Mehhiko filmikunst toob Cannes’i värsket tuult

Annika Koppel

Gael García Bernal, Alejándro Gonzalez Iñarritu ja Cate Blanchett.

Cannes’i filmifestival pakub eriliselt maitsvat kokteili päikselisest mereäärsest kuurortlinnast, prantslaslikust elunautimisest, glamuurist ja kõrgest filmikunstist. Seda viimast siia otsima üle maailma kokku tullakse ja rahvast koguneb suurte massidena, mis teeb festivali äärmiselt väsitavaks. Ent kunsti pärast siia ju tullakse ja seda siin jagub.

Kuulsate filmirežissööride uusi etteasteid oodatakse kõige suurema põnevusega ja Cannes ei peta kunagi lootusi. Palmioksa pärast konkureerib 20 filmi, siinkohal mõnedest ülevaade.

Kõige suuremaid loorbereid on lõiganud Pedro Almodóvari uus film “Volver” (“Tagasitulek”). Kahtlemata on Almodóvar suur meister looma ekraanil emotsiooni, mis vaataja kaasa haarab, ja seekord on ta leidnud eriti nutika süžee. Kaks tütart, kes käivad juba mõnda aega kalmistul ema hauda koristamas, avastavad järsku, et ema külastab nende vana tädi. Kui tädi sureb, kolib ema ühe tütre juurde elama. Almodóvari filmide peategelasteks on enamasti naised ja nii seegi kord. Meestele saab osaks üsna kurb saatus, aga kaasa ta neile ei tunne ja sümpaatiat nende suhtes ei avalda, justkui oleksid nad selle ära teeninud. Olulised on naiste läbielamised. Seda võib mõista, kui teada, et režissöör on teinud selle filmi lapsepõlves kuuldud naiste juttude järgi. Penélope Cruz teeb siin kindlasti ühe oma superrolli ning Carmen Maura, kes töötab esimest korda koos Almodóvariga, lisab filmile sügavust ja väärikust.

Inglise realismi suurmeister ja tuntud vasakpoolne Ken Loach tõi Cannes’i oma uue filmi “The Wind that Shakes the Barely” (“Tuul sasib odrapõldu”), mille teemaks Iiri revolutsioon 1920. aastal. Filmi kandvaks tegelaseks on Damien (Cillian Murphy), kes on just lõpetanud ülikooli ja võiks alustada tööd arstina. Kuid ta ei saa rahulikult suhtuda kodukohas vägivallatsevate Inglise sõdurite jõhkrutsemisse ja temast saab vabadusvõitleja. Paul Laverty stsenaarium on väga selge ja näitlik, sobiks kas või ajalooõpikuks. Loachi film annab küll selge ülevaate iiri probleemist, ent tervikuna jääb natuke liiga illustratiivseks, sest tegelaste käitumise motiivid pole lõpuni veenvad. Raske on näiteks uskuda kergust, millega Damien tapab oma lapsepõlvest tuttava kaasvõitleja, keda peetakse reeturiks. Võib-olla on küsimus näitlejates, tegelaste areng tundub olevat veidi pinnapealne ja ülelibisev, ent siiski on Loachi film kokkuvõttes küllalt hea.

Aki Kaurismäki “Light In The Dusk” (“Äärelinna tuled”) on taas lugu Kaurismäki nn luuserite triloogiast (eelmised “Põgenevad pilved” ja “Mees ilma minevikuta”). See on realistlik sotsiaalne draama, vürtsitatud Kaurismäkile omase kibemagusa huumoriga, ent ei lisa midagi uut tema eelmistele filmidele. Peategelane Koistinen on väikest kasvu üksildane turvamees, keda kolleegid natuke nokivad. Ühel päeval istub kohvikus tema lauda filmidiiva välimusega Mirja ja annab mõista, et tal poleks midagi selle vastu, et Koistineniga välja minna. Lugu võtab kriminaalse pöörde ja Koistinen osutub vaid malenupuks mängurite laual. Kuid “Äärelinna tuled” jääb veenva lõputa, kokku vaid 77 minutit väldanud film on festivalil üks lühimaid. Sellist atmosfääri nagu filmis “Mees ilma minevikuta” pole õnnestunud soome režissööril enam luua.

Nuri Bilge Ceylani on mõned nimetanud Türgi Kaurismäkiks: mõlemad armastavad vaikust, aeglust, värve ja suuri plaane, ent erinevad siiski ennekõike just seetõttu, et türklase filmis pole kübetki huumorit. Ceylani filmid on samuti realistlikud ja väikestest inimestest, ent tema suudab ekraanile vangistada igava igapäevaelu poeesia ja karmuse, eksistentsiaalse tühjuse, kui soovite. Tema eelmine film “Kauge” võitis Cannes’is 2003. aastal ning “Kliima” sai siin samuti üsna hea vastukaja. 

“Kliima” vaatleb keskealise mehe seisukohast  purunemisohus mehe-naise suhet. Keset suvist puhkusereisi, mille algul aimub paari täielik ebakõla, lähevad Isa ja Bahar  järsku lahku. Sügisel pöördub Isa oma vana armukese juurde ja talvel otsib Bahari taas üles, et tagasi tulla. Muud ei juhtugi. Aga “Kaugega” võrreldes jääb “Kliima” vaatajast kaugemale, justkui oleks filmi tegelaste ja vaataja vahele asetatud klaas või mõni muu läbipaistev materjal.  Nad on küll vaadeldavad, aga mitte mõistetavad, sest film ei anna välja kuigi palju nende varasema elu kohta.

Üks oodatud filme Cannes’is oli ka Itaalia režissööri Nanni Moretti “The Caiman” (“Kaiman”). Moretti võitis Cannes’is Palmioksa 2001. aastal filmiga “Poja tuba”. “Kaiman” pole sugugi Berlusconist, nagu sageli väidetakse, vaid sellest, kuidas üks produtsent teeb Berlusconist filmi. Keskmes on seega produtsent, tootmisprotsess, filmitegemise kaos ja isiklik elu. Kõik kokku moodustab Morettile iseloomuliku mahlaka melanhoolse maiguga komöödia, mida vürtsitab poliitiline pipratera. Berlusconi, kes on Itaalia elu mõjutanud juba oma kümmekond aastat, jääb vältimatuks taustaks. Kuid “Kaiman” tuli Itaalias ekraanile mõni nädal enne hiljutisi valimisi. Sellest ei saa küll erilisi järeldusi teha, Moretti enda sõnul pole Itaalias viimastel kuudel midagi muutunud ja võimalik, et ei muutugi. “Kaiman” on ambitsioonikas film, kus inimese isikliku elu draama ja poliitika peaksid põimuma sujuvaks tervikuks, ent “Kaimanis” jäävad need kaks liini siiski pisut liiga üksteisest eraldi.

Uuemat laadi tuuled puhuvad aga Mehhiko filmikunstis, suurepärase filmiga “Babel” (“Paabel”) esines Cannes’i võistlusprogrammis mehhiko filmitegija Alejándro Gonzalez Iñarritu. “Paabelis” mängivad Brad Pitt ja Cate Blanchett. Brad Pitt ei mängi siin mitte ilusa poisi rolli, vaid haavatavat pereisa, kelle õlule langevad tõsised probleemid. Filmi pealkiri on väga täpne, see on suhtlemisest ehk suhtlemisraskustest eri maade ja inimeste vahel, heaoluriikide Ameerika ja Jaapani kodanikud põrkavad kokku kolmanda maailmaga, mida esindavad Mehhiko ja Maroko. Tegevus toimubki neljas riigis ja kõik liinid põimuvad ühel hetkel mõistetavas seoses. Film suudab nauditavalt pinget hoida ja pakub saavutatud kunstilise üldistusega väga omapärase elamuse. Mitte et Iñarritu tuleks välja millegi täiesti enneolematuga, aga tal on õnnestunud kokku panna peaaegu terve maailm. “Paabelit” saadab kindlasti edu nii Cannes’is kui ka filmilevis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming