„Metropolisega” jällegi metropolis

Jaak Lõhmus, Berliin

60. „Berlinale” kestab 11. – 21. veebruariniEile õhtul alustati Berliinis juubeldamist, numbrilt juba 60. rahvusvahelist filmifestivali „Berlinale”. Avafilm oli Hiinast. Ammu kaotatud armastuse taasotsimise lugu „Eraldi koos”. Lavastajaks Wang Quan’an, kes 2007. aastal pälvis sealsamas Kuldse Karu filmiga „Tuya abielu”. Kunagi Mao Hiinast Taiwanile põgenenud mees tuleb kodumaareisile, et taas üles leida oma elu kallim. Selgub, et mahajäänud noorik on punaarmee ohvitseriga abiellunud  ja üles kasvatanud oma kunagise armastatu poja. Kohtumisel ärkavad unustusest kuumad tunded. Seebiooperlik? Aga kunstis on tähtis: mitte mis, vaid kuidas. „Tuya abielu” lavastaja tõestab, et oskab elust ja armastusest jutustada lihtsalt ja hüpnotiseerivalt. Ei mingit seepi. Kadedaks teeb. 

Lumi on võitnud

Berliini Mäletan, et viimati oli Berliini filmifestivali ajal niisama palju valget maad nagu tänavu 1999. aasta veebruaris. Siis peeti festival veel Budapestenstrasse teljel endises Lääne-Berliinis, peakino oli Zoo-Palast, festivaliõhkkond veel ülimalt vabameelne, õhtusel punasel vaibal liikus kampsunites filmiarmastajaid. Käisime  tookord koos sõbralike filmieestlastega üle lume lageda vaatamas Potsdami väljaku ehitustöid: seal kerkisid uhked hoonekompleksid, mis majutavad „Berlinale’t” tema 50. sünnipäevast saadik. Nüüd on paiguti Fritz Langi „Metropolise” ulmearhitektuuri meelde tuletav linnasüda juba argine ajalooline paratamatus.

Lennujaamast linna sõitjale seletas nooruke taksojuht, et tema ei mäletagi talve, mil Berliin oleks olnud lumes peaaegu poolteist  kuud järjest, jõuludest saadik. Tea, kas see Eesti linnajuhtidele õigustuse annab, aga Saksa metropoli isakesed on küll kaua sulamata lumega võitlemises kaotajaks jäänud. Sillutisele hangunud jää sunnib ka linlasi tõepoolest aeglaselt kiirustama, isegi Marlene Dietrich Platzil, kus filmirahvast ahvatlevad festivalikinod.     

Imesuur eesriie ning Fritz Langi uus tulemine

60. sünnipäev võiks inimelu mõõdustikus olla vananeva mehe viimane täisjõus pidu. Kuidas on lugu ürituse küpsemisega maailma filmifestivalide võrgustikus, kes teab. „Berlinale” oli 1951. aasta 6. juunil sündides Veneetsia,  Edinburghi ja Cannes’i järel neljas üleilmaline kinopidu. Nüüd ilmub tähtpäeva puhul dokumentaalfilme, žurnaalide erinumbreid ja raamatuid, viimastest üks oodatuim on kindlasti briti filmikorüfeelt Peter Cowie’lt. Avalik linnaruum pakub juubeliga koos mitmesugust meelelahutust. Filmitähtede hiigelportreed on iga-aastane leib. Tänasest püstitatakse Brandenburgi väravate juures kolmeks päevaks ameerikakorea  installatsioonilooja Christina Kimi loodud hiiglaslik „Eesriie”: 300-ruutmeetrine sümboolne kinokardin, mis on valmistatud taaskasutuseks ümbertöödeldud vanadest filmi- ja „Berlinale”plakatitest, DVDdest ja muudest filmindusega seotud materjalidest, jookseb kõrinal ja sillerdades lahti, et tuua nähtavale ekraan. Sellele projitseeritakse sealsamas, Berliini sümboli Brandenburgi väravate ees, lähikonnast Friedrichstadtpalastist üks maailma igihaljamaid  filme, Fritz Langi „Metropolis” – prii kinoseanss rahvale reede õhtul sümfooniaorkestri saatel. Mulle oleks see aja jooksul juba seitsmes arhiiviaarde ekraaniversioon. Näis, kuidas toimetavad lumemöldrid. 1927. aasta 10. jaanuaril Berliini UFA-Palastis ilmavalgusse tulnud „Metropolis” arvati lõpuks ometi olevat digitaastatud 2001. aastal.

Saksamaal nüüdseks juba üle 40 aasta vanade filmide taastamise ning taaslevitamisega ametis  Friedrich Wilhelm Murnau Sihtasutuses arvati, et ega rohkemat omaaegsel esietendusel üle kolme tunni kestnud filmist tänapäeval enam leida õnnestu, too viimane variant oli pisut üle kahe tunni. Film, mida kaitseb ja toetab UNE SCO programm „Maailma mälu”, ei olnud aga siiski veel „lõplikult” uuesti sündinud. 2008. aastal avastati Buenos Aireses Argentina filmiarhiivis 16 mm koopia, kus leidusid seni kaduma läinuks peetud stseenid.  Algas uus taastamistöö, eelarvega pisut üle 32 miljoni Eesti krooni. Tänaseks on vaatajate ees selle töö tulemus. Maksimaalselt lähedane sellele, mis jõudis ekraanile 83 aasta eest. (Kärpima asuti filmi küll juba paar kuud pärast linastamise algust, sest publik ei viitsinud nii pikka pilti külastada.) Mida siia „Berlinale” sünnipäevakõneks lisada? Võib-olla kõlbaks öelda pidulikult: film – see on elu, ükski film ei ole konserv, ja filmiajalugu  ei ole konservikelder. Kui veenev see oleks?     

Uute filmide elluastumine

„Berlinale” tänavuses peakavas, mille linastused lõpevad 20. veebruaril, on 26 filmi, enamikule teostele on see maailma esilinastus.  Konkursiväliselt näidatakse selles programmis legendaarsete vanade kalade nagu Martin Scorsese ja Roman Polanski värskeid etteasteid. 20 võistlusfilmi hulgas on töid varasematelt auhinnasaajailt: lisaks alguses mainitud hiina lavastajale tema kaasmaalane Zhang Yimou, Michael Winterbottom Inglismaalt, Pernille Fischer Christensen Taanist, uued huvitavad nimed mujalt, kelle meeldejätmiseks peab juba pingutama.  Žüriid juhib seekord omaaegse Saksa uue kino „eksootiline neurasteenik” filmilavastaja Werner Herzog. Seega on kõik võimalused üllatusteks avatud. Programm koos kõrvalkavadega on igatahes paljutõotav.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht