MEEDIA

Mart Soidro

Kuningas jalgpall Rooma paavsti, Eesti korvpalli ja suhkrutrahvide taustal  

25. aprilli Postimehes võrdleb Aimar Ventsel sakslaste eufooriat ?meie paavsti? ümber Eesti jalgpalliga. Täpsemalt öeldes võiduga Venemaa üle. ?Umbes nii, nagu igaüks Eestis rõõmustas 2002. aastal Eesti koondise võidu üle, ehkki tegemist oli vaid sõprusmänguga. Ja nii nagu Eesti koondise võit ei toonud rahvast massiliselt jalgpalli juurde, ei muuda ka saksa paavst sakslasi katoliiklasteks,? tõdeb rännumees ja rahvaluule uurija.

Olgu nüüd selle viimase väitega nagu on, küllap seda näitab aeg, kuid hinnang Eesti jalgpallile on küll lootusetult aegunud! Tõsi, intellektuaalselt on see huvitav mõte ja seda võiks meie eelmise nädala ajakirjanduse põhjal edasigi arendada.

Näiteks kui Berliinis paiknev Ventsel oleks teadnud, et samal ajal kui ta oma arvamust kirjutab, peetakse Tallinnas UEFA kongressi ja täitevkomitee istungit, siis võinuks ta oma pöörast võrdlust sakslastega edasi arendada. Nimelt ei pannud Eestis viibinud elavad jalgpallilegendid Franz Beckenbauer ja Michel Platini ega ka UEFA president Lennart Johansson ja külalisena kongressil viibinud FIFA president Joseph Blatter seekordki siinseid masse liikuma (kui jätta kõrvale aulatäis Tallinna saksa gümnaasiumi õpilasi). Ei mingit kasu. Mis kõige hullem, meie arvamusliidrid isegi ei märganud maailma mõjukamate organisatsioonide presidente. Hannes Rummu arvates oli eelmise nädala tegija põllumajandusminister Ester Tuiksoo (suhkrutrahvid, Postimees 23. IV) ja Tiina Kaalepi meelest Tõnis Palts (Viru hotelli juurdeehitus, Kuku raadio, 22. IV). Vaid suur jalgpallihuviline Andrus Kivirähk vaatas toimuvat veidi kõrgemalt (võib öelda isegi ventsellikult) ja tema soosikuks kujunes paavst Benedictus XVI (EPL 23. IV)…

Kuna meie trükimeedia (vähemasti spordi osas) on küllaltki staarikeskne, tuleb mul UEFA kongressi ja täitevkomitee istungi olulisust veidi seletada. Nõustun ETV sporditoimetaja Priit Kuuse arvamusega, et UEFA kongressi võib omas ?anris võrrelda Euroopa Liidu tippkohtumisega (seega oleks täitevkomitee istung võrreldav Euroopa Komisjoni omaga). Jalgpalliliidu president Indrek Kannik on korduvalt rõhutanud, et Eesti on esimene Ida-Euroopa riik, kellele see vastutus (ja samas ka tunnustus) pärast raudse eesriide langemist osaks sai. Tuuli Roosma ?Nõrgimat lüli? parafraseerides: Eesti oleks võinud ju olla Euroopa Liidu eesistujamaa aastal 2008, aga on alles 2017. Seevastu jalgpallis, kus teadupoolest ?eestlastel pole mingit ?anssi?, läksid asjad millegipärast teistmoodi. 2002. aasta sügisel otsustati UEFA kongresside toimumiskohad aastateks 2005 ? 2007. Kandidaate oli neli: Saksamaa, Ungari, Eesti ja Aserbaid?aan. Viimasele anti veel ?aega atra seada?, ülejäänud osutusid valituks pöördvõrdeliselt eespool mainitud järjekorrale. Sellise kongressi korraldamiseks ei piisa üksnes jalgpalliliidu heast tahtest, korraldajamaal peab olema välja kujunenud normaalne infrastruktuur ja logistika 400 külalise vastuvõtuks. Pealegi pole külalised tavalised laulupeolised, kelle spordisaali nurka magama paned ja piimasaali sööma viid. Oleks korraldajatel midagi ebaõnnestunud, lugenuksime sellest kindlasti juba skandaalihõngulisest ajakirjandusest. Indrek Kannik ütles intervjuus Eesti Raadiole, et vaevalt meie silmad nii palju mõjukaid jalgpallitegelasi korraga Eestimaa pinnal enam näevad. Küllap on tal õigus, sest milline jalgpallisündmus oleks võrreldav äsja toimunud kongressiga. Maailma- või Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri võime korraldada võib-olla murdmaasuusatamises (kui ilma on ja korraldajad Tartu Jaani kirikus jumalat paluvad), mitte aga natukene mastaapsemal alal, mida jalgpall paraku on. Ilus oleks mõelda, et kunagi toimub A. Le Coq Arenal Meistrite Liiga finaal. Paraku näevad reeglid ette, et staadionile peab mahtuma vähemasti 50 000 (UEFA karikafinaali puhul 30 000) pealtvaatajat. Jäävad U-17 või U-19 tiitliturniirid, kuhu Eesti kuuldavasti kandideeribki. Ja teoreetiliselt ka FIFA kongress, mis nõuaks juba 800 delegaadi vastuvõttu.

Kuid tulgem reaalsusse tagasi. Helar Osila mainis ?Spordifookuses? (ETV, 24. IV), et suured jalgpallurid on tulnud suurde poliitikasse, kuid kindlasti toimub tulevane võimuvõitlus Platini ja Beckenbaueri vahel fair play vaimus. Selle tõdemuse juurest on paslik tulla koduse korvpallikamara juurde. Võrrelda võrreldamatut on kohatu ning ärgem otsigem süüdlasi, miks meie rahvuslikust draamast on saanud võõrnäitlejatega esitatav vodevill.

Siiski: mingi paralleeli äsja lõppenud UEFA kongressi ja selle aasta Eesti korvpallimeistrivõistluste vahele tõmmata siiski saab. See puudutab klubide noortetööd, oma kasvandikke meeskondades ja ajaloolisi sidemeid toetajatega. UEFA on selle kadumise pärast mures, Eesti korvpallijuhtidele on seevastu eeskujuks NBA minivariant, kus meeskonda kaasatakse kaugemalt kui koduvabariigist kolmandajärgulisi kasukaid. Mis sellest välja tuli, nägime-kuulsime  üle-eelmisel pühapäeval alma mater?i spordikompleksis, kus korvpalliriiukuked andsid koostöös korvpalliliidu, komissari ja kohtunikega meeldejääva etenduse. Spordiajakirjandus oli sillas, isegi Sporditähe seltskond, ? muidu sümpaatne, kuid siiski intriige ihkav, on juba kahel teisipäeval oma Kuku saates teemat lahanud, kuid lõppu pole veel näha. Õnneks on sõna saanud ka elavad legendid Salumets ja Tammiste, kel korvpalli muidu halli hooaja taustal vaevalt et midagi öelda olnuks.

Taevas oli eelmisel nädalal hall ka meie poliitikamaastikul. Põhjuseks suhkrutrahv ja süüdlaste otsimine. Peaminister Andrus Ansipil oli ehk isegi õigus, kui ta valitsuse pressikonverentsil väitis, et praegu pole õige aeg süüdlaste otsimiseks. Ainult põhjendus oli rehepaplik: vastasel korral tunnistamegi ennast süüdi ja trahv tulekski ära maksta. See paralleel on küll kunstlik, aga mis kasu sai Eesti riik, Tallinna linn ja Eesti Jalgpalliliit UEFA kongressi korraldamisest. Ainult väljaminekud ja närvikulu. Samas: kas me tahame olla tõsiseltvõetav Euroopa (jalgpalli)riik või eelistame käituda Imbi ja Ärni kombel? Eelmine nädal saime esimesele küsimusele vastuse, loodetavasti mõistab ka riik, mida tähendab fair play.

Ja nii küüniliselt kui see ka ei kõla ? see kehtib kõigi elualade, sh ka jalgpalli puhul!: ei ole raha elus peamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming