„Melanhoolia” täiskuuööl

Raivo Kelomees

Melanhoolia on poeetide ja kunstnike inspireerivaim seisund, mida peetakse ka esteetiliseks emotsiooniks. Lars von Trieri kurbmagus ja apokalüptiline „Melanhoolia” väljendab nii autori depressiooni ajal kogetut kui ka tema kunstnikuseisukohta. Auteur’i-film, nagu teisedki Trieri linateosed.  Vaevalt saaks kunstnik ette võtta ambitsioonikama  teema kui „Melanhoolias”. Ja vaevalt oleks arvustaja jaoks paremat maiuspala kui sõnavõttu väärt „Melanhoolia”. Trieri töö puhul tuleks paraku murda väljapoole domineerivat natsidiskursust, mis on filmi läbipaistmatu kihiga katnud, ja selle juurde tagasi tulla. Teame ju, et Cannes’is väitis ta end nats olevat, järgmiseks plaanivat midagi suurt, „We Nazis like to do things on a big scale. Maybe I could do The Final Solution.” („Meile, natsidele,  meeldib tegutseda laia haardega. Võib-olla võiksin teha „Lõpplahenduse”.”) Mida öelda, mida ei ole võimalik leida netis?       

Sotsiaalne koherents 

Kuid selles Trieri väljapoole igasugust poliitilist  sündsust ja kommete piire jäävas lauses võib ka filmi Justine’i (Kirsten Dunst) ära tunda, kes ei suutnud pulmade rituaalistikust kinni pidada. Justine olevatki Trieri intervjuu järgi Trier ise, kes ei suutvat rituaale ja pidusid nautida, need jäävat pinnapealseks ja tühiseks. Justine ei suuda end pulmade kui normatiivsusega ravida, mis ju olevat tema eesmärgiks, ja pulmapidu on arusaadavalt ülim rituaal. Ta käitub mässajana, hilineb, mis on isegi sarmikalt  hoolimatu. Hiljem kruvib pöördeid, kui seksib noore kolleegiga, saadab ülemuse pikalt ja jääb ka peigmehest ilma. Mida veel? Vaataja aimab, kuhu film viib – küllap globaalse draama poole, ja lohutab end mõttega, et normatiivsusevastane mäss on põhjendatud. Siiski on normirikkumist raske pealt  vaadata, kuna see räägib vastu tervele mõistusele ja sündsusreeglitele, mis on igale normaalsele sisse kasvatatud.       

Piinlikkust tekitav käitumine on ju vähemalt lugupidamatu. Justine’i käsitamatus ja deviantses käitumises on tuttavat igale täiskasvanule, aga ei anta teada põhjustest. Lapsed, purjus inimesed, loomad, jonnakad kaaslased, puudega  inimesed, samuti veidrikud ja geeniused käituvad isekalt, teiste tunnetest ja arvamustest hoolimata. Kuid nii teevad ka psüühiliselt häiritud. Nad ei allu sotsiaalse koherentsi saavutamise kirjutamata reeglitele, ühiskondlikku kehandisse istutatus pole nende eesmärgiks. Naudingut pakub pigem vastupidine: mängu rikkumine, ootuspärase käitumise eiramine. See mittenormatiivne käitumine on Trieril aga vana teema, mis oli „Idiootides” isegi  peamine.     

Juhitamatu tegelasega asju ajada paneb kannatuse proovile. Kui tegu on armastatud inimesega, siis püütakse leppida ja kohaneda, kui aga inimesega, kellest on võimalik vabaneda, siis mitte. Filmi teises osas „Claire” näemegi Claire’i (Charlotte Gainsbourg) Justine’i eest kannatlikult hoolitsemas, kuna tema depressiivsus ja psühhiaatrilist ravi vajav seisund saab ilmseks.       

  Claire’i abikaasa John (Kiefer Sutherland) on järjekindlalt leppimatu mees, kes ei talu  ämma ega naise õde, aga on siiski ülimalt leebe naise suhtes. Et ta ämma kompsud keset pulmi trepile tõstab, on selge talumatuse manifest. Filmi edenedes on kaunis jälgida, kuidas kõik rõõmud ja vihastamised, inimestevahelised tõmblused tühistatakse. Alles ei jää midagi. Eks siia on peidetud ka Trieri sõnum kõige kaduvusest ja mõttetusest, mida tema mõistab kui depressiivset. Kuid iga religiooni poolt jutlustatavat kõige kadu ja  ajutisust saab mõista ka ilma psühhootilisse seisundisse sattumata.   

Justine oli inspireeritud Trierist, kuid oma natsikommentaaridega käitus Trier justkui mõjutatuna Justine’ist, kes ei hooli suhtlusreeglitest, millest üks on tundlike teemade vältimine ja viisakus. See tõsidus ja kirg, millega meedia ja üldsus pressikonverentsil pudrutatu alla neelas, on isegi koomiline, kuigi need olid ju vaid sõnad, pinnavirvendus. Arusaadavalt ei ole sõnad kunagi ainult  sõnad, kuid kõikide tehtud ja karistuseta jäänud sigaduste kõrval ei ole need siiski samaväärsed.   

Filmi visuaalne ilme       

Filmi visuaalne kvaliteet on erakordselt viimistletud, kuigi käes hoitud kaamera hakkab häirima. Ärevuse tekitamine vaatajas on olnud aga ilmselt omaette eesmärk. Vappuvat pilti varieeritakse siiski perfektsete maaliliste  kaadritega. Ratsanikud ülaltvaates, lumi ja rahe suvises maastikus ning aegluubis sürreaalsed kaadrid kahe kuu ja teravate varjudega loovad lisamõõtme, mille inspireerijaks oletan Paul Delvaux’ või Giorgio de Chirico maale. Melanhoolia valgel päevitav Justine on tõeline visuaalne maiuspala.       

  Selge kujutava kunsti alane seisukoht esitatakse raamatukogu episoodis, kus Justine vahetab Kazimir Malevitši suprematistlike maalide kohalt lahti albumid klassikalisema maalikunstiga: võib näha Albrecht Düreri, Hans Holbeini, John Everett Millais’, Pieter Bruegheli maale. Konstruktivistlikud tippteosed on küll tuimavõitu, mis aga ei vähenda nende väärtust  XX sajandi kunstiloos; kunstiharidusalase rikutuseta on nendega raske haakuda. Tuleks rõhutada kahte maali: John Everett Millais’ (1829–1896) „Opheliat” (1851-52), millest on inspireeritud filmi plakat, ja Pieter Brueghel  Vanema (1525–1569) „Jahimehi lumes” (1656). Shakespeare’i „Hamletis” mainitakse Ophelia uppumist põgusalt. Millais’ maalil on Ophelia kui saatusele alistunud naise võrdpilt, tahtetu, übritsetud lillede ja voolava veega. Teema on iseenesest menukas. Kui lüüa You Tube’i otsingusse „Ophelia’s  drowning” leiab hulganisti amatöör- ja professionaalseid versioone „Ophelia” uppumisest veekogudesse või kodubasseini. Bruegheli „Jahimehed lumes” võib olla tribuudiks Trieri lemmikule Tarkovskile. „Jahimehed lumes” alusel on Tarkovski „Peeglis” kujundatud terve episood. „Solarise” raamatukogutoa seintel on Bruegheli tööde valik ja kuulsas kaaluta oleku stseenis uurib kaamera „Jahimehi lumes” erilise pedantsusega. Muidugi, 
ka ilma Tarkovskita on need maalid tuntud ja meeldejäävad ning eksponeeritud Viini kunstiajaloo muuseumis iga päev. Inimeste käitumine maailmalõpueelses olukorras pole uus teema, uskmatutele on treitud Hollywoodi filmivabrikutes kogu aeg apokalüptilisi filme. Trieri versioonis koondub tähelepanu kahele vastandlike motiividega persoonile Justine’ile ja Claire’ile, surmaihalejale ja elujanusele, kes mõlemad astuvad  hukule teadlikult vastu. Mees osutub nõrgaks ja põgeneb, sooritab enesetapu. Kui Treierile on heidetud ette naiste kiusamist ja alandamist, siis „Melanhoolias” näeme nende ülistamist ja õilistamist.       

Kinosaalist väljudes paistis täiskuu, mis oli nüüd hoopis teise tähendusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming