Meie argipäevane revolutsioon

Linda Kaljundi

Igaüks teeb endale jõukohase revolutsiooni.  

 

Mängufilm “12.08 Bukarestist idas” (“A fost sau n-a fost”, “12:08 East of Bucharest”, Rumeenia 2006, 89 min). Režissöör Corneliu Porumboiu. Osades Mircea Andreescu, Teo Corban, Ion Sapdaru. Linastus Helsingi “Armastuse ja anarhia” filmifestivalil.

 

Helsingis on paari aasta jooksul oma uksed sulgenud suur osa väikestest kinodest (mitme sulgemine aga veelgi päevakorras) ning siingi jääb väljaspool suurstuudioid toodetud filmide tutvustamine üha enam mitmesuguste festivalide hooleks. Kummatigi võivad just need suurte levifirmade huviorbiidist välja jäävad filmid pakkuda nii kaasaja kui lähiminevikuga suhestumiseks märksa põnevamaid kõrvutusvõimalusi, mida näitasid muuhulgas ilmekalt ka viimase “Armastuse ja anarhia” festivali raames linastunud Rumeenia filmid.

Üsnagi ootamatult on just see riik tõusnud viimastel aastatel Tšehhi ja Ungari kõrval üheks olulisemaks Ida-Euroopa filmimaaks. Tähelepanu on uus Rumeenia film oma Lääne kriitikuid endiselt vaimustava “idaeuroopalikkuse” kõrval võitnud aga eelkõige teravate sotsiaalsete ja poliitiliste teemade lahkamisega: nii üleminekuaja vaevuste vaheda analüüsimisega (Cristi Puiu “Hr Lazarescu surm”/“Moartea domnului Lazarescu”, 2005) kui lähiajaloo ja eriti 1989. aasta revolutsiooni mälestuse vägagi mitmetahulise käsitlemisega (Catalin Mitulescu “Kuidas ma veetsin maailmalõpu”/“Cum mi-am petrecut sfârsitul lumi”, 2006)).

 

Armastuseta ajalugu, anarhiata argipäev

 

Küsimusega, kuidas tulla toime revolutsiooni mälestusega, tegeleb ka Corneliu Porumboiu film “12.08 Bukarestist idas”, mis võitis kevadel Cannes’is parima debüüdi auhinna. Lähenedes erakordselt vaimukalt ja leidlikult alles hiljutise revolutsiooni mäletamise ja unustamise teemale, käsitletakse filmis vaikse huumoriga nii selle sündmuse ümber tekkinud heroilist jutustust kui kibestumust ja revolutsiooni mälestuse hääbumist. Linateose, mille peateemaks tõuseb isikliku ja kollektiivse ajaloomälu keeruline vahekord, suurimaks õnnestumiseks võibki pidada selles välja joonistuvat panoraami igas ühiskonnas ringlevate minevikupiltide paljususest.

Filmi tegevus leiab aset ühes Rumeenia väikelinnas 22. detsembril, kuusteist aastat pärast revolutsiooni. Selle esimene pool portreteerib aeglases rütmis postsovetliku maailma hommikut: kaamera liigub üle lagunevate paneelmajade, siseneb tüüpkorteritesse ja poeb kulunud sektsioonmööbli vahelt läbi, et siis uuesti näidata akendest avanevaid halle panoraame. Siin ei paista ühtegi jälge vanast, ennesõjaaegsest linnamaastikust, aga siia on jõudnud ka väga vähe midagi uut. Elukeskkonnas ja olmes on mälestus revolutsioonieelsest ajast seega lausa füüsiliselt kohal. Ainult üks Hiina pood annab märku toimunud muutustest. Vaikselt ärkavate tegelaste kannul asutakse jälgima paneelrajooni ümber tekkinud elukeskkonna sotsiaalseid suhteid. Üksildane pensionär Pisconi (Mircea Andreescu) leiab endale tegevust maja lastele jõuluvana mängimisega. Ajalooõpetaja Manescu (Ion Sapdaru) kulutab kogu oma päeva ja palga joomavõlgade tasumisele. Jõulud lähenevad. Kuused tahavad ostmist. Revolutsiooni aastapäeva ei meenuta keegi.

 

“Mida tegite revolutsiooni ajal teie?”

 

Ent kohaliku eratelekanali omanikul Jderescul (Teodor Corban) on kavas saade, mis tooks viimaks vastuse küsimusele: “Kas revolutsioon toimus ka meie linnas?” Kas provintsilinnakese keskväljakul oli meeleavaldajaid juba enne, kui kell sai 12.08 ja kõik rumeenlased võisid televisioonist näha, kuidas Nicolae Ceauşescu presidendipaleest põgenema sunniti? Teledebatist, kus stuudiosse on kutsutud kaks “tavalist inimest”, ajalooõpetaja Manescu ja pensionär Pisconi, kujuneb aga üldise ja isikliku ajaloo mitmepalgeliste suhete vaimukas näide.

Esialgu kulgeb kõik ootuspäraselt. Saatejuht kuulutab: “Täna on meie ajaloos väga tähtis päev” ning Manescu jutustabki kangelasliku loo, kuidas ta juba enne Bukaresti sündmusi koos kolme kaasõpetajaga Securitate agentidega võideldes linnavalitsuse hoonet ründas, hüüdes: “Kommunismiga on lõpp!” Siis aga avatakse otseliin ning selgub, et ehkki kõigil helistajatel on sellest päevast hulgaliselt mälestusi, on need üsnagi vastuolulised ning, mis peamine, kuigi kõigile meenub terve rida igapäevaelu ja saabuvate jõuludega seotud üksikasju, siis revolutsiooni ei mäleta keegi. Ent helistajate meenutustes osutub ka saatesse kutsutud revolutsionäär hoopis samal ajal kõrvalises baaris napsutanud lõbusaks viinaninaks – revolutsiooni epitsenter aga inimtühjaks väljakuks, kus oli kohal vaid üks maamees, kelle tapamajja viidavaid sigu täis veoautol oli kumm katki läinud.  Ajalooõpetaja versioonile avaldab ainsana toetust hiinlasest poepidaja, kes aga oli toonaste sündmuste ajal Egiptuses. Ehkki meeleheitel saatejuht püüab mälestusi ühte sobitada, võrreldes hoolikalt helistajate mainitud kellaaegu või püüdes välja arvestada, millised osad väljakust kellegi vaateulatusse võisid jääda, ei too seegi sündmustesse soovitud ajaloolist selgust.

 

“Vox populi vox dei”

 

Seega päädib revolutsiooni rekonstruktsioon üsna lohutu dekonstruktsiooniga. Leidmata jäävad nii kangelased kui vaenlased ning saates “paljastatud” Securitate agent, nüüdne edukas ärimees, ähvardab nad lõpuks kõik kohtusse kaevata. Isiklike mälestuste ja suure ajaloo kõrval puudutab film aga ka ajakirjanduse ja ajaloo suhteid. Endisest insenerist isehakanud ajakirjanikku, kes saate alguses ootusärevalt kuulutab “Vox populi vox dei”, veab alt tema tõsimeelne püüe otsida ühte ajaloolist tõde, aga ka selleks valitud meedium. Ühelt poolt luhtuvad Jderescu katsed luua kangelaslikku ajalugu oma õõnsate metafooride ning argiste mälestuste vahel valitsevasse ületamatusse vastuolusse. Teisalt aga hääbub püüe revolutsioonist heroilist pilti anda ka väikelinna telejaama amatöörliku teleshow võimetusse seda usutavalt esitada. Filmi pildistik liigub kord justkui asjatundmatu kaameramehe sihitult eksleva fookusega kaasa, siis aga jälgib lagunenud stuudios toimuvat jälle eemalt. Saatekülalised joovad salaja konjakit, vaevlevad rambipalavikus, ähvardavad saatest välja kõndida, voldivad ajaviiteks paberist mütsikesi.

Väljakuulutatud teemast tüdivad peagi nii saates osalejad kui vaatajad ning üks helistajatest küsibki: “Kas teil tõesti millestki paremast ei ole rääkida?” Alles nüüd saab pensionär Pisconi parema jututeema puudumisel jutustada oma isiklikust ajaloost 1989. aasta 22. detsembril. Seegi pikk aruanne keskendub heroilise asemel olmelistele ja eraelulistele detailidele. Ent Pisconi ei jäta mainimata sedagi, et juba pärast diktaatori kukutamist läks ta väljakule juubeldama pigem seepärast, et kõik teised läksid, ja tema ei tahtnud oma naise ees häbisse jääda. Filmi jääbki lõpetama tema tõdemus, et igaüks teeb endale jõukohase revolutsiooni.

Kummatigi ei ole see ainult revolutsiooni paroodia või farss, vaid siin sisaldub ka oma annus sügavat melanhooliat. Andmata lõplikku vastust küsimusele, kas meeleavaldus ikkagi toimus või mitte, ei jäeta siin vaimukale dialoogile vaatamata markeerimata ka Manescu üha kasvavat nukrust selle üle, et inimesed ei usugi tema ja ta sõprade väiksesse revolutsiooni. Siiski jääb see paatosest vaba lähenemine, mis osutab võimalusele olla ka pöördeliste sündmuste ajal argine ja alalhoidlik, mõjuma eelkõige eluterve ja inimliku mälutööna, mille puhul jääb vaid imetleda režissööri julgust käsitleda ka valusaid ja heroilisi sündmusi naeruga.

Kindlasti on lähima ajaloo revolutsioonide mäletamine oluline teema ka Eestis. Muu hulgas on nende sündmuste üle käivat arutelu hoidnud päevakorral praegused poliitilised huvid, ent just äsjane aastapäev, mis andis põhjust rohketeks kirjutisteks ja (dokumentaal)filmideks, tõi ilmekalt esile mitmed alles lähiajaloost kujuneva ajaloolise jutustuse jõujooned. See jääb valdavalt truuks heroilisele käsitlusele või selle piirile nagu, muuseas samuti isiklike mälestuste põhjal ajalugu kellaajalise täpsusega taastav poolmängufilm “August 1991”. Toonaste sündmuste valgustamine teistestki vaatenurkadest oleks ent kahtlemata samuti küünalde pimedusest väljatoomist väärt ning vahest on siingi põhjust rääkida sagedamini sellest, et “ajaloos osalemise” kogemusest ei võtnud osa sugugi mitte kõik siinsed inimesed. Väär oleks karta, et see vähendaks vaieldamatult suurt osa vallanud ülevate tunnete väärtust, vaid pigem on minevikust mitmekülgsema pildi loomine oluline ka revolutsioonis osalenute eneste ajaloolise identiteedi selgitamiseks. Liigne on lisada, et olles valmis mõistma ka “teise” vaatenurka, teeme seeläbi ka ennast “teisele” senisest paremini mõistetavaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming