Meie mees Norras

Jan Erik Holst: „Peaksime Skandinaavias paremini mõistma Baltimaade erinevusi.”

Tristan Priimägi

Jan Erik Holst oma raamatu esitlusel Tallinnas.

Jan Erik Holst oma raamatu esitlusel Tallinnas.

Vladislava Snurnikova

Jan Erik Holst on Norra filmitööstuses legendaarne mees ja tuntud kõikjal väljaspool oma põhjamaise kodumaa piire. Tema eluloost leiaks lugematult olulisi ja märkimisväärseid seiku, kuid Eesti seisukohast on tähtis tunnustada Holsti kui väsimatut Balti filmikunsti apologeeti, kes seisis meie savijalgadel filmikunsti eest juba siis, kui ülejäänud suhtlesid Baltimaadega Moskva vahendusel.

Nüüd on Jan Erik Holstil ilmunud raamat „Stork Flying Over Pinewood” ehk „Kurg lendab üle männimetsa” Balti- ja Põhjamaade filmikunsti seostest ja sidemetest aastatel 1989–2014. Jan Erik Holst käis raamatut ise Tallinnas esitlemas ja vastas ka paarile küsimusele.

Kust sai alguse selle raamatu idee?

Juhtus nii, et sain Läti presidendilt auraha (Tunnustusrist silmapaistvate teenete eest Läti riigi ees – toim). Tegin seal ettevaatamatu ettepaneku kirjutada Põhja- ja Baltimaade filmialaste suhete teemal raamat, kuna olime selle koostöö arengut jälginud Baltimaade iseseisvuse taastamisest saadik. Seejärel võttis minuga juba ühendust Ginta Tropa Põhjamaade ministrite nõukogust, küsides, kas ma võtan selle projekti ette. Tagasiteed enam polnud.

Raamat on tegelikult kogumik, teie olete vastutav toimetaja. Kuidas oli seda kokku panna?

Tegin mõttes ringi ja kirjutasin selle keskele sõna „film”. Ringi ümber koondasin märksõnad, millest juttu teha: biograafilised materjalid, statistika, ühiskondlikud, poliitilised ja majanduslikud sidemed, filmikunsti kunstiline ja tööstuslik aspekt, festivalid, kinopidajad … See, kuidas baltimaalasi on Põhjamaade filmides kujutatud, on ka väga huvitav: nad pole kunagi akadeemilistest või kunstiringkondadest, vaid pigem kurjategijad või lihttöölised. Rootsi Variety ajakirjaniku Gunnar Rehlini selleteemalist artiklit ei saanud kohe kuidagi välja jätta. Olen kindel, et Norra riiklikud instantsid oleksid aktiveerunud, kui oleksid näinud norrakaid kujutatuna nii nagu Rehlin väidab baltlasi Põhjamaade filmides kujutatud olevat.

Proovisin raamatu teha nii ajakohase kui võimalik. Kaks päeva enne tärminit sain Tiina Lokilt teate, et PÖFF on valitud A-klassi festivalide hulka, nii et sain ka selle sisse panna.

Milline on teie arvamus nn piiririikidest, nagu te Baltimaid oma raamatus nimetate?

Me korraldame Oslos Balti filmipäevi, kus näitame kõigi kolme Baltimaa filme. Mõned aastad tagasi helistas mulle Leedu saadik ja palus mul mitte kasutada sõna „Baltikum”, vaid nimetada iga riiki eraldi. Vaidlus jätkus ja lõpuks nõustusime, et Skandinaavias nähakse Baltimaid ehk teisiti kui mujal. Baltikum oli Saksa unistus ühtsest Suur-Balti krahvkonnast. Me peaksime Skandinaavias püüdma paremini mõista, kui erinevad on tegelikult kolm Baltimaad.

Paljud Skandinaavia turistid ei tea tegelikult, kus nad on, ja arvavad, et on tulnud Balkani maadele. Minu käest on küsitud, miks ma nii tihti seal Balkani riikides käin? Vastan, et sealt on mugavalt vähe maad Albaaniasse ja Siberisse, sellepärast.

Tuleb öelda, et nii Eestis kui Lätis on areng märgatav ja muutusi võib näha igal aastal. Norrakatena tundsime end ehk pisut kõrvalejäetuna, kui te ühinesite Euroopa Liidu ja NATOga, sest nägime teid ennekõike Põhjamaade hulka kuuluvana, aga Euroopa võttis teid vaikselt üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming