Mehe hirm jääda luuseriks

Sigrid Saarep

Režissöör Aleksi Salmenperä „Mehe töös” mängib gigolo Juha rolli Tommi Korpela. KAADER FILMIST Oma ühiskonnakriitilises satiiris soovitas Jonathan Swift vaesuses virelevatele iirlastele, et nood võiksid oma hõrgu lihaga beebid rikastele gurmeesöögiks maha müüa. Kuna lapsi on töölisklassil palju, siis pääseks vähemalt osa näljasurmast. Võigas.

Aleksi Salmenperä satiirilis-realistlikus filmis „Mehe töö” valib peategelane Juha (Tommi Korpela) vaesusest pääsemiseks enesemüümise, täpsemalt meesprostituudi töö. Irriteeriv. Sajandeid Swiftist hiljem ei piina enam nälg, vaid hirm saada luuseriks. Kasumile orienteerunud sootsiumis põletab töötuks jäämine tugevama häbimärgi kui tasulise naiserahuldaja või poliitilise prostituudi amet. Edukas mees võib hoorata ja vanemaid mudeleid aeg-ajalt uuematega täiendada, tema põhikuvand sellest ei muutu.

Põhjamaad on tuntud oma võrdõiguslikkuse poolest. Filmi peaosaline Tommi Korpela ja režissöör Aleksi Salmenperä rääkisid ajakirjanikele, et Soomes saadi peamiselt tagasisidet naissoost kriitikutelt, kuigi film on tehtud mehe positsioonilt ja mehelikku huumorimeelt silmas pidades. Kahelt eesti meeskriitikult kuulsin filmi esilinastuse järel arvamust, et film on igav ega küündi „Sügisballi” poolegi. Aga mehed, film on hoopis teises võtmes! „Sügisball” on äärmiselt esteetiline ja intellektuaalne film (vähemalt seda on stsenaariumi aluseks võetud Mati Undi romaan), „Mehe töö” aga kurbkoomiline, realistlik film euroelu standardite lõugade vahel siplejate jõupingutustest. (Vahemärkusena kasutan juhust ja kiidan Jasper Zoova vaimustavast lühifilmist ja sürreaalulmest koosnevat teravat eurosatiiri „Parallel EU!”, mida saab näha Kumu kunstimuuseumis Tallinna XIV graafikatriennaali näitusel „Poliitiline/Poeetiline”.)

Euroopa ühiskodus on väidetavalt kõigile tagatud võrdsed õigused ja võimalused tööturul. Mehel peaks samuti olema õigus oma ametiga kaasnevale erutusele ja häbile. Nagu „mehe töös” selgub, kaob erutusseisund kiiresti, ei aita ka turgutavad rõõmupillid ega teenitud raha. Spliin on totaalne.

Mille poolest siis erineb vaese ja rikka mehe promiskuiteet? Edumees saab raha eest õiguse valida parimat, mökul valikuvõimalus (vulgariseerunud eliit eeldab, et koguni igasugune selekteeriv võime) puudub ja talle jäävad edumehe ülejäägid. Lisaks kannatab abielumehest õnnetu Juha valede emotsionaalse taaga all, mida on raske taluda. Ta petab oma naist, lapsi ja eelkõige iseennast. Filmi alguses on lõik, kus Juha sutenööriks palgatud sõber Olli (Jani Volanen) iseloomustab Juhale võimalikke tulevasi seksuaalpartnereid: nad võivad olla vanad, vigased, haisvad, paksud ja jõledad. Juha ei heitu teda ees ootavast perspektiivist ja usub kõigega hakkama saavat. Juha endised töökaaslased usuvad omakorda, et Juha on paradiisi sattunud ja saab mõnuga „mehe tööd” teha.

Enne Eesti esilinastust rääkis Salmenperä, et Juha tegelaskuju oleks võinud ka mõnda teistsugust bisnist ajama hakata, kuid meesprostituudi amet tundus režissöörile kõige tavatum ja grotesksem valik. Salmenperäl oli võimalik filmi tegemisel kasutada Soome meesprostituutidega läbi viidud sotsioloogilist küsitlust. Seega võib oletada, et lavastatud kaadrid on tõepärased. On teada, et Soomes peeti tõsised arutelud teemal, mil moel teha puudega inimestele seksteenus kättesaadavaks ja just sellepärast ei tohiks prostitutsiooni kriminaliseerida. Filmi valmimise käigus kerkis üles küsimus, kas Downi sündroomiga 17aastase tüdruku kasutamine näitlejana on eetiline. Tänapäeva demokraatiale on üsna tüüpiline, et lõputu hulk vähemuste õiguste eest võitlejaid hakkavad kellegi teise ehk siis vähemuse nimel rääkima, väites taas enesekindlalt, et vähemusel puuduvad oskused ja võime ise enda eest seista. Oma rolliga sai tüdruk igati võluvalt hakkama, ei tekkinud tunnet, et kunsti nimel oli ohver toodud.

Mehe ja naise omavahelistesse suhetesse on keemia kõrval alati kaasatud alkeemia. Kui nähtav ei toimi, aitab nähtamatu. Aga kui mees on väsinud, nüristunud ja tühi, mis saab siis? Sellele oskab ehk vastata dr Mumma või mõni tema kolleegidest. „Mehe töö” sellele vastust ei anna, kuigi inimsuhted tunduvad olevat ka selle filmi  peateemaks. Juha on näiliselt saamatule olekule vaatamata äärmiselt empaatiline kuju, kes tunneb, kuid ei tea, „mida naised tahavad”. Ta oskab kiita naiste silmade ilu, jagada silitusi ja saab hästi hakkama noore puudega tüdrukuga. Ainult Juha ei tea, et naised vajavad seltsi ja armastavad rääkimist. Rääkida ei oska ka Juha naine, kelle masendunud oleku põhjustest on filmi alguses mõneti raske aru saada. Enamik filmi tegelastest tunneb millestki kohustuslikust või tõelisest puudust. Juha otsib tööd, mis annaks tagasi ühiskondliku ja perekondliku positsiooni. Olli igatseb taga mahamängitud isa rolli. Olli bioloogiline poeg oma tööga koormatud tegelikku isa Juhat. Juha naine (tegelikult ka kõik teised naised, kes on lohutuseks gigolo tellinud) tahaks, et mees räägiks temaga. Aga kes ütleb Juhale, mida tema tahab? Võib ju olla, et selle teadasaamiseks, millised asjad elus on väärtuslikud, tuleb läbi käia häbi ja alanduse solgitorust. Toon taas ühe temaatilise paralleeli kunstivallast. Sel aastal esindab Veneetsia biennaalil Eestit Marko Mäetamme töö „Kaotaja paradiis”, mis kujutab keskealise mehe hirme ja urelust ning potentsiaalset reetmist edu nimel.

Kui läheneda mehe nõrkustele positiivsete, nn pehmete väärtuste perspektiivis, siis tundub, et luuseril ja jobul on oodata ausamat, kuid kas ka helgemat tulevikku.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming