Megas Alexandros noorukitele

Aarne Ruben

Maakaardimeister Ptolemaios (Elliot Cowan) ja väejuht Aleksander (Colin Farrel).

?Alexander? (USA 2004, Warner Bros ja Intermedia Films). Re?issöör Oliver Stone, stsenaristid Oliver Stone ja Laeta Kalogridis, operaator Rodrigo Prieto, muusika autor Vangelis. Osades Colin Farrell, Anthony Hopkins, Angelina Jolie, Elliott Cowan, Val Kilmer, Rosario Dawson jt. 175 minutit, linastub Tallinna kobarkinos ja Tartu Ekraanis.

?Alexander? on tõeline maiuspala. Aga esmajoones maiuspala neile, kellele meeldivad niisugused filmid nagu ?Me olime sõdurid?, ?Joan of Arc?, ?Musketär?, ?Patrioot?, ?Reamees Ryani päästmine?, ?Viimne samurai?, ?Rühm?, ?Pearl Harbor?, ?Trooja?, ?Braveheart?, ?Kapten ja komandör: maailma kaugel küljel?. Hollywoodi natuke lärmaka, kuid ometi väga läbimõeldud ja korraliku kauba peamiseks sihtgrupiks on seitsmeteistaastased noorukid, vahest ka natuke vanemad meessoost isikud, kes tunnevad endas tegutsemistahet ja kes võiksid popkornilõhnalises ventileerimata saalis kvadrohelivoos ekraanikangelastest uusi huvitavaid mõtteid ammutada.

 

Punane esteetika

 

Mõneti üllatav, et Oliver Stone?i valik jäi pidama Colin Farrellil, kuna selle mehe tugev iiri aktsent on üldtuntud. Ilmselt allus Farrell paremini Stone?i tujudele kui mõned suuremad tähed, keda võinuks ses osas kasutada. On teada, et raskusi tekkis tal vaid ühe kohaga, Hephaistioni (Jared Leto) suudlemisega. Farrell kommenteeris: ?Ma tõstaksin pigem kakskümmend minutit rasket kangi kui suudleksin kaks sekundit poissi.?

Stone?likku huumorit hindan ma viis plussiga ega nõustu kunagi meie päevalehtedes sageli esineva väitega, et ?Alexander? on plakatlik. Võtame kas või väikseima näite filmist: Aleksandri avangardiväe kohtumise India pärdikutega. Kirvehoop laanes toob pärdikutele elu sisse, mõned neist langevad koos oksaga ning kogu seda mängu jälgivad Aleksandri ja Hephaistioni punased silmad. Punane näib olevat üldse filmi autori lemmikvärv ja punase esteetika saadab meid kaadrist kaadrisse.

Oksalt langenud gibon liitub aga järgmisel hetkel Aleksandri väesalgaga. Hephaistionil on kitoon, gibonil aga tuttidega ?karupüksid? rebadel. Ta on nagu mees, täpsemalt sõjamees. Teda ei saa enam keegi prügikasti visata. Ja just selles peitub filmi peen huumor.

Oliver Stone?il on kaelas kohtuasi. Vihased kreeklased ei ole rahul: nende suur kangelane ei olnud nende meelest gay ega biseksuaal. Filmi peakangelane on homoseksuaal pilkude tasemel: ihar tuluke süttib tema pilgus näiteks siis, kui Hephaistion on võtmas Bagoast (Francisco Bosch). Episood kestab kinolinal umbes sekundi.

Ajaloolased on juba mitu sajandit ühel meelel selles, et meestevaheline sõprus oli antiikmaailmas, eriti Hellases, vägagi hinnatud. Kuid ka vanad kreeklased eristasid täiesti selgelt momenti, mil sõprus läheb seksuaalsete apetiitide tasandile. Lihtsalt sõber oli helleenidele philos, armastuse aktiivne pool oli erastes, passiivne aga eromenos. Nii oli naine alati eromenos (eesti keeli ka ?armastatu?); Aleksander aga, kes oli üsnagi homomeelne, ikka ja jälle erastes tänu oma ülikõrgele positsioonile. Isegi sõltumata sellest, kas ta oli homoseksuaalses armastuses aktiivne või passiivne pool.

 

Kindel homo Aleksander

 

Kreeklastel ei ole mingit lootust seda kohtuasja võita. Rooma ajaloolased Quintus Curtius ja Arrian Nikomeediast viitavad Aleksandri homoseksuaalsusest rääkides üsnagi kindlatele andmetele. Nii öelnud Aleksandri ema Olympia oma poja kohta: ?Ta elukombed on niivõrd põlastusväärsed, et tal ei ole lootustki järeltulijatele.?

Aleksandri aja homodele meeldisid eunuhhid. Nagu teada, oli oma eunuhh ka Aleksandril. See oli Bagoas, Pärsia valitseja Dareiose endine armuke, kes tuli pärast lahingut Gaugamela all (30. septembril 331. a eKr) Aleksandri juurde. Bagoas saavutas keisri juures sellise positsiooni, et tema sõnal oli elu ja surma kaalu. Ka Aleksandri ja kiliarh (?tuhande valitseja?) Hephaistioni vahel tekkis enamat kui sõprus. 334. aasta mais, kui Aleksandri hiiglavägi viibis Trooja varemetel ja Gordioni sõlm oli veel lahti raiumata, käisid Aleksander ja Hephaistion Achilleuse ja Patroklose kalmudel alasti tantsimas. Antiikajal teadsid kõik, et Patroklos oli Achilleuse eromenos. Ja sellepärast asetas Hephaistion pärja just Patroklose hauale, Aleksander toimetas sama Achilleuse viimse puhkepaiga juures.

Vastavad vihjed kõlavad muidugi ka filmis, seepärast on tegemist ajalooliselt autentse teosega. Aleksandri viimses, Hydaspese lahingus 326 eKr, kus maailmavalitseja ise ründab filmistsenaariumi järgi India kuninga Poruse sõjaelevanti, torkab india ratsanik mõõga Hephaistioni munadesse, mis oleks siis justkui ?homomehe sümboolne lõpp?, nagu seda kohtab teatavates kirjandusteostes (film näitab, et tema jaoks sellega veel kõik ei lõpe).

Näiteks malesõpradel on huvitav teada, et Hydaspese lahingu India väekorralduse järgi (kui mitte varem) jaotati sõjavägi nelja kategooriasse: sõjavanker (vanker), ratsu, sõjaelevant ja nende ees lihtjalaväelased (etturid). Tänapäevane oda kannab vene keeles siiani sõjaelevandi nime. Selles lahingus võitlesid sõjavankrid indialaste paremal tiival ja ratsud nende kõrval ? just nagu maleski.

Kui soovite näha kuidas kreeka jalaväelane on sõjaelevandil välja löönud pooled hambad ja verigi juba lippamas, siis minge vaatama seda filmi. Kui soovite näha, sõjaelevanti, kellele on nool tunginud sügavale londi ülaossa ja kes teeb sihukest häält: ?Nnnuuh! Nnüüh!? ? siis jooske aga filmile. Kui soovite imetleda, kuidas üks india elevant haarab londiga liiga pealetükkiva kreeka jalaväelase ja viskab oma liigikaaslase kihvadele, siis see film on teile parim. Aleksander ei osanud teha ainult üht ? seda, mis karupoeg Puhhil nii selge oli ? Sügavat Lõksu Elevantside Jauks.

 

Bush, odaklõbin ja surm kui pistrik

 

Nüüdispoliitikas, mil ?George W. Bush ei välista sõjalist lööki Iraani pihta?, omandab linateos Aleksander Suure Pärsia-avantüürist erilise tähenduse. Filmis hüüab imperaator sõduritel Babüloni tänavail märatseda laskvale väeülem Cassanderile: ?Your contempt for a world far older than ours!?, mis eesti keelde on tõlgitud nõnda: ?See tsivilisatsioon on palju vanem kui meie oma!? Netikommentaarides on Aleksandri kuju tõlgendatud kord Bushi, kord aga anti-Bushina, olenevalt vajadusest muidugi.

Ent edasi. Makedoonia faalanks oli lihtsõdurile täiesti lollikindel süsteem. Tänu kilpidele oli esimene rida sama kaitstud kui viimanegi. Andis aga faalanksiülem käskluse ?vasak pool?, siis kujutagem ette, kuidas kõik need kaheksa rida liikuma hakkasid. Esimese rea sarissad, kuuemeetrised odad, ulatusid kuus meetrit ette, järgmised vahest viis meetrit ja nii edasi. Neid odasid pidi pea kohal pöörama ja siis kostis hirmus klõbin. Seesugustes pööramistes tekkis kogu aeg probleeme, mida muidugi saatsid lahkarvamused soldatite vahel. Teises reas oli sõduril sama ?turvaline? olla kui esimeseski. Filmis pöördub Aleksander Gaugamela eelõhtul ühe teise rea mehe poole ja saab vastuseks optimistliku naeratuse. Täiesti tõenäoline kusjuures.

Surma tulek on otsene tsitaat Ridley Scotti filmist ?Gladiaator?. Surma kujutab Stone pistrikuna, kes lendab kohale baldahhiiniilustise pealt. Surm sunnib imperaatorit kaotama eluaegse andunud sõbra Hephaistioni antud sõrmuse. Kui gladiaator Maximuse surmavisiooniga seostusid naise käed, siis ?Alexanderi? lõppu naise käed ei sobi ? arusaadavatel põhjustel muidugi. Allakirjutanu väidab seda, et ?Alexanderi? sõjaelevandid muutuvad filmiajaloos sama tähendusrikasteks kui muutusid ?Gladiaatori? tiigrid ja pantrid.

?Alexanderi? lahingustseenid on mastaapsed, dialoog (oma aja taset arvestades) sügav. Philippos ütleb pojale: ?Jäta meelde, et naised on kaugelt ohtlikumad kui mehed.? Hellenismiajastul kõlas see usutavalt.

Niisiis ei saa ma kuidagi nõustuda Kristiina Davidjantsi pessimistliku hinnanguga Postimehes (?Jookseb lati alt läbi? PM 22. I).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht