Meedia

Jüri Ehlvest, Ants Juske

Kaunitar ja koletis

Maire Aunaste juhitav ?Meie? ETVs teisipäeviti kell 20.10.

Ma ei saa sinna midagi parata, kuid asendis, milles saatejuht oma külalisi intervjueerib, paljastuvad tema sääred täpselt nii nagu ühes Herluf Bidstrupi naljapildis. See Bidstrupi koomiks, mida mäletan oma lapsepõlvest iseäranis selgesti, läks edasi kõhedusttekitavalt. Nimelt, munk, kes istus rongis sarnaste põlvedega naisterahva vastas, andis lõpuks kiusatusele järele ja võttis need põlved oma pikkade luidrate näppude vahele. Selle peale langetas põlvede omanik oma näo eest bulvariajakirja ning tema nägu varjanud kaanetüdruku portree varjust tuli nähtavale naise tõeline pale ? saatana oma.

Maire Aunaste intentsioon on olla nii hea kui vähegi võimalik ja aidata kõiki inimesi. See on tema telekaanetädi nägu. Oma poosi ja riietusega ta justkui ahvatleb vaeseid süütuid saatekülalisi endale lähenema. Lähenema veelgi. Et siis puutehetkel mask langetada.

Ma arvan, Aunaste seriaali lõpus võiks juhtuda midagi sama tobetoredat kui filmis ?Tootsie?. Oleks tore, kui puändis selguks, et saatejuht on tegelikult kuri naine. Eelaimus on juba loodud. See ülemäärane ind, millega saatejuht püüab hea olla, annab lootust. Au­naste sarnaneb giidiga, kes, aidanud pimeda üle tee, ei jäta vaesele sandile ka linna vaatamisväärsusi tutvustamata.

Konkreetsemalt Külli saatest 19. oktoobril. See saade oli väärtuslik. Aitäh autoritele! See andis mulle idee kirjutada tõeliselt hea teos Küllist. Ka peab televiisorile tänulik olema selle eest, et praegu on veel võimalik suhteliselt odavalt Külli pilte kokku osta, sest televisioonisaade ?Meie? jättis täitmata oma põhiülesande ? kauba reklaamimise. Ehk siis antud juhul kunstnikumüüdi loomise. Kannatava kunstniku asemel näidati meile äbarikku kubu.

Kui ma hakkaksin Küllist looma teost, siis ma kõigepealt muidugi teeksin ta palju ilusamaks. Nooremaks, nõtkemaks, pikemaks. Jätaksin loomulikult alles skisofreenia ja armastuse. Kuid ma tooksin kindlasti sisse ka armastatu kuju.

Armastatut ma kujutaksin põhiliselt meestesaunas Aura ujumishoones. See oleks võrdlemisi groteskne tüüp. Tema põhitegevus, mis kestaks mitu tundi, oleks pikkade aluspükste hingelämmis venitamine ümber pundunud keha. Tema silmad oleksid pisikesed kui seal, huuled aga paksud ja pruntis nagu konnal. Sisistades ja susistades pajataks ta järelejätmatult nilbeid lugusid enda elust. Tüüp meenutaks Koletist tuntud muinasjutust ?Kaunitar ja Koletis?.

Ma tahaksin näidata seda, kuidas reaalsusest irdumine, mis on osaks saanud Kaunitarile haiguse tõttu, ei lase tal tulla mõttele, et ta ei peaks seda inimest armastama. Kusjuures Koletis ise ei taha Kaunitarist juba ammu midagi teada.

Kuid sama kirglikult püüaksin ma kujutada ka pikkade aluspükstega Koletise nägemust Kaunitari armuelust ja tema ?ilma?-oleku valust. Koletise meelest oleks Kaunitar seksuaalmaniakk, kelle meestekollektsioon on lõputu, kuid kes ei taha mehi mitte lihtsalt niisama, vaid soolisse kaassüüsse nakatatud lohutajatena.

Oma absurdse, piiritu ja ebaõiglaselt õnnetu armastuse eksponeerimine on Kaunitarile lihtsalt juustutükk, millega ta meelitab aina uusi ja uusi naiivseid mehi süüd lunastama. Lunastuse leidmiseks ei piisa vaid puude tuppakandmisest. Vaja on pakkuda radikaalset lohutust.

Ma näitaksin seda naisterahvast kahes asendis. Kõigepealt eksponeerimas ülimat armastust, andumust ja igatsust Koletise järele. Võib-olla kraapimas tema ust hommikuhahetuses. Sügiseselt porises öösärgis.

Ma näitaksin, kuidas tema sõbrannad püüavad teda veenda, et ta armastatu pole teda väärt, et ta peab leidma uue tõelise armastatu, hoiduma valelohutajatest. Külli noogutab, mõistab, kuid samas pühib skisofreenialuud aru taas.

Ma näitaksin ka peatunud autot, sealt väljunud meest, kes õnnetut naist püüab aidata, ta trepilt ukse küljest lahti kisub, koju viib, püüab rahustada, puhtaks peseb, kuivatab, püüab magama panna. Ise ta kõrval magama jääb.

Teose finaalis ma näitan, kuidas psühhoterrorist täielikult muserdatud pikkade aluspükstega Koletis saab naiskodukaitse poolt ümber veendud: talle tehakse selgeks, et Kaunitari seksuaalhüsteerias on just tema süüdi, et ta peab tüdrukule kõik andestama, temaga abielluma, tema last hakkama kasvatama jne.

Lõpuks Koletis murdub ja ta läheb naise juurde, kes kõigi meelest teda hullumeelsuse piiril armastab. Nähes põlvili laskunud Koletist, sõrmus väljasirutatud käes, hakkab Kaunitar naerma, saadab mehe välja, mööndes, et kõik oli vaid nali, vaid selleks, et ühiskonna silmis õigustada enda ohjeldamatut seksuaalsust, näidata põhjust lakkamatu lohutuse järele. Täielikus meeleheites Koletis põgeneb, küsib kõigilt nööri ja seletab, et temal oli õigus, hoopis Kaunitar on Koletis. Samal ajal näeme, kuidas Kaunitar avab lumehelvestele aknad, riietub lahti, naaldub kanapeele ja võtab sisse unerohu.

Teose mõte oleks näidata, et ka koletis võib olla ilusasti, mitte pelgalt võltsilt.

 

 

 

Sport ja kunstikriitika meedias

Töötanud ajakirjanduses, olen alati kadestanud oma sporditoimetuse kolleege. Pidevalt lahkuvad nad toimetusest, kott käes: kas on siis EM või MM ehk selline pidupäev nagu OM. Gunnar Press kurtis mulle kunagi, et ta on viimase aasta jooksul läbisõidul üle neljakümne korra passinud Stockholmis Arlanda lennujaamas. Mind on kunstikriitikuna vaid paar korda lähetatud rahvusvahelistele biennaalidele ? ja keda see huvitabki.

Kadedust tekitab seegi, et spordireporter läheb näiteks kuuks ajaks jalgpalli-MMile, päevaraha on 500 krooni, hotellid-sõidud kinni makstud, hommikusöök on hotellis tasuta, taskus saad päevaks salaja kaasa võtta piruka ja paar apelsini, kaasas on tal kindlasti kodunt kaasa võetud keeduspiraal ja konservid. Hoiad kokku päevaraha, palk jookseb niikuinii ning tuled kasudega koju, rääkimata sellest, et teed endale meelepärast tööd ja naudid sportlikke elamusi, mida teeksid niigi kodus teleka ees.

Kadedus poleks nii suur, kui ei teaks, mis on kõige selle taga. Olgu, spordi taga on arvestatav massiauditoorium, see müüb ja köidab publikut, lisaks rahvuslik uhkus oma kangelaste üle. Kuid samas on teada, et spordiajakirjanike sõite rahastavad ka alaliidud ? ikka võetakse aeg-ajalt lennuki peale mõni ajakirjanik. Ja siis loed lehest, et Eesti väravpallikoondis kaotas küll masendava skooriga kuskil Sarajevos, kuid mehed võitlesid vapralt ja andsid oma parima. Tegelikult oli tegemist hävinguga, kuid spordiajakirjanik ei saa midagi kriitilist öelda, kuna tema sõit on kinni makstud. Samuti ei saa ta midagi kriitilist öelda ka treeneri kohta, kuna see käratab, et kui mingi kriitika on sinu sulest ilmunud, ei anna ma intervjuud enam sulle, vaid ehk konkureerivale väljaandele.

Selline spordiajakirjanike koogutamine spordifunktsionääride ees algas juba legendaarse Toomas Uba aegadest ? ikka nii, et oli vähemalt tore, et Eesti sportlane ?vilksatas teleekraanil? ja kogu meeskond koos spordifunktsionääridega tegi head tööd. Ebaõnnestumise põhjuseks olid kas tuul või kõrvetav päike, kadunud joogipudel või muud õnnetused.

Siiski on viimasel ajal tänu noorema põlvkonna spordiajakirjanikele selg sirgu aetud. Öeldakse juba peaaegu otse, et asi on selles ja selles, ei peljata enam ka spordifunktsionääre kritiseerida. Jalgpalli ja korvpalli jamade ümber käiv diskussioon on siin hea näide.

Mis siis aga on ühist kunsti- ja spordiajakirjandusel? Selgub, et vägagi palju. Niinimetatud apologeetilist kriitikat, et mitte öelda kinnimakstud ?kriitikat? võime leida ka siit. Mulle ainult tundub, et kui spordiajakirjanduses on asjad paremuse poole läinud kuni selliste põhimõtteliste seisukohavõtjateni nagu Indrek Schwede, siis kunstikriitikas annab peale lihtsalt lahmivate noorte kriitikute oodata uut pealekasvu. Kuid nii või teisiti peaks iga kriitik olema sõltumatu. Inglismaalt on üks näide, kuidas ajaleht on sõlminud teatrikriitikuga lepingu, kus on tingimus: kui kriitik tabatakse kuskil näitleja garderoobis või on teda nähtud kusagil lavastajaga pubis õlut joomas, siis on leping automaatselt lõppenud.

Ja lõpetuseks. Poliitikasse tulevad ilmselt igavusest rantjeedena elanud rikkurid. Kultuuriinimeste seas on aga saanud krestomaatiliseks näiteks Jüri Mõisa avaldus, et ta pole seitse aastat ühtegi raamatut lugenud, või siis Tõnis Paltsi seisukoht, et uue kunstimuuseumi ehitamine on maksumaksja raha raiskamise musternäide. Nimelt olevat ta käinud kunstihoones ühel näitusel, kus peale tema oli vaid paar inimest. Omalt poolt võin öelda, et oma töö tõttu olen kümneid kordi sõitnud mööda Lilleküla staadionist, kodunt tulles aga mööda Kadrioru staadionist ja pole seal näinud ühtegi sportlast. Ometi riik või linn toetab ühe käega uusi spordirajatisi, teise käega aga lukustab need noorte eest või laseb omanikel laste trenni eest maksta hingehinda. Rikkuritest poliitikutel on mõistagi populistlikult kasulik olla massimeedia huviorbiidis, kuid see näitab ainult nende haridustaset. Tore on karata ja hüpata ning samal ajal juhtida linnaosa. Mõtleme aga teiselt poolt selle üle, kes toetasid Ameerikas moodsat kunsti ? mitte riik, vaid Guggenheimid ja Rockefellerid. Nii et endise sportlasena soovitaksin kriitilise pilguga enda ümber vaadata nii poliitikuil kui kriitikui sõltumatult erialast.