Matslust tuleb ravida intelligentsusega

Tarmo Teder

Peab aina õhates kordama, kui tundlikult ja täpselt on kõik komponeeritud, doseeritud ja monteeritud! Dokumentaalfilm „Lotmani maailm”. Režissöör Agne Nelk, stsenaristid Rein Pakk ja Agne Nelk. Toimetajad Elen Lotman, Leeni Linna, Birgit Denidova. Operaatorid Mait Mäekivi, Elen Lotman, Margus Malm, Martin Gomis, Tauno Sirel. Konsultant Mihhail Lotman. Heli Mart Otsa, helirežii Tanel Roovik ja Romet Pott, heliloojad Janek Murd, Erkki Tero. Montaaž Hermes Brambat. Animaator Rait Siska. Teksti lugesid Taavi Eelmaa, Roman Baskin, Riina Maidre, Eduard Toman, Maria Klenskaja. Produtsent Kiur Aarma. Ruut, 2008, 57 min. Esilinastus 1. V Tartu kinos Athena. KAADER FILMIST

„Lotmani maailm” on viimase aja Eestis jälle üks ilmekalt õnnestunud näide, kuidas meie dokumentaalfilm filmiliike sünteesib, mitmeid ainese kihistusi üksteisest läbi kasvatab ja paljusid haruteemasid omavahel harmooniliseks linateoseks seob.

 

Galaktika ja inimsilma ühtsus

Vaatluse alla võetud geniaalse teadlase ja humanisti Juri Lotmani maailm on sõna otseses mõttes terve universum. Aga Lotman ei tegelnud mitte üksnes ekspansiooniga, välise ja nähtavaga, vaid ta liikus ka maailma mikrostruktuuridesse, selle varjatud osistesse. Juri Lotman jõudis viimaks universaalse semiosfääri mõisteni, mis hõlmab inimvaimu ühendvälja, alates linnuhäälitsustest kuni tehiskaaslaste signaalideni, alates närvirakkudest kuni raamatukogude ja muuseumideni.

Otsekui selle kinnituseks algabki film fokuseeriva pealesõiduga galaktikast inimsilma. Ilma inimeseta pole meil ju midagi, sest me oleme inimesed. Lotman esitab pealtnäha lihtsaid, kuid seda enam eksistentsiaalselt fundamentaalseid küsimusi, mis on üleval olnud läbi tsivilisatsiooni aastatuhandete. Miks ma elan? Mis mõte sel on? Miks ma suren? Kultuur vastandub teatavas mõttes loodusele, inimene loob kultuuri ja inimene selle ka hävitab. Elu kubiseb paradoksidest.

Kunagi televisiooni eetris peetud vestlus kultuuriloost on tunnise filmi „Lotmani maailm” jooksul loogilise tundlikkusega doseeritud. Üldse tuleneb filmi kui terviku mõju suuresti väga oskuslikust montaažist, mis on mitmed tasandid üksteisest segamatult läbi kasvatanud. Tempo ei tapa ega lase hetkekski tekkida igavusel. Väga tähtis roll on inimlikul ja eneseiroonilisel juudi huumoril, mis loob kogu filmile vaimukalt sooja atmosfääri. Isegi Stalinit on suudetud inimesena kujutada! Vaeva on nähtud helirežiiga, tekstilugejaid on viis, nii ei saagi kohe sotti, kus loeb Eduard Toman või Roman Baskin. Tomani hääl moduleerib nii Puškini tenori, vanajumala bassi kui ka Peeter Esimese baritoni.

 

Hingav ja põimitud paljusus

„Lotmani maailm” on küllalt keerulise, kuid seejuures korralikult põimitud struktuuriga. See vastab hästi portreteeritava iseloomuga, mille üks suund oligi ju strukturalismi uurimine. Film jutustab Juri Lotmani elulugu lahates ja avab samal ajal tema teadlasetöö olulisemaid mõtteid. Hämmastav on seejuures sõna ja pildi ühtsus. Semiootika põhimõistete seletamise visuaalseks katteks lastakse mingit 1970. aastate teadustehnilise revolutsiooni vaimus mustvalget filmi, mille vahele animeeritakse vahvat Lotmanit kui rüütlit sõitmas raketijunni peal ratsa ilmaruumis. See humoorikalt soe võti antakse vaataja ette juba filmi alguses, mis loob kogu järgnevaks tunniks mõnusa fooni.

Lisaks on sobivatel momentidel lastud dokumentaalkaadrid Petrogradist, Teisest maailmasõjast, tänapäevast, 1980. aastatest, poliitilist kroonikat varasemast ja perestroika ajast. Kuid see näiline paljusus ei lämmata, vaid annab täpselt vajalikku hingamist. Peab aina õhates kordama, kui tundlikult ja täpselt on kõik komponeeritud, doseeritud ja monteeritud!

Lotmani elu- ja teadusloo jutustamine on filmis vägagi sünteetiline, aga seejuures ka vägagi õnnestunud. Niinimetatud ümarlaua või ka pöördlava rüütlid (Peeter Torop, Umberto Eco, Mihhail Lotman, Boriss Jegorov, Vladimir Toporov, Aleksandr Pjatigorski, Boriss Uspenski, Vjatšeslav Ivanov) on ümber Lotmani pildil korraga antud, aga nimeliselt tuuakse nad filmi kiirustamata, vastavalt teema hargnemise vajadusele. Puškini luule, Lotmani õe Inna Obrastsova meenutused, kolleegide intervjuud, üldised foonid, animatsioon ja piksillatsiooni elemendid on hoolikalt seotud.

Võlub sõna ja pildi ühtsus, sest näidatakse ja räägitakse sümbioosis. „Lotmani maailm” räägib ja kujutab ka lihtsama inimese jaoks arusaadavas keeles, mis on küllalt kihiline, esmapilgul keeruline on esitatud selgelt ja lihtsalt. Löövad piiripealsed vaimukused (lahingust hirmunud jänes koos Lotmaniga tule all; lendava lennuki vari, millele kirjutatud ekspressiivselt lingvistiline jeb tvoju mat), on hoidutud vaimutsemast, maksab eluterve huumor ja eneseirooniline vana juudi nali. Juri Lotman kui eetik, avatud ja äärmiselt distsiplineeritud mõtlemisega inimene oleks kindlasti selle filmiga rahule jäänud.

 

Lotmani elulugu

Juba filmi alguses kõmistab vanajumala hääl kosmoses raketikesel ratsutavale Juri Mihhailõtš Lotmanile käsu luua universaalne teooria. Alguse sai see geniaalne inimene 28. veebruaril 1922. aastal Petrogradis, kus ta esmakordselt oma nina maailma asjadesse toppis. Lisaks kolmele vanemale õele tuli viimaks ilmale ka väga oodatud poisslaps. Perekond elas väga vaeselt, näiteks sabati ajal jagati heeringas 14 tükiks. 1930. aastate repressioonide ajal kadusid Juri kümnel klassikaaslasel vanemad. Siis ei räägitud otse, vaid vihjete, märkide ja tähenduste keeles, mida võib kõhklematult vaadelda tulevase maailmasemiootiku varase foonina. Alguses tahtis Juri Lotman saada hoopis putukateadlaseks, ent see entomoloogia-igatsus jäi mööduvaks unistuseks. Peterburi ülikooli vaim polnud siis veel hävitatud, noor Lotman õppis vana kooli kuulsate teadlaste juures, teda paelus filoloogia ja kirjandus. Kooli ajal oli loetud kogu Dostojevski ja Tolstoi, lisandus Puškin, kellest saab Lotmani jaoks üks armastus kogu eluks. Teises maailmasõjas, mida idas nimetati Suureks Isamaasõjaks, oli Lotman suurtükiväe sidemees ja seersant, dirigeeris rindejoone taga raskekahurväge ning jõudis viimaks Berliinini välja. Pärast sõda tahtis Lotman kirjutada raamatu sidemehe loogikast, kuid tehnika arenes ja Lotman pühendus teadustööle lausa alkohooliku kirega. Rahateenimiseks maalis suuri plakateid, kus polnud tähtsad mitte näod, vaid ordenid. Lotman lõpetas ülikooli vabadiplomiga, täitis päevast päeva lõputuid ankeete, millele järgnes ikka eitav vastus. Küsimus oli „aastaringses ninas” – filmitegijate sõnutsi krooniline nina, millega juute stalinistlikus õhkkonnas teadustööle ei võetud. Väljapääsuks sai Tartu, Lotman sõitis Emajõe Ateenasse ja jäi siia kogu ülejäänud eluks. Tartus lõi ta esmalt oma mõtteviisi, sellega seonduva õhustiku (mida ükskord tema korteris nuuskis KGB 12 ohvitseri) ja maailmakuulsa Tartu-Moskva semiootikakoolkonna. Kolleeg Aleksandr Pjatigorski võtab Lotmani kirjutised, mis ületavad mitmekordselt piibli mahu, kokku kolmes jaotuses: kirjanduslooliste teoste tsükkel, tööd Puškinist, uus kooslus semiootikas. Selles jõuab Lotman semiosfääri mõisteni, mis on abstraktselt universaalne mõõt hõlmamaks kogu tohutu kultuuri ja inimmõtte välja.

 

Esmajoones inimene

Geniaalne Lotman ei jäänud kuivaks teadlaseks. Inimese moraalsed omadused nagu taluvus, viisakus, ausus, intelligentsus, olid tema jaoks pidevalt kõige tähtsamad elulised küsimused. Lotmanit häiris eneseväärikuse puudumine, mis oli tema jaoks talumatu juba 1980. aastatel. Kuidas ta veel nüüd, tänases Eestis või mujal ahastanuks?! Lotman rõhutas, et ilma eneseväärikuseta pole demokraatia ega kultuur mõeldav ning matslus on sotsiaal-psühholoogiline haigus, mida peab ravima intelligentsusega.

Kõik see on „Lotmani maailmas” ilmekalt, vaimukalt, selgelt, täpselt ja huvitavalt esile toodud. Agne Nelk ja Rein Pakk on teinud toreda ja mõjuvõimsa filmi – ning mitte üksnes intellektuaalse, vaid ka laiema vaatajaskonna tarvis.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming