Mäng ja unenägu

KADRI ROOD

Animafilm „Põhjatäht” (Eesti 2014, 14 min), režissöör Mattias Mälk, stsenaristid Mattias Mälk ja Priit Pärn.

Animafilm „Alateadvuse maja” (Eesti 2014, 10 min), režissöör-stsenarist Priit Tender, Rainer Jancise muusika.

Animafilm „Tikk-takk” (Eesti 2014, 9 min), režissöör-stsenarist Ülo Pikkov.

Priit Tenderi „Alateadvuse majas” on kujutatud korstnapühkija unenägu.

Priit Tenderi „Alateadvuse majas” on kujutatud korstnapühkija unenägu.

Kaader filmist

Seoses juba XVI animafilmide festivaliga „Animated Dreams” on põhjust lähemalt tutvustada kolme värsket Eesti animafilmi, mis linastusid festivali programmis „Uus ja uhke Eesti anima”. Nii sisu kui pildikeele poolest erinevad filmid annavad aimu meie animatsiooni mitmekülgsusest ja kõrgest tasemest.

Mattias Mälgu „Põhjatäht” on monokroomsetes toonides leidlik põnevusfilm, mille aluseks on meritähtede ja taevatähtede müstiline seos. Kui tuuker veealustelt keevitustöödelt ühe meritähe kaasa võtab ja sellega ühtlasi ka taevase süsteemi segamini lööb, pääseb valla unenägu ja reaalsust ühendav sündmuste ahel, kust ei puudu ei kaunis naine, kuritegelik rühmitus ega meritähed, kellel on samuti oma sõna sekka öelda. „Põhjatäht” on justkui ühe mängufilmiliku loo tihedam ja kontsentreeritud versioon, kus lühikese aja jooksul jõuab toimuda mitu põnevat süžeepööret ning ümberlülitumist reaalsuse eri tasandite vahel.

„Põhjatäht” võlub mõnusa film noir’liku stiilipuhtuse ja elegantsiga. Tähelepanu tasub pöörata muusikale ellu ärkavate meritähtede stseenis (helilooja Mait Jüriado), see annab stseenile palju juurde.

Priit Tenderi „Alateadvuse majas” on kujutatud korstnapühkija unenägu. Tundub, et unenägude ja kõiksugu sürreaalsete kujundite loomiseks animatsioonist paremat meediumi vist polegi: kuna pilt pole niikuinii vastavuses millegi reaalselt kaamera ees seisnuga, on fantaasiale vaba voli anda palju hõlpsam. Voolavas, fantaasiarikkas ja lopsakas pildikeeles on jutustatud lugu korstnapühkija unenäolisest teest maja katusele. Sel teel aga saadavad, ahvatlevad ja eksitavad teda põlev alasti naine, kummalised loomad, ebatavaline pidusöök ja palju muud.

Ülo Pikkovi „Tikk-takk” annab neist kolmest ehk kõige enam põhjust filosoofiliseks mõtiskluseks. Film räägib kellassepast, kelle käes hakkavad mutrid, kruvid ja vedrud järsku oma elu elama. Filmis on lugematuid kelli, kuid nende abil ei saa siiski ajast eriti palju teada. Pahatahtlik või lihtsalt mänguhimuline hiireke lükkab kellaseiereid edasi, nagu juhtub, ning aeg jääb suhteliseks ja tabamatuks. Mis ja kus on aeg, kui kõik ajanäitajad on ebausaldusväärsed? Igaüks teab ju, et hoolimata näiliselt objektiivsest mõõtevahendist liigub aeg mõnikord edasi tunniajaste hüpetega, mõnes olukorras roomab see minut- või lausa sekundhaaval, magamise ajal aga kaob täielikult. Väga nauditav on „Tikk-takis” vana kellassepa tuba koos kogu selle detailirohkusega, mis tuletab nii mõnelegi ehk meelde vanavanemate kodu, ning Maarja Nuudi kellatiksumisega paralleele loov viiulimuusika. Põnev leid on ka kellaosutite liikumist imiteeriv kaameratöö.

Kui otsida filmide vahel paralleele või ühisnimetajat, siis võiks see olla mänguline suhtumine reaalsusse. Kahes filmis kolmest on tegemist unenägudega ning kolmas jätab vaataja otsustada, kas oma elu elama hakkavad ajanäitajad on vaid liiga palju aja peale mõtlema pidanud kellassepa pettekujutlus või filmimaailma reaalsus. Sürreaalne nihestatus ning reaalse ja imaginaarse põimumine iseloomustavad eesti animatsiooni tegelikult laiemaltki kui vaid neid kolme värsket teost. Kujutluste ja soovkujutelmade maailma viib ka Priit ja Olga Pärna hiljutine ühistöö „Lendurid koduteel” (2014), kus pikal teekonnal oma naisest kaugel meeste ihad kuju võtavad ja lihaks saavad.

Pärnade film viib veel ühe eesti animatsiooni sagedase teema juurde, milleks on erootika. Erootilised motiivid, mis „Lendurites” kesksel kohal, on olemas ka „Alateadvuse majas”. Kummalgi juhul pole aga tegu n-ö peavooluerootikaga, vaid isikupärase vaatenurgaga kas siis kujutamisviisis, situatsioonis või mõlemas korraga. Nii kultuuris eneses kui selle analüüsivahendite arsenalis on endiselt oma koht ka freudismil, mille kohaselt unenägude hämaras sfääris mässavad seksuaalsed fantaasiad ning tulevad ilmsiks need ihad ja hirmud, millest ärkvel ja enesest teadlik inimene ei söanda rääkida või mille olemasolust ta isegi ei tea. Juba alateadvuse nimetamine filmi pealkirjas seob selle psühhoanalüütilise tõlgendustraditsiooniga ning seal näeb tõesti nii korstnapühkija hirme kui ka nendega tihedalt seotud, ühtaegu ohtlikku ja ahvatlevat naisekuju. Hoolimata sellest, et tänapäeva neuroteadused on Freudi õpetuse alustalad ammu kummutanud (näiteks osutavad unenäouuringud, et tegelikult on vaid väike osa inimeste unenägudest seksuaalse sisuga), toimib unenäosümboolika kultuuriloomes kohati siiski hästi. Filmikunstis on unenägu mugav motiveering, et realistlikuna tajutavast pildikeelest natukeseks irduda, ning unenäod lubavad luua ka narratiivset kihilisust ja ambivalentsust (viimast võib näha „Põhjatähes”). Või siis nagu „Alateadvuse maja” puhul – siduda visuaalsete kujundite sujuv vool üheks tervikuks. Ühesõnaga, me võime küll teada, et Freudil ei olnud õigus, kuid see ei pea takistama tema ideede kasutamist lihtsalt selleks, et oleks huvitav ja lõbus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming