab aparatuuri ja dramaturgiat, heli ja pilti. Lühidalt, on näinud üle poole sajandi Eesti filminduse köögipoolt igast asendist. On filmielus kirglikult osalenud ja jõudumööda mälestusi talletanud. Kõigele lisaks on ta Tallinnfilmi monteerija Eevi Säde mees. Seega, topeltsilmad, topeltkõrvad …

Enn Säde läks Tallinnfilmi tööle pärast Leningradi Kinoinseneride Instituudi lõpetamist 1961. aastal. „Ma olin ikkagi puhtalt insener, elukutselt ja tõenäoliselt ka kutsumuselt,“ kirjeldab ta ise oma olemust.

Ometi hakkas ta kohe käima ka võtteplatsil heli salvestamas. Peagi järgnes osalemine helirežiis, kuni ta sai 1964. aastal võimaluse helindada ise film „Hüvasti, sookollid!“.1 Aastakümneteks riiulile mõistetud „Lindpriid“2 oli Säde esimene helitöö mängufilmis. Rahutule insenerile sellest ei piisanud. Algajast sõbra Olav Neulandi kõrval hakkab ta osalema ka režiis, nii platsil kui montaažis. Naljaga pooleks pole selles midagi eriskummalist: mees on ju kümme aastat näinud, kuidas teised filme teevad, asi see siis ise proovida pole.

„Mul ei ole kunagi olnud ambitsiooni saada filmirežissööriks, sest ma vaatasin režissööridele alt üles, teine maailm, mulle kättesaamatu,“ tunnistab Säde. „Ma ausõna ei unistanud.“

1978. aastal teeb ta ometi esimese dokumentaalfilmi režissöörina,3 sealt edasi tuleb paarkümmend dokki režissööri või kaasrežissöörina. Paralleelselt jätkub helitöö teiste filmides. Tema nõudlikkus on tuntud, levib ütlemine, et „Säde ei tule enne välja, kui on puhas fono“ (võtteplatsil salvestatakse võimalikult palju heliversioone ja dubleeritakse hiljem stuudios).

Oma suurimate mõjutajatena nimetab Säde Lennart Merd ja Jüri Müüri, geneesile on jätnud pöördumatu jälje kokkupuutumine Olav Neulandiga. „Olaviga me kasvasime koos, aga edasi olid ainult Lennart ja Jüri,“ väidab Säde, kes oli kõigi Mere filmide helimees, välja arvatud „Veelinnurahvas“.4 „Ülejäänud poisid on olnud ikkagi töökaaslased.“

2002. aastal tegi Säde dokumentaalfilmi „Jätkusõja viimased sõdurid“, mis on äsja ilmunud raamatu seisukohast märgiline töö. „See oli minu esimene tõsine sukeldumine päris arhiividesse,“ tunnistab Säde. „Ma olin esimene inimene Eesti filmiajaloolaste hulgas, kes kaevas välja Tallinnfilmi parteibüroo paberid. Registri järgi ei olnud seal mitte keegi kallal käinud.“

Režissöör Mark Soosaar ja helirežissöör Enn Säde filmi „Jõulud Vigalas“ (1980) võtetel.

Enn Säde kogu

Kuidas aga kirjeldada raamatut „Säde filmist“, mis sisaldab kunagiste raadiosaadete ümberkirjutusi, kultuuriajakirjanduses ilmunud artikleid ja unikaalseid fotomeenutusi? Säde iidol Lennart Meri nimetas oma tippteose „Hõbevalge“ „reisikirjaks tuulest ja muinasluulest“. Sellega võttis Meri maha pretensiooni teaduslikkusele. Ilmselgelt ei pretendeeri teaduslikkusele ka see teos, millel alapealkirjaks „Lood Eesti filmimetsadest“. Kuigi, arhiividokumentide kasutamine kirjutistes võib vahel ekslikult panna uskuma, et pisut veel … ja veab välja küll.

Eelkõige näen autoris hea reaalharidusega struktuurselt mõtlevat intellektuaali, kes on elanud pika elu kunstivaldkonnas ja saanud n-ö batsille teiste hulgas Lennart Merelt eneselt. Dramaturgia alused on korralikult külge hakanud. Raadiosaates, mille ümberkirjutusi raamatust leiab, jätab Säde mõtte aeg-ajalt lõpetamata, andes kuulajale võimaluse ka ise midagi juurde panna. See on üks filmiloo jutustamise trikke: kehutada vaataja kaasa mõtlema ja täitma talle oskuslikult jäetud lünki. Sõnakasutuses on Säde stiilselt dramaatiline, näiteks intervjuus mulle: „Me läksime käiku, teades suurepäraselt, et meid tulistatakse surnuks. Ja see on minu teine tapmine. Kaks korda olen ma tapnud filmi, esimene oli Lennarti „Linnutee tuuled“5 ja nüüd oli teine.“6 Saatanlik jama, salto mortale, stsenaariumi tapmine, filmi tapmine, Tallinnfilmi õhkulaskmine – kanged väljendid võivad ehk tunduda üle võlli, aga mulle meeldib. See on osa Sädest.

Sädet lugedes vaataks justkui värvilist helifilmi möödunud aegadest. Tema lausest kostab isegi tsiteeritava kõneleja tundetoon. Seejuures pole ma alati nõus autori järeldustega kuuldu või loetu tähenduse osas. Allikakriitika on ajaloos üks peen valdkond, mida on intuitiivselt siiski raske mõista.

Vähe on olukordi, kus kellegi esitatud tekst tähendab täpselt seda, mille annab välja sõnaraamatu abil tõlgitud sõnajada. Kõik toimib kontekstis, eriti totalitaarses ühiskonnas. Seda ei tohi korrakski unustada. Allikatesse tuleb suhtuda kriitiliselt, ka käsikirjalistesse parteikomitee koosolekute protokollidesse. Igal asjal on teine plaan, isegi kolmas plaan, kui kasutada filmikeelt. Inimeste motivatsioon võib erineda. Elu on täis rollimänge. Hea oleks lahti muukida, mida ütleja tahtis, et temast arvatakse, kui ta ütles nii või naa. Usun, et autor mõistab seda tegelikult ka ise väga hästi. On ta ju leheküljel 198 tunnustavalt parafraseerinud Karasjovi, et „Lindpriid“ on „ajaloolis-revolutsioonilise“ filmi intellektuaalne paroodia, aga ka allegooria: „Et see mõistufilm tähendaks seda, mida te just näete, ja samal ajal ka midagi muud …“ Samuti tunnustab Säde Eesti Telefilmi juhi Endel Haasma mitmekihilisust: väliselt nomenklatuurne karjerist võttis enda peale kogu vastutuse ilmselgelt probleemsete filmide käivitamisel (lk 202).

„Mälu on teadupärast väga selektiivne,“ möönab Säde, „kougib sealt noorpõlvemailt asju just niimoodi nagu tal hetkel vaja“ (lk 185). Meie intervjuus läks ta kaugemale: „Eks mälestus on ikka ülestähendaja nägu. Me monteerime ju mälestused ringi. Ei valeta, aga tõstame kohad segamini.“ Raamatus on aga isegi selline väljend: „Valetavad nagu pealtnägijad“ (lk 153).

Ilmselgelt kuulub Säde poolehoid tagakiusatud või süsteemi poolt mitte mõistetud talentidele nagu Andrei Dobrovolski, Vladimir Karasjov-Orgussaar ja Olav Neuland. Säde mõistab neid. Ei mõista aga neid, kes vehkisid kunstipõllul ideoloogia­mõõgaga. Nendel kolleegidel, kelle nime ka raamatus mainitakse, andestamist oodata ei ole. Neid ei unustata.

Tänapäeval neile olnud aastatele tagasi vaadates tundub, et oli kuidas oli. Peaasi et filmid sündisid. Kirge oli sama palju kui nüüdisajal, tõenäoliselt rohkemgi … Kedagi siiski vangi ei pandud ja asumisele ei saadetud. Tõsi, mõnel mehel (nt Karasjov-Orgussaar) õnnestus ereda leegiga põleda ainult korra.

Enn Säde on näinud Eesti filmindust vahetu osalejana rohkem kui pool sajandit. Tal on kalduvus igasuguseid dokumente alles hoida, olgu need fotod, kirjad või märkustega käsikirjad. Ja need, koos mällu talletatud eluepisoodidega, lausa pressivad välja. Ja see on hea, sest nii saavad neist jagatud mälestused. Kes tahab midagi ümber lükata, peab oma mälestused vastu panema.

1 „Hüvasti, sookollid!“, Hans Roosipuu, 1964.

2 „Lindpriid“, Vladimir Karasjov-Orgussaar, 1971.

3 „Roheline pomm“, Enn Säde, 1978.

4 „Veelinnurahvas“, Lennart Meri, 1970.

5 „Linnutee tuuled“, Lennart Meri, 1977.

6 Jutt käib dokfilmist „Künnimehe väsimus“ (Enn Säde, Jüri Müür, 1982), mida tuli ühe ööga 10 minuti võrra kärpida, et see Moskvas vastu võetaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming