Meie kobar PÖFFi peamises põõsas

Tarmo Teder

„Scottish Leader’i” eesti täispikkade filmide konkurssprogrammis võistleb tosin pikka linateost. Urmas Eero Liivi „Tervitusi Nõukogude Eestist!” üks osaline on Tiit Madisson.

Juba aastaid on Pimedate Ööde filmifestivali nimetatud kobarfestivaliks, kuna kogujad on ühte suurde filmipittu paigutanud laias laastus nelja sorti linateosed: tudengifilmid, animafilmid, laste- ja noortefilmid ning täispikad mängu- ja dokumentaalfilmid. Traditsiooniliselt on need justkui neli eraldi põõsast, mille kobarad sisaldavad igasuguseid marju ehk filme, kusjuures ühe sordi põõsa kobara mõni mari võiks vabalt ka teise väädi otsas vaatamist väärida. Kenasti eraldi on grupeeritud küll animafilmid ja ka eksperimentaalsed tudengi(lühi)filmid, aga nii mõnigi laste- ja noortefilm alafestivalilt “Just Film” võiks paigutuda ka täispikkade mingisse programmi. Pole erilist peamurdmist pikkade dokumentaalidega, mis liidetud temaatiliselt mõnda eriprogrammi või siis mängufilmidega riimuvalt. Kokkuvõttes oleks PÖFF nagu miniatuurne viinamäe väljanäitus, mille marjad on väga erineva kuju, suuruse ja maitsega. Iga mari sisaldab mitmeid maailmu ja üldse on igasugused lõputud maailmad aegade algusest üksteisest läbi kasvanud ja pidevalt ümbertegemisel.

Põhiline, see täispikkade linateoste PÖFF saab hoo sisse täna õhtul Vene teatris, kui müstiliseks minimalistiks nimetatud inglise helilooja ja pianist Michael Nyman annab koos oma bändiga kontsertetenduse, taustaks lõigud ilmakuulsatest filmidest. Sellest tuleb juttu järgmises Sirbis.

Võistlusprogrammis “EurAasia” hinnatakse tänavu 17 filmi; “Scottish Leader’i” eesti täispikkade filmide konkurssprogrammis 12 filmi; 11 linateost valis PÖFFi meeskond nende režissööride hulgast, kes varem üle kolme korra festivalil osalenud. Kaasaegse mängufilmi suundumusi ja poose esitav laiahaardeline “Panoraam” toob linale 26 filmi, mida igasugustel festivalidel enim auhinnatud; “Foorum” näitab 19 filmi, mis peaksid kõige rohkem vaidlusi tekitama nii sisu, vormi kui ka esteetika tahust; “Lõuna-Korea fookusesse” valis 12 filmi festivali juht Tiina Lokk; omaette fookuses on ka Belgia film; ajakirja Screen International kriitikud valisid oma 10 lemmikut. Ja veel, et kogu kirjususest mingit süstematiseerivat üldpilti saada, on PÖFFi peavoolus haruprogrammi(kese)d: “BMW grupp esitleb”, “Päike tõuseb idast”, “Põhjala valgus”, inimõiguste eriprogramm “Igapäevane põrgu”, seksuaalvähemuste “Susi”, kultuuri- ja muusikadokumentaalfilmide eri “Strukturaalne maailm”, Montoni moefilmide eriprogramm, ööfilmid ehk piirideta ja hullumeelne kino unetutele, “Tuntud ja tundmatu eesti film”. Tudengi- ja animafilme arvestamata on tänavusel, XI PÖFFil esindatud 62 riiki rohkem kui 200 filmiga.

Suurt pidu kuivalt ei peeta, viski ja õlu on vennad ja PÖFFi auraha asjus on šotlased meie Saku või A Le Coqi meestest ette jõudnud. Sest külmas pimedas kinoöös kulub odranestele marjaks peale klahv tulist. Scottish Leader on tavapäraselt välja pannud eesti filmi auhinna ja sellega kaasneva 50 000 krooni, mida selitab žürii: prantslane Christian Branchi, operaator Arko Okk ja Anapa liiduvabariiginostalgilise festivali programmijuht Sergei Zemljanuhhin. Neil tuleb valida tosina eesti filmi hulgast, mis on viimase aasta jooksul linale toodud.

Artikli alguse sümboolikas jätkates proovin eritleda sordisarnasuse järgi, kuidas need meie 12 pikka linateost võiksid omavahel grupeeruda. Kohe tuli välja kolm-neli selgete ühistunnustega päris harmoonilist paari ja ülejäänud neli filmi irdriimusid kaksiti päris huvitavat eklektikat genereerides. Kohe peab märkima, et lisaks eesti filmide grupile pistab Veiko Õunpuu “Sügisball” rinda ka “EurAasia” vägevate võistlusprogrammis. Polnud mingit peamurdmist “Sügisballile” paarilist leida – muidugi on see Marko Raadi “Nuga”. Kummagi filmi aluseks on eesti modernne kirjandus (Unt ja Vahing-Sauter), mõlemad on küllaltki depressiivsed, maalilised ja teravad pildid. Kahju, et režissöör Raadile ei antud raha teha “korralikum” täispikk, aga tal oli aega ja professionaalseid entusiaste, kellega õnnestus sulandada Vahingu skisoidset hüsteeriat ja Sauteri instrumentaalset sadistikat. Ühest vallast teise transformeerida suutva AV-alkeemikuna tõestas end ka Õunpuu.

“Noast” paistab, et mees-naine-naine kolm­nurga ihulis-hingeline intriig antakse kaas­aja ühemõõtmelises materialistlikus rahmitsemises, sotsiaalses motiivipuuduses kohe ette. “Sügisball” on kihilisem sibul, aga näitab kah oma inimesi suurendatud keskplaanide kaupa, kus kaamera reaalne jõnks jälgib minimaalset dialoogi kaasa näidates. “Noa” inimestel on mokk maas ja mis mokaotsast öeldakse, seda pea suurde plaani roniv pilt ka ütleja huulil sutsuke peegeldab. Ju see napp dialoog on psüühika aluskihi avamise üks uks; üleskobrutavat teadvustamatust peabki näitama, mitte seletama. Klaustro- ja agorafoobia, inimtunnete akommunikatiivsus, deprekat maandada üritav seks, teineteisest möödarääkimine, realistiline absurdika, liiva all keev allikas, raevukas tinapanemine, motiveerimata sööstud, sõnadeta iha ja mõttetu kulg ekraanil lohutab seda vaatajat, kelle analoogilised probleemid jäävad väljapoole pimedat kinosaali. “Nuga” ja “Sügisball” uluvad psühhovisuaalselt üpris sarnasel toonil.

Eelmistest lihtsam oli paaritada nelja filmi. Väga selgesti eristusid Helle Karise–Peter Murdmaa “Dirigendi kõla” ja Priit Valkna “Vastutuulesaal”. Mõlemad nn dirigendifilmid, esimese keskmes Eri Klas, teises Tõnu Kaljuste. Õnneks pole kumbki dokumentaalfilm paraadportree, Klas pole frakis ja Kaljuste maadleb Naissaarele ooperiküüni rajamise jamadega. Vahest portreelisem ja isikuloolisem neist on “Dirigendi kõla”, aga “Vastutuulesaal” on polüfoonilisem ja ka huvitavam, mistõttu eelistan selles paaris “Vastutuulesaali”. Meenub, et ka Mark Soosaar on teinud vägagi intrigeeriva, mõneti eetiliselt küsitava ja kontrastide monteerimise efektile (šokile) rajatud filmi Eri Klasist ja tema hääbuvast emast.

Pealtnäha temaatilisele sarnasusele vaadates polnud probleemi ka Ilmar Raagi “Klassi” ja Rainer Sarneti “Kuhu põgenevate hingede” sidumisega, kuigi need nn noortefilmid on struktuurilt ja tonaalsuselt küllaltki erinevad. Olen neid mängufilme siinsamas Sirbis artiklis “Nagu siga ja kägu” võrrelnud ega hakka end kordama. Märgin siiski selguse huvides, et “Klass” korrutab monotoonselt asja teravdades nagu kägu ja “Hingedes” aeletakse nagu segases poris kuivemat kohta otsides.

Filmi ülesehituse ja vaatlusmeetodi tahust eritledes võis näha siduvaid ühisjooni Urmas Eero Liivi “Tervitusi Nõukogude Eestist!” ja Sulev Keeduse “Jonathan Austraaliast” vahel. Mõlemad pikad, inimesi uurivad dokud; mis sest, et ühed on kunagised dissidendid, aga teised tänased vallajoodikud. Ühed inimesed kõik ja neid tuleb uurida! Eesti filmi mässavaks lapseks nimetatud Keeduse “Jonathan Austraaliast” on tugev probleemfilm, pesueht sotsiaalkriitiline audiovisuaalne publitsistika, mida ühepäevatelemehed teha ei suuda. Tõsielu pildistused on kohati väga räiged, jauravad alkohoolikud kusevad end täis ja meenutavad kõhedaks võtvaid isiklikke eksistentsiaalsusi. Taustaks Saaremaa ülespasundatud süvasadam, mis tõotaks justkui pudrumägesid ja piimajõgesid, aga kuhu ükski kruiisilaev silduda ei taha. Ja siis veel keegi justkui ufona mõjuv Jonathan Austraaliast. Keeduse filmis, mis lõi laineid mitte ainult ajalehis ja volikogudes, vaid ka tele- ja raadioeetris, on teemade liinid tasakaalustamata ja pealkiri justkui õhust võetud. Ent kõik ei peagi olema kergesti mõistetavalt jonksu aetud.

Liiv jätkab dokumentalistikas ammu sisse tallatud rada, kus siduva teema alla võetakse kimbuke inimesi ja siis vaadeldakse-uuritakse neid vaheldumisi. ENSV aegu, kui nõukogudevastased Lagle Parek ja Tiit Madisson poliitlaagris oma karistust istusid, valvas noateral kõndiv Tunne Kelam Tabasalus kanu. Nüüd istub ta Euroopa parlamendis ja kiusab ikka kommuniste, Parek ajab Birgitta nunnakloostri asju ja EVs pettunud Madisson ähvardab vesisest Lihulast Hispaaniasse kolida.

Pean tunnistama, et Peeter Simmi “Georgi” ma veel näinud ei ole, sest õige aeg läks nagu käest ja nüüd tahaks jahtuda igasuguste artiklite kujundatud eelarvamusest. Siiski söandan “Georgi” paari panna Katrin Lauri “Debora Vaarandi ajaga”. Kuhu mujale kui terasese stalinismi päikesetuppa Georg ja Debora ju kuuluvad, iseasi, mis lõivu nad sellele siidjassäravale ellujäämisele maksid. Arvutikuvaril ajas amneesia all kannatav poetess mind korduvalt vihale, samas olin tänulik, et režissöör Laur need õhkujäänud küsimused Vaarandile esitas. Üks on kuuldavasti mängufilm ja teine konkreetselt uuriv-puuriv, väga hästi ajastu hõngu vahendav doku, mis põrkub korduvalt mäletada mitte tahtmisele, ent aitab mõista valikuid ja poolehoide ajas, mis võis lihtsalt inimese hävitada.

Keerulisem oli asi Andres Maimiku ja Rain Tolgi village road movie’le “Jan Uuspõld läheb Tartusse” vaste leidmisega. Iseennast mängiv nimipeategelane on selles filmi moodi jandis (nagu tegelikuski elus) isikupäraselt andekas näitleja, kel lained löövad üle pea. Jan prassib, viskab teleka sodiks, näeb kaineris jm Georg Otsa, saab pakkumise Vanemuise teatrisse mingisse peaossa. Pärast igasuguseid jamasid Eesti maastikel ja külades ta sinna lõpuks ka jõuab. Komöödiaketis astub üles terve pinutäis tõsielulisi tegelasi, kellest naljakamalt mõjusid Koržets, Võrno, Kukumägi ja president Ilves. Kohati särtsub veidi vaimukat ja siis räiget nalja, kuid üldiselt paistab, et sketšid ketti lükkinud Maimik ja Tolk ei oska või ei viitsi näitlejatega töötada. Mõnda on lastud täitsa monotoonselt üle jala raiuda, ühekülgselt on rõhutud staaride omarolli nihestatusele, pillutud pulli ja pada, ja mida sa pesuehtsast meelelahutusest ikka muud tahad. Uuspõld on aga tegelikult selles kamarajuras päris traagiline tüüp ning kollase pressi hagijate küüned tal tänini ajudes. Jani mängiv Jan mõjub Maimiku ja Tolgi filmis nagu end juhmiks tõmmanud poro, noh, somm, ülelahemees, jah, just põder ta ongi! Aga muidugi mitte selline hommikuse udu luulelises rahus mäletsev põder nagu võib Rein Marani filmis “Põdra kuningriik” tunnikese jagu järjest näha. Üks on baaride-kainerite-jupiteride raju Jan, aga teine meie metsade-niitude suurim imetaja kui kuninglik möku. Uskuge mind, need tegelased tasakaalustavad teineteist suurepäraselt, kuigi jumalalgi oleks raske sünteesida kaht nii erilaadset filmi. Ja lõpuks võib ka põder vigureid tegema või märatsema hakata.

Valikukomisjon on oma vaidlused vaielnud ja kerkib küsimus: miks ei võetud eesti filmide võistluspaketti Kadri Kõusaare “Magnust”, mis jätkab linastumist igasugustel filmifestivalidel keelukirjade kiuste? Suur ja enesest lugu pidav PÖFF ei tohiks mingi nõmeda kohtukulli ees saba jalge vahele tõmmata, vaid julgema püha kunsti ja meie oma ande nimel protsessida.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming