Mäletades anarhiat

Hüpe Helsingi filmifestivalile „Armastus & anarhia“, mis sai just 30aastaseks ja millele kingiti sel puhul ajalooline uurimus.

EERO TAMMI

See juhtus 20. – 30. septembrini Helsingis.

„Kõige kohutavam on mäletada,“ ütleb Hanna Schygulla Alzheimerit põdev tegelaskuju filmis „Fortunata“.1 See on üks üle sajast filmist, mida näidati tänavuse „Armastuse & anarhia“ filmifestivali programmis. Seansside vahele sai lehitseda Kalle Kinnuse ja Lauri Lehtise uut raamatut „30 aastat armastust ja anarhiat“ („30 vuotta rakkautta ja anarkiaa“), mis on festivali ümmarguse tähtpäeva tunnistajaks.

90aastane näitleja Harry Dean Stanton jätab hüvasti filmis „Lucky“,2 heites viimsel hetkel pilgu publikusse. See on zen’i & džinnimeistri kaunis tänu kõige selle eest, millel ei ole hinda. Kõrvalosas üles astuv David Lynch peab kõrtsis kõnet: „Kilpkonnad on inimestest nutikamad ja elavad üle kahesaja aasta vanaks,“ ning puhkeb nutma, sest tema kilpkonn, pikaaegne elukaaslane, oli läinud oma teed. Varsti lisab ta, et saab temast aru – ju siis oli tulnud aeg edasi liikuda.

Katseid tagasi vaadata, minevikku puudutada ja aega mõtestada näeb paljudes seekordsetes festivalifilmides. Veteran Barbet Schroederi „Amneesia“3 on 1990ndate algusse asetuv vananeva daami portree, mis ulatub Natsi-Saksamaa traumadeni. Mäletamine, valuga kohtumine aktiveerib peategelases uue armastuse võimalikkuse. Väsitav teos.

Schroederilt saab näha ka põnevat, kohati jubedat Myanmari-dokumentaali „Auväärne W“,4 milles astub üles sõge buda munk ja rahvaässitaja Wirathu, kes mõrvab sujuvalt rohingja-moslemeid.

Psühhopaatpoliitikud on igal pool pildil. Või ongi äkki tõesti nii, et see, kes rahu otsib, leiab teeservast vältimatult sõja? Alati ja igavesti?

„Armastuse ja anarhia“ ajaloos on stiilset graafilist disaini. 2010. aasta festivali kataloogi kaanepilt.

Film kui jäätis

„Armastus ja anarhia“ sündis omal ajal hoiakulise, vastukultuurilise elustiilisündmusena. Film oli pask, kui see oli ainult kas hea või halb, olemata samal ajal midagi veel. Programmis pärlendasid homod, „transud“, nekrofiilia jms. Flaiereid tulistati naelpüssiga laternapostide külge. Praegu on festival keskklassi noorte täiskasvanute turvaline kultuurirutiin, nii nagu ka selle eakaaslane, trendiajakiri Image.

Tutvustavates tekstides võrreldakse filme kord jäätise, kord mõnusa vanniga. Programmi filminimekiri või linastuskaart ei pea lugu režissööride nimedest. Sellest hoolimata on ikkagi tegemist Soome suursuguseima võimalusega näha uut iseseisvat filmikunsti.

Aastal 1993, kui Soomes oli veel võimul filmitsensuur, esitas festival Jörg Buttgereiti Nekromantiku-seeriad5 ja Abel Ferrara „Puurimõrvari“6 Tallinnas. Laevareisist võttis osa ka festivalikülaline John Woo. Korraldajate – „festivaliministeeriumi“ – omavaheline õlale patsutamine seda sündmust meenutades ei näi lõppevat. Teistelegi eakaaslastele on 1993 mõjunud kui tippaasta ja väga kõva asi.

Pärast seda on tempot vähendatud. Kinnuse ja Lehtise raamatuhistoorias tõuseb tugevaima häälega kooriks festivalikontori töökollektiiv. Mälestused luilutavad kusagil meiliprogrammi ja faksimasina vahel. Cannes’is säravast kollase siidpintsakuga programmijuhist Mika Siltalast tehakse kõikide imetletud megastaar.

Kunsti karistamine ja ülistamine

„Puurimõrvari“-Ferrara vaatab ajalukku autoportrees „Elusana Prantsusmaal“.7 Režissööri rokkbänd tuuritab Prantsusmaal ja mängib filmist tuttavaid lugusid. Kiire taipamisega, end tänaval nagu kodus tundva režissööri-muusiku linnavaadete panoraam näib rikastuvat aasta-aastalt. Juba „Pasolini“ ja „Tere tulemast New Yorki“8 tuletasid jõuliselt meelde, et tegemist on ajastu ühe huvitavaima Ameerika autoriga.

Prantsusmaal tuuritab ka riigi ametlik kinovanaema Agnès Varda, kes tallab küll tundesuuruste mõõdukamaid teeradu, kui 89aastast üldse kuidagi viisakalt määratleda tohib. „Näod, kohad“9 vaatleb elavat legendi maaelu jälgimas, kaaslaseks seinu määriv noor hipsterkunstnik JR. Nad reisivad ka Šveitsi, külla Jean-Luc Godard’ile, kuid maestro keeldub neid vastu võtmast. Pariisi 1968. aasta üliõpilasrahutused rulluvad raputavateks massistseenideks Michel Hazanaviciuse mängufilmis „Aukartust äratav“10. Godard’i (Louis Garrel) on kujutatud mossitava karikatuurina, kes meenutab Woody Alleni filmineurootikut. 1960ndate stiil on oskuslikult pildi reljeefile kantud, kuid rohkem mängu ilu mõttes.

Jõhkrat Vincent van Goghi vägistamist saab vaadata animatsioonis „Armastades Vincentit“.11 Õlivärvidega kaunistatud teos jääks aktivapoolele, kui kõne all poleks mingisuguse laste kunstiringi kolme aasta projekt. Van Goghi teosed liidetakse lihtsalt tervetena, justkui oleks neis peituvate ideede amputeerimine filmis hullavate triviaalsete tegelaste taustakujunduseks üleüldse kuidagi võimalik.

Thierry Frémaux’ kokkuvõttefilmis „Lumière!“ nüpeldatakse vendi Lumière’e, režissöör lakkamatult mölisemas oma meistriteose peale. Oleks ta kas või 20 sekundit vait, et saaks rahus ilu nautida. Ei, Frémaux räägib meile, mis järgmisena juhtub ja mida me peaksime sel ajal tundma.

Ilmselgelt elame praegu ülbikute peal trampimise kuldaega. Seik, mis teeb muidugi kriitiku rolli pisut komplitseerituks. Nüristajad on vaja nüristada!

Stiil ja hoiak

Festivali juured on ajakirjanduses. Elustiilifenomenina meenutab selle hing algusaegadel paljuski 1980ndate popkultuuri analüüsinud Aloha!12 reportaaže, mis esindasid vaba halba maitset, elitarismi ja irooniat.

„Armastus & anarhia“ sai ruttu täiskasvanuks – heas ja halvas. Halbade kommete juurest kihutati meedia peavoolu. Festivali bränd laienes kõigepealt televisiooni, siis DVD-turu lainel.

Kinnuse ja Lehtise histooria sisukaim osa on väljavõtted 1980ndatest, olgugi et kontekstini ei jõuta ja festival näib sündivat kultuurilisse vaakumisse. Sellest ajast lahutab meid piisav distants, et jõuaks tekkida nii elegantseid müüte kui ka ajalooliselt olulisi vaatenurki.

Hilisemad perioodid pidurdavad lugemist juba esimestel meetritel. Festivali tähendus jääb hämaraks, sest lugu jutustatakse oma mätta otsast.

Alternatiivset nägemust pakuvad raamatus Eestist tulnud reisimehed. Andres Maimiku ütluses on midagi väga südantsoojendavat: „Nimi oli kaunis. Seda ju noorena elult ootad: armastust ja anarhiat. Tekkis kontakt minu sisemise minaga.“

Hirmuta

Tulles tagasi David Lynchi juurde: temast tehtud portreefilmis „David Lynch. Kunsti elu“13 („David Lynch: The Art Life“) on palju imekauneid hetki. Alati uue suunas osutavat kunstnikku näeme maalide kallal töötamas koos samas ruumis ringiuitava väikese tütrega. Uudishimu ja hirmutundeta olek on käegakatsutav.

Mu enda lemmik kogu programmist oli rootslase Johannes Nyholmi „Hiiglane“,14 mis näeb välja nagu üks kurbuseni kole, aga väga aerodünaamiline väikelennuk. „Elevandimees“15 kohtub Lars von Trieriga – aga spordifilmina „Karate kuti“ („Karate Kid“)16 laadis. Nyholm näitab väikese rahaga, et regress ei ole ainult halb, vaid töövahendina vahel väga kasutamiskõlblik. Kogu tõenäosusest hoolimata on see imelik pisarakiskuja tugevalt mõjus.

Lisagem ka, et „Armastuse ja anarhia“ ajaloos on stiilset graafilist disaini. Originaalsuuruses ajaleheväljalõigetest ja plakatitest oleks saanud suurepärased ühe ajastu peeglid. Vähendatud kujul jäävad need pelgalt dekoratsiooniks.

Jätkame kaotatud aja, ja anarhia, otsimist.

Tõlkinud Taavi Eelmaa

1 „Fortunata“, Sergio Castellitto, 2017.

2 „Lucky“, John Carroll Lynch, 2017.

3 „Amnesia“, Barbet Schroeder, 2015.

4 „Le vénérable W.“, Barbet Schroeder, 2017.

5 „Nekromantik“, Jörg Buttgereit, 1987; „Nekromantik 2“, Jörg Buttgereit, 1991.

6 „The Driller Killer“, Abel Ferrara, 1979.

7 „Alive in France“, Abel Ferrara, 2017.

8 „Pasolini“, Abel Ferrara, 2014; „Welcome to New York“, Abel Ferrara, 2014.

9 „Visages, villages“, Agnès Varda, 2017.

10 „Le Redoutable“, Michel Hazanavicius, 2017.

11 „Loving Vincent“,Dorota Kobiela, Hugh Welchman, 2017.

12 1980. aastatel ilmunud soome elustiiliajakiri.

13 „David Lynch: The Art Life“, Jon Nguyen, Rick Barnes, Olivia Neergaard-Holm 2016.

14 „Jätten“, Johannes Nyholm, 2017.

15 „The Elephant Man“, David Lynch, 1980.

16 „The Karate Kid“, John G. Avildsen, 1984.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming