Mehed unustamatust armeest

Aarne Ruben

  Nürnbergi protsessi süüaluste seltskond on nagu lasteaed, mida tuleb iga minut kantseldada.

 

Dokumentaalfilm “Mehed unustatud armeest”. Autor Indrek Treufeldt, režissöör Kalle Käesel, operaator Tauno Peit. Produtsendid Anneli Ahven, Renita Timak. Osakond OÜ ja ETV, 56 min. Esilinastus kinos Sõprus 21. XI ja näidati ETVs 27. XII 2006. 

 

4221. vahikompanii seersant Ülo Roosipuu keeras tuled maha ja kõik valgustid said 220 W asemel 110 W energiat. Pimeduse hämar vari vajus kongist kongi. “Hei,” kajas Göringi hääl. “Kes siin lõugu laksutab?” Aga laksumise häält oli kuulda pidevalt. See oli Rudolf Hess, kes teeskles hullu. Ta tegi seda kusagil lähedal, teises kongis. “Enam ei ole vaja laksutada, Kolmas Riik on lõppenud.”

Vaadates Indrek Treufeldti ja Kalle Käeseli filmi “Mehed unustatud armeest”, mõistame vangla varjude intensiivsust. Meieni jõuab vangla üksiklus. Sa tead, kuidas väljas tuhiseb tuulehoog ühelt puulehekeselt teisele, kõik liigub ja virvendab… Väljas on soe. Nürnbergi vangla müürid on paksud. Sa ei saa sealt kunagi välja. Kui lähed, siis lähed koos seltsimeestega ja jalad ees.

Esiteks: miks Indrek Treufeldt selle asja ette võttis? Ilmselt tahtis ta näidata haruldast juhust, kui Eesti lipp lehvis veel 1947. aastal. Veel kolm aastat pärast viimseid ponnistusi vabariigi taasrajamiseks andsid sõdurpoisid Eesti lipule vannet ja nende läbipääsulubadele kirjutati näiteks: Elmar Kuett, Baltic. Kui olid Baltic, siis olid 1947. aasta USA sõduri jaoks oma, ta ei hakanud rohkem kahtlemagi. “Skriinijad” olid “õiged” juba ammu välja sõelunud.

Filmi tegelasteks on vahikompanii sõdurid Karl Saar, Tarmo Rae, Ülo Roosipuu, Mihkel Salusaar, Erast Simm jt. Kõik nad võitlesid relva-SSis bolševismi vastu ja istusid hiljem ameeriklaste käes sõjavangis. Filmi autor tahab näidata, et vahikompanii numbriga 4221, mis valvas Nürnbergi protsessi ajal kuulsaid sõjaroimareid, oli eestlastele legaalseks võimaluseks säilitada oma sõjaväeliste struktuuride järjepidevus. Selle majorist ülem teenis ameeriklastega võrdselt, kuid Eesti sõduri teenistus oli USA omaga võrreldes ikkagi nigel.

Väga palju on näidatud lihtsalt pimedust. Pimeduses on auastmetunnused, kirjutusmasina lint ja klahvid. Miski mees paneb ennast riidesse. Ja siis on jälle vangimaja, mida valvasid eestlased. Nürnbergi vangla on ellipsoidse kujuga ja meenutab kuulsat Benthami panoptikumi. Briti XVIII sajandi filosoof Bentham mõtles välja kesktorni avanevate vangikambrite süsteemi. Keskel on torn ja seda, kes on tornis, ei näe kohe mitte. Vangikambreid aga võib kõiki näha, sest need paiknevad ümber keskmise osa. Ja selline on ka kogu maailm üleüldse. Lõppkokkuvõttes oli Hitler 1939. või ka 1941. aastal maailmasüsteemi kõigutava sõja vallapäästja. Tema võis oma Benthami panoptikumist jälgida kõiki riike, isegi Nõukogude Liitu tahtis ta teha oma vangla söögiulatamise luugiks. Saksamaa oli tsentraalne kese oma ohvritele, tema kõrval paiknes peatselt lüüa saav ja filmiski mainitav Poola; oli Tšehhoslovakkia, kelle peaministrit Benešit Ribbentrop ümber laua sulepeaga taga ajas, et too kirjutaks kiiremini alla oma kodumaad jagavale paberile. Ümber Saksamaa paiknesid just teisedki ohvrid: Prantsusmaa, Madalmaad, Taani.

See on vajalik film, aga selle käike võis tõesti ette näha. Võis ette näha, et Indrek Treufeldt kasutab rohkesti arhiivikaadreid. Üks tähtis ajaloolõik tuli ju jäädvustada.

Keitel istub mornilt, naisi võluvad tema absindisinised silmad. Ent naised ei satu ka üleliia vaimustusse, kuna tegu on ju Lakeiteli, Hitleri lakeiga. Schacht seob kingapaelu, liiga keskendunult ja liiga kaua. Hessi mälumislihased tõmblevad, pannes ta kõrvad liikuma ja andes talle lõpuks “purgimoosi siili näo”, kui ühte filmiklassika tegelast parafraseerida. Niimoodi liigutavad kõrvu kõik laste sõbrad. Göringi näol on irve. Raeder pole süüdi. See teeb seda, too teeb toda – Nürnbergi protsessi süüaluste seltskond on nagu lasteaed, mida tuleb iga minut kantseldada. On lausa uhke tunne, et kõiki neid “aardeid” valvavad eesti mehed, kelle käisel sinimustvalge embleem! Kindlasti oli “Mehi unustatud armeest” hea ja lihtne teha, küsitleda asjaosalisi ja välja otsida arhiivimaterjali, kuid kirjutada sellest on raske. Treufeldt läheb oma filmiga ka luureradadele, mainides põgusalt ühe Nõukogude agendi paljastamist siinmail 1944. aastal, mille viis läbi Nürnbergi 4221. major Verner Puurand 4221. vahikompaniist. Major Puurand aitas kinni võtta Vene agenti Javinit. Kõik see meenutab teatavaid BBC dokumentaalfilme, olgem ausad.

Rohkem oleks võinud juttu teha vahikompanii igapäevaelust: kus nad treenisid, kus metsajooksu tegemas käisid, millist kirjandust lugesid. Nagu selliste filmide kohta ikka nõue oleks: vähem paatost à la meie mehed käivad välismissioonidel ja rahuoperatsioonidel praegugi, rohkem konkreetset ja asjalikku informatsiooni. Konkreetsus on meie ajastu tähtsaim nõue.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming