Mehed rääkisid, mina võtsin üles

Jüri Laulik

Filmimehe Manfred Vainokiviga vestleb Jüri Laulik. Operaator ja dokumentaalfilmilavastaja Manfred Vainokivi on sündinud 10. jaanuaril 1964. aastal Tallinnas, 1982. aastal lõpetas ta TSIKi Otepää filiaali (suusatamise kahevõistlus), 1998–2001 õppis Eesti Kunstiakadeemias kujunduskunsti, 1982–1988 Eesti Telefilmis operaatori assistent ja kombineeritud võtete operaator, aastatel 1989–1991 Stuudio B režissöör (tegi kolm osa joonisseriaalist „Ohtlikud lennud”), 1991–1998 Manfred Tuisk Stuudios produtsent, operaator ja kunstnik, 1998. aastast peale on ta olnud produtsent, operaator, kunstnik ja režissöör stuudios Parunid & Vonid, mis kannab 2006. aastast firma nime Filmivabrik OÜ. Manfred Vainokivi on viimaste aastate üks Eesti produktiivsemaid dokumentaalfilmitegijaid, kusjuures ta ei ole teinud filmi, millest poleks räägitudkirjutatud. Dokumentaalfilmi looja ei saa muidugi nautida sellist tähelepanu nagu mängufilmi režissöör, aga televisioonis jooksnud dokusid vaatab tavaliselt rohkem inimesi kui eesti mängufilm kinokülastajaid kogub. Kes on Tallinnas Valli baaris käinud, küllap on ära vaadanud ka Vainokivi filmi „Valli baar”. Eino Baskini või Boba ehk Vladimir Sapožnini austajad aga ei tohiks enne rahu saada, kui on näinud Vainokivi mõlemat filmi neist säravatest isiksustest. Hoolimata väga mitmekülgsetest kogemustest filmi alal, operaatorist kunstniku ja produtsendini ning palju muud veel lisaks, võttis päris pikalt aega, enne kui tegid oma esimese dokumentaalfilmi „Valli baar”. Millest selline pikk hoojooks? Mul ei ole olnud režissööri ambitsioone. Pole seda tahet olnud, et oi-oi-oi, ma tahan režissöör olla, kõike värki kamandada. Ma oleksin hea meelega operaator, aga seda tööd oli suhteliselt vähe. Ise arvasin, et ma olen hea operaator, aga vaata, kui sulle tööd ei pakuta, siis see kõneleb millestki muust. Kas on sitt iseloom või midagi muud, aga millestki ta kõneleb. Järelikult pead endale ise tööd otsima. Kõige lihtsam filmitegemise juures tööd leida on olla režissöör. Dokumentaalfilmi juures tähendab see, et teed kõik ise: oled endale tööandja ja töötaja korraga.

Mitme sinu doki kangelased on inimesed, kellest on palju juttu olnud, neid on filmitud, saateid tehtud, palju avalikkuse ette toodud: Eino Baskin, Vladimir Sapožnin, Evald Okas. Miks just nemad? Dokumentalistid on ju üldiselt rohkem maiad millegi seninägematu, ootamatu, haruldase, ennefilmimatu peale?

Baskinist on üks film tehtud. Ma vaatasin temast võetud materjalid kõik üle ja eks ta olegi enam-vähem kõik ära rääkinud. Küll erinevate variatsioonidega, vene ajal ühtmoodi ja hiljem teistpidi, pannud fantaasiat juurde. Baskiniga ei olnud kerge, kuigi nii võiks tunduda. Ta on sõnaosav mees, karakternäitleja, koomik, lavastaja. Kõik tegurid on olemas, et film õnnestuks, aga sa pead selle mehe tasemele tõusma. See ongi asja juures raske moment: kas tõused legendi kõrgusele? Kui jääd kõvasti allapoole, siis kaotad filmi, aga ajalugu võidab vähemalt materjali osas. Ta näitab sulle täpselt nii palju kui ise tahab. Paratamatult lähed seda rada pidi, mis tema ette söödab. Käänata saab seda teiste inimeste hinnangutega.

Sapožnin oli ju juba manalamees, tema ei saanud enam midagi suunata. Sapožnini elulugu oli nii põnev, sellepärast sai see film ette võetud. Tal oli ju kõik kohvritesse pakitud, kõige väiksemadki, neljaruutsentimeetrised äramainimised, kus sees Vladimir Sapožnini nimi. Kõik olid välja lõigatud, väga süstemaatiliselt. Lisaks pidas ta veel kümneid aastaid päevikut. Filmi kokku panna on üsna keeruline, sest pead tegema valiku, mida võtad, mida jätad. Dokumentaalfilm koosneb ju kahest osast: üks on dokument ja teine film. Seal tekibki see valiku koht, kas teed filmi või annad dokumenti. Paljude dokfilmide puhul ongi nii, et dokument on olemas, aga filmi ei ole. Kui tahad kõik korraga ära öelda, siis laguneb film ära. Kui räägitakse fakte-fakte-fakte, siis saad palju targemaks, aga emotsionaalselt ei saa midagi. Autorina peadki tegema valiku, kas või juba ajaliste piiride pärast. Sapožnin kannataks vabalt välja viieosalise dokumentaalfilmi. Ta alustas esinemisi lapsena viieaastaselt ja lõpetas üheksakümneselt. Kogu aeg on tema elus sündmused, kogu aeg midagi juhtub: oled imelaps, kes rändab läbi maailma, ja ühel päeval oled tavaline inimene, kes mängib kõrtsis viiulit!

Kuidas te Peeter Sauteriga kokku sattusite? Tema on olnud su filmide juures küll stsenaristina, küll tegelasena.

See oli vist aastal 1989. Rein Raamat organiseeris joonisfilmistuudio Stuudio B ja Peeter Sauter oli seal üks tegijatest, seal me tuttavaks saime. Minu viimane film „Vaeste kirjanike maja” on ka nagu servast selle aja meenutus. Siis sai niimoodi köökides sõprade pool joodud.

„Vaeste kirjanike maja” jättis mulle „Valli baari” järelmängu mulje.

Mul ongi plaanis triloogia teha. Üks film peaks veel tulema: „Piknik raudteejaamas”. Mul küll juba kellad löövad kõrvus, et ohtlik värk, aga ma ikka teen. Saan peksa, siis saan, mis seal ikka.

Oled viimasel ajal väga produktiivne olnud.

Jah, keskmiselt kaks või isegi kolm filmi aastas. Mul on veel paar asja pooleli, siis tõmban tagasi.

Valmistad produtsendina ette mängufilmi?

Koos Valentin Kuigiga on paar plaani. Kõik oleneb sellest, kas saab raha või mitte. Esialgu oleme arendustoetust saanud, nii et arendame ideed. Mingit piu-paud ei tule, täiskasvanud inimese maailmapilt elusügises. Kuik on stsenarist ja ka režissöör, mina olen produtsent ja operaator.

Mängufilm on suurema eelarvega, suurema riskiga, suurema töömahuga. Kõik on suurem, kõik võib lennata vastu taevast efektsemalt kui dokiga. Dokiga sa kaod infomürasse ära, aga mängufilm kistakse kõigi ette, paraad, punane vaip, tuled põlevad – ja siis saad pasaämbriga pähe.

Oled mitmel viisil juba 30 aastat filmitegemise juures olnud. Mis sulle selle aja jooksul on kõige rohkem meeldinud?

Mulle on hästi meeldinud töö Mati Põldrega, kui olin tema assistent, sealt sain kõvasti juurde. Operaator Anton Mutt oli selline mees, kellelt ma palju õppisin. Enda filmidest on raske rääkida. Ei oskagi öelda, mis on kõige parem, kõige nõrgem minu filmidest on „Nagu kärbeste sumin”. Takkajärele üle vaadates tahaks vist kõik filmid kõpitsemist saada. Mulle meeldivad lühikesed dokid. Põhjendus võib jabur tunduda, aga lühikesed dokid ei tüüta. Need võib muretult lõpuni vaadata isegi siis, kui film ei ole suurem asi.

Kuidas sinu dokid tulnud on?

„Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan” on õieti kahe päevaga võetud. Mõlemale tegelasele ilmselt meeldis see, pakkus neile mingit pinget. Jube hea oli teha, film jooksis iseenesest. Mehed rääkisid, mina võtsin üles. Ongi kõik! Kui mõned filmid pead sa jõuga paika lükkama, nimetame seda siis tööks, siis Svirgsdeni ja Oja film tuli tõesti iseenesest. Käib lihtsalt üks tuulehoog üle ja ole lahke … Kui näed mingi asjaga hirmsasti vaeva, teed ümber, kangutad, ja siis läheb lõpuks paika, siis on ka hea tunne.

Kas oled viimasel ajal näinud ka mõnda filmi, mis sulle on meeldinud?

Olen ikka. Mulle meeldis Marianna Kaadi „Maria teatri fantoomid”, meeldis ka Tootseni „Uus Maailm”, aga üldiselt ma vaatan meelsasti 1970.-1980. aastate dokke.

*

Manfred Vainokivi filmograafia
 
Tootmises „Kuidas ma vene riiki varastasin” (dokumentaalfilm), režissöör, stsenarist, operaator
Arenduses „Perekonnavaled” (mängufilm), produtsent
Arenduses „Piknik raudteejaamas” (dokumentaalfilm) režissöör, stsenarist, operaator
2012 „Tõsise näoga mees” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, produtsent, režissöör Kristjan Svirgsden
2012 „Vaeste kirjanike maja” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, režissöör, stsenarist, operaator
2012 „Mida ei mäleta, pole olnd” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, produtsent, režissöör Kristjan Svirgsden
2011 „Ideaalide tund” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, režissöör, stsenarist, operaator
2011 „Vana kloun” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, režissöör, stsenarist, operaator
2010 „Tsirkuselaps” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, režissöör, stsenarist, operaator
2010 „Elu on lill” (dokumentaalfilm Evald Okasest ja Kalju Suurest), Filmivabrik, režissöör, stsenarist, operaator
2010 „Nagu kärbeste sumin” (dokumentaalfilm sarjas „Eesti lood”), Filmivabrik, režissöör, stsenarist, operaator (ka Kristjan Svirgsden)
2009 „Pangarööv” (mängufilm), Filmivabrik, operaator, kunstnik, produtsent, režissöör Andrus Tuisk
2009 „Maestro” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, režissöör, stsenarist, operaator
2009 „Disko ja tuumasõda” (dokumentaalfilm), Eetriüksus / Helsinki Filmi, operaator, kunstnik, režissöörid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma
2009 „Baruto ehk Tõlkes kaduma läinud” (dokumentaalfilm), Eetriüksus, operaator, režissöör Artur Talvik
2009 „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, režissöör, stsenarist, operaator
2008 „Valli baar” (dokumentaalfilm), Filmivabrik, režissöör, stsenarist (ka Peeter Sauter), operaator
2006 „Sinimäed” (dokumentaalfilm), Ruut, operaator, kunstnik, režissöör Raimo Jõerand
2006 „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” (lühimängufilm), Parunid ja Vonid, produtsent (ka Marju Lepp), režissöör Rasmus Merivoo
2005 „Haukka grupp” (dokumentaalfilm), Ruut / Helsinki Filmi, operaator, kunstnik, režissöör René Vilbre
2005 „Sagedused” (lühimängufilm, tudengifilm), Parunid ja Vonid, produtsent (ka Marju Lepp), režissöör Priit Pääsuke
2005 „Röövlirahnu Martin” (mängufilm), Parunid ja Vonid / Amrion / Taska Film, operaator, kunstnik, produtsent (ka Riina Sildos, Kristian Taska), režissöör René Vilbre
2005 „Ukse taga” (lühimängufilm), Parunid ja Vonid, kunstnik, produtsent, režissöör Andrus Tuisk
2004 „Painaja” (lühimängufilm, diplomifilm), Parunid ja Vonid, produtsent, režissöör Mart Arjukese
2004 „Naaber” (lühimängufilm, tudengifilm), Parunid ja Vonid, produtsent (ka Marju Lepp), režissöör Margit Keerdo
2004 „Ring” (lühimängufilm), Tuisk Film / Parunid ja Vonid, operaator, kunstnik (ka Andrus Tuisk), režissöör Andrus Tuisk
2003 „Viimane öö” (lühimängufilm, tudengifilm), Parunid ja Vonid, produtsent (ka Kristjan-Jaak Nuudi, Mart Arjukese, Marju Lepp), režissöör Mart Arjukese
2003 „Lovesick” (lühimängufilm), Allfilm / Yipp Films, operaator, režissöör Patrick Collerton
2003 „Perebisnes” (lühimängufilm), Tuisk Film, operaator, kunstnik; režissöör Andrus Tuisk
2002 „Pääsemine” (lühimängufilm), Parunid ja Vonid, operaator, kunstnik, produtsent, režissöör Hendrik Toompere jr
2002 „Nööbi odüsseia” (animafilm), Parunid ja Vonid, produtsent; režissöör Mati Kütt
2001 „Üheotsapilet” (dokumentaalfilm, tudengifilm), Parunid ja Vonid, produtsent, režissöör Siiri Timmerman
2001 „3:07” (lühifilm), Parunid ja Vonid, operaator, stsenarist, režissöör (ka Marju Lepp), kunstnik
2000 „Armas tuss 50 aastat hiljem” (lühimängufilm), Allfilm, operaator, režissöör René Vilbre
2000 „Kollane maja” (lühivideofilm), Parunid ja Vonid, operaator, kunstnik, režissöör (ka Marju Lepp), produtsent
1987 „Mälestuskuurort” (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, operaator, režissöör Kristjan Svirgsden (esmakordselt ETV ekraanil 27. III 1988)
1987 „Liblikalend” (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, operaator (ka Dorian Supin), režissöör Dorian Supin

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming