Mamma juurde Berliini

Aarne Ruben

Filmis näeb kord otse, kord vilksamisi tõelist sõjakeerist: suurtükiväe tulelööke, jalaväe rünnakut, tran?eesid ja laskepesi.

Mõistan Andres Söödi taotlusi väga hästi. Selle põlvkonna, millest ta oma kaameraga jutustab, lugu on alati ülepolitiseeritud. Kõigepealt on nad pidanud end varjama, aastatel 1942 ? 1944 ja hiljemgi aset leidnu maha salgama. Kui aga toimus glasnost?iks nimetatud murrang, siis otsiti kappidest välja vanad sõjareliikviad.

Dokumentaalfilmis ?Neljakümnes sõda? möödaminnes kõlanud määratlus ?vabadusvõitleja? ei ole siiski päris korrektne. Vabadusvõitlejalikud mõtted liikusid ju paljuski ka Eesti Korpuse võitlejate seas, kes uskusid, et ?inglased ja jänkid on kohe siin?. Britid olid ju alles 1918. aastal relvavennad. Teises ilmasõjas, mis oma olemuselt oli sügavalt ebaõiglane sõda mitmelt poolt, ei saa keegi ennast näha täielikult vabadusvõitlejalikus kontekstis.

 

 

Mis mõlkus Uluotsa peas?

Filmi pealkiri on võetud Jüri Uluotsa 1944. aasta 20. augusti läkitusest rahvale. Näidatud sõjaveteranide arutluste asemel olnuks huvitav kuulda kas või ühtegi passaa?i sel teemal, mis mõlkus surmatõbise Uluotsa peas, kui ta eesti mehi eelviimase sõja-aasta varasügisel ühtseks löögirusikaks koonduma kutsus. Targale riigitegelasele pidid kindlasti kangastuma kaugeleulatuvad tulevikuvisioonid. Eesti juhid teadsid, et juhtkond Berliinis ei anna nii kergesti käsku Eestist väed välja viia, sest tähtis oli hoida sõjas Soomet kui väga olulist liitlast. Leningradi all aga ei näidanud sakslased end sugugi suurte strateegidena. Hiljem detailseid ülevaateid kirjutanud Saksa väejuhatuse operatiivohvitserid (Warlimont jt) näitavad armeegrupi Nord hävingu algpõhjust: 19. jaanuaril 1944 keeldus Hitler Nordi kindrali Küchleri ettepanekust viia veel väljakurnamata väed otsekohe  Narva jõe taha, kuhu Pantheri liinile oli juba jõutud ehitada korralik kaitsepositsioon. Saksa kindralite ?liinid? eksisteerisid tihti vaid paberil. On palju mälestusi, kuidas sel samal Pantheri liinil Saksa sõdurid ja ohvitserid kõigilt jahmunult ja tülpinult küsisid: ?Kust viib siit otsetee Berliini? Königsbergi? Meie tahame koju! Mamma juurde!?

Andres Sööt võiks rääkida oma suurepärases linateoses ka sellest, millal ilmusid rindelähedastesse haiglatesse nn fufikesed. Kas tõesti ei joodetud haiglapalatis lamavale haavatud Jürile või Jaanile seda vana head rindemeeste likööri kena kolmnurkse pealdisega ?Gott strafe England?? Kuhu siis kadusid selle tohutud varud?

Sõjaveski aga tampis omasoodu. Saksa väejuhatus ei hoolitsenud lõigukese väljaehitatud Idavalli kaitsmise eest, laskis armeel sumbuuris taganeda Pantheri liinile ja jättis veel kuulsama Tannenbergi liini (Sinimägede lahingud!) Narva maantee poolt täiesti paljaks, peaaegu ilma igasuguste tankitõketeta.

Niisiis, muudkui liinid ja liinid. Mis oli aga karm tegelikkus? Mõistagi kuulus karmi tegelikkuse hulka vanem daam, kes tuli ei tea kust hospidali ja sõnas: ?Eesti soldaat üks fahfa soldaat, figane soldaat olema vapfer soldaat! Ma kõik tseitungist lugema, ma theile sjuua thooma, paberossid thooma, kombud thooma??

Milline tobu-juss jättis Sinimägede-eelse Narva maantee Vene tankidele avatuks kui liuvälja linnaplikadele? Liin ? see on tankitõrjekraavid, d?otid, kontreskarbid, peidetud ja raudbetoonist tulepesad, maasse rammitud vaiad ja palju teisi asju. Vaat see on korralik sõjapidamine, mille käigus ülemused on kõige eest hoolitsenud. Aga noor eesti poiss, kes, ütleme, saab kuulipildujatulest haavata hetkel, mil üritab heita granaadikimpu vastase tanki roomikute alla, peab teadma, et korraliku sõjaplaani eest hoolitseb rühmaülem. Rühmaülema selja taga on kompaniiülem, kompaniidest ja pataljonidest liigub info rügemendi staapi. Noore eesti poisi lootused, et bossid pole just idioodid, liiguvad edasi kindlaid kanaleid pidi: armeed kannavad juba ette kindralstaabile ja peakorterile. Infot võtavad vastu suured sidekeskused Berliinis ja Rastenburgis, kus ööd ja päevad läbi sahisevad teletaibid. Iga informatsioon läheb analüüsimisele staapides, kooskõlastamisele, võetakse vastu strateegilised ja operatiivplaanid, iga millimeeter kaarti vaadatakse läbi, iga kilomeetri traattõkke eest hoolitsetakse. Ja just siin tabab noore lihtsa ennastohverdava eesti poisi lootusi tõeline ?okk: tema üksikrünnaku eest ei vastuta viimases instantsis kümnete käsuliinide kaugusel mitte tark inimene, vaid lõplikud, olemuslikud ja pöördumatud otsused langetab põrutada saanud egomaniakaalne kapral.

 

 

Piinatud maa surnud pojad

Filmi põhiidee juurde. Pataljon ?Narva? pidas eesti rahva 40. sõda. Kutsudes eesti rahvast otsustavasse heitlusse, jättis professor Uluots mainimata, et selles heitluses langetab strateegilisi lõppotsuseid füürer, mees, kes OKW ülemjuhatajana püüdis oma kompetentsetele kindralitele ette kirjutada kogu sõjapidamist isegi üksikute rühmade tasandil. Ükskõik missugune filmis intervjueeritud sõjakangelane olnuks väga üllatunud, kui saanuks teada, et Rastenburgi ?Hundikoopas? hiiglasliku kaardi kohale kummardunud füürer teab isegi seda, kus peaks rünnakul paiknema tema jagu, tema ise! Kuid selline ?strateeg? takerdub detailidesse ja kaotab. Üksikvõitleja, kes alles hiljuti rõõmustas selle üle, et ?füürer tegeleb ju isiklikult temaga?, on järgmises lahingus kutu, ta on surnud just selsamal põhjusel, et kõrgeimatest kõrgeim mees liigutab detailsel kaardil? rühmi. Niisiis, mitte kokk ei keeda suppi, vaid suppi keedab mulisev rasvamullike ujuva kapsa kõrval!

Me näeme filmis kord otse, kord vilksamisi tõelist sõjakeerist: suurtükiväe tulelööke, jalaväe rünnakut, tran?eesid ja laskepesi. Kes asjast natuke teavad, näevad ses suures sõjateatris Hitleri ja tema staabiohvitseride aastaid kestnud vastuolu. Sinimägedes ei taganetud ja Hitler kui kaevikukapral võis selle üle ainult rõõmustada. Juba tema psühholoogia oli selline: kaevikust ei saagi taganeda, vastase tuli võtab sind enne, kui üle kõrge ääre jõuad! Ei lubatud taganeda Rommelil ega Paulusel, ehkki nende taganemisplaanid olid geniaalsed.

Niisiis võttis Uluots endale suure vastutuse, kutsudes mehi alluma mobilisatsioonile. See oli ?neljakümnenda sõja? tragöödia. Ükski normaalne ema ei anna oma poega ju lõppkokkuvõttes selle väejuhi meelevalda, kes ei kuula staabiohvitsere, kes saadab oma väed Luuga ruumi, kus nad ülekaalukate Vene jõudude poolt maha tapetakse, selle asemel et taganeda Pantheri liinile: kindlasse linna ja varjupaika, mille vastu tormi joostes vaenlase mitte päris küllaldase ülekaaluga armee end verest tühjaks jookseb.

?Neljakümnes sõda? peaks olema tõeline algus, mitte jääma üksikuks hundiks. Järgmiseks teemaks võiks olla ?Anglofiilsed meeleolud Eesti Laskurkorpuses?. Siin peaks teema arendamine olema veelgi lihtsam: ?Ega inglased seda asja nii ei jäta,? ütles punaarmeelane Peeter, lükates ühte suunurka briti suhkrutableti ja teise briti sigareti Airman. ?Kõigepealt vaja Eestist fritsud välja peksta, siis kohtume Läänemere saarte juures MacDonaldi paatidega? Liitlased tulevad meile appi, lääneliitlased. MacDonaldi paadid on meile ju läbi aegade kasu ja õnne toonud, alles Vabadussõja ajal aitasid nad meil Viru rinnet puhastada.?

Kes oleks selles kontekstis siis vabadusvõitleja?

Filmi võimas lõpp tekitab nukraid mõtteid. Vaatame Sinimägedesse. Seisame kõrgendiku 69,9 päikesest kõrbenud nõlval. Mullapõues on jahe ühishaud: tõepoolest, siin nad lamavad, sel verisel tallermaal, kägaras, üksteise kaisus, frontovik Amjaga pea tundmatu flaamlase rinnal, tundmatu flaamlase käed d?otijäänuse tükkides. See maa ei ole õnnistatud, see on piinatud maa, mille oma pojad surid tulevihuris. Ja sealsamas ka võõrad, paljude radade tagant. Ohkasid kord, ehk käsigi seltsimehe õlal ? ohkasid üksainumas kord ja ? lahkusid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming