Metsa taga mere ääres

Livia Viitol

Elatakse ülimas vaesuses ja kogu aeg oodatakse midagi. Mängufilm „Kolka cool” (Läti 2011, 93 min), stsenarist ja režissöör Juris Poškus, operaator Aadel Nodeh-Farahani, kunstnik Ilva Kļaviņa, kostüümikunstnik Ginta Tinte, helioperaator Ernests Ansons, produtsent Madara Melberga, toimetaja Liene Bāliņa. Osades Iveta Pole, Artuss Kaimiņš, Andris Keišs, Varis Piņķis, Aigars Apinis, Guna Zariņa, Māra Ķimele, Līga Vītiņa, Agnese Čivle. „Kolka cool” on üks Läti kinoloo vaadatumaid filme. Eksperimendina mõjub nii tagasipöördumine 1960. aastate mustvalge filmi juurde kui ka tegevuspaiga valik: Kolka küla Kurzemes, kust edasi ei pääse enam kuhugi, sest maa saab otsa ja meri tuleb vastu. Kolka kui arhetüüpne koht Kolka puhul on aga seekord tegu kohaüldistusega. Poškus on öelnud, et kuna filmimiseks sobivat keskkonda leida oli väga raske – kodusid, kus ei ole tehtud euroremonti või ehitatud lausa jubedusi –, on see külake, kus filmi tegevus aset leiab, kompositsioon Bolderājast, Dundagast, Mazirbest, Melnsilast ja mõningatest mereäärsetest kohtadest. Kurzeme valis filmi autor oma sõnul tegevuspaigaks seetõttu, et siin eksisteerib ka n-ö sisemine cool. Kolka kõla osundab vanale liivi nimele, ja nii nagu kurzemlased on sisemiselt cool’id, on valiku üks motiive soov, et ka Kolka kui koht saaks cool’iks. Koht hakkabki filmis „mängima”. Arhetüüpne paik tähendab suletud maailma, kus kehtivad oma reeglid. Tegevuspaik mõjub saarena, saarte inimestel on aga oma psühholoogia. Filmi kesksed tegelased, kolm noort inimest, elavad omaenda maailmas, omaenda tundmuste ja aistingute kütkes ning neil on välja kujunenud oma keel, mille kood jätab neist kummalise mulje. Filmi sõnum aga neile märkidele paljus tuginebki. Sõnu asendab enamasti kehakeel, mis peegeldab tegelaste siseilma rohkem kui kõik lausutud sõnad. Õieti justkui ei olegi millestki kõnelda, sest ilma rahata külast välja õieti ei pääse, adrenaliini hoiavad ülal kättemaksuaktid võõrastele, kes tegelaste arvates selle ühel või teisel viisil ära teeninud, ent neidki võiks kaudses mõttes käsitada kui märke oma kohalolekust.

Võõrandunud inimesed

Selles filmis kogu aeg justkui oodatakse midagi. Elatakse ülimas vaesuses, raha ei ole, tööd ei ole ning pole ka õieti tahtmist midagi teha, sest maailm, milles viibitakse, on turvalisem kui too, kus esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja reedel on ainult töö, töö ja ainult töö, nagu selgitab Andžale tema meremehest vanem vend Gvido. Pole siis ka ime, kui Andža, lootus hääles, venna juttu katkestades küsib: „Aga neljapäeval?”

Võiks öelda, et ootamine ja igavus, mida tegelased tunnevad, on selles filmis kujundi staatuses. Andža ootab venna kojutulekut, et saada kätte surnud tädi pärandus ja abielluda. Simona ootab meheleminekut, mis peaks olema armastuse märk, aga tuleb välja, et ikka ei ole. Andža ema omakorda ootab poja pulmi ja lapselapsi, kelle arvugi ta juba paika on pannud. Siingi ilmutavad end arhetüübid: naisevõtt tähendab täiskasvanuks saamist ja iseseisva elu algust, ka kodust lahkumist. Ema on läti perekonnas keskne isik, kes otsustab. Kahe vanema lapse saabumisega lapsepõlvekoju saavad täiskasvanud lastest uuesti lapsed (vendade jõukatsumine, vanema venna soovitused nooremale – NB! sina (kui mees) oled kuningas!; õe ja venna kemplus jne).

Välismaailm langeb kaugelt koju naasnud venna õlult nagu tolm riietelt. Vanem vend teab oma positsiooni perekonnas: temal on raha ja elukogemused, mis  puuduvad nooremal vennal, ent tollel on pulmad tulemas. Vanem vend on oma pruudist ilma jäänud, võrgutajat ootab vendade ühiselt ette võetud karistusaktsioon, mis teatud määral isegi õnnestub. Selle käigus avaneb vaataja ees tükk metsikut, meeldejäävat loodust.

Teine väga meeldejääv loodusstseen on Kolka mere/lahe ääres. Nii hunnituid merekaadreid näeb kinos haruharva – päikeses sillerdavas meres mängivad külanoored on äkitselt õnnelikud nagu lapsed.

Uut tüüpi läti naine

Simona on jõuline, ürgnaiselik tüüp, kes ei leia endale külast sobivat kaaslast. Tema erakordselt tugev natuur ahvatleb ja heidutab mehi. Simona paneb nad proovile, mängult ja päriselt piiri puudumine ajab segadusse nii Andža kui ka tolle sõbra Boga. Simonat heidutab Andža iseseisvusetus ja tema enda staatus suure pere liikmena: on ju Andža ema juba nende elu paika pannud.

Melodramaatikat doseeritakse filmis väga täpselt nagu ka sellele vastanduvat irooniat. Kõik tundub väga realistlik: vanade arhetüüpide püsimine ja nende vastandumine uutele mõjudele ei muutu siin võitluseks. Siin valitseb sisemine cool. Kõigesse suhtutakse justkui distantsiga. See elu, mida sümboolses külakeses elatakse, on reservaadi elu. Liivi rannaküla, mis nõukogude ajal oli muust maailmast ära lõigatud ning kuhu võis saada ainult piiritsooni lubadega, on maailmast eemal ka praegu. Siit maailma minek ei ole olnud vist kerge ühelgi ajal. Siit võetakse kaasa cool-olek. Selle võtab kaasa ka Simona, kes end kõrgel vettehüppeplatvormil (meeleheitetantsu?) tantsides pettumuse märgiks basseini kukutab ja järgmisel päeval külast lahkub.

Simona ei nuta luhtaläinud lootuste pärast. Ta laseb seda enda eest teha udusel bussiaknal: sõrmega vastu märga klaasi vedades tekib eriti mõjus heli.

Kuhu Simona sõidab, ei öelda. Arvatavasti linna. Nii nagu suguõed enne teda sada ja sada kolmkümmend aastat tagasi.

Režissöör Juris Poškus on ühes intervjuus öelnud, et Riia Uue teatri näitlejateta poleks „Kolka cool’i” sündinud. Küllap ka ilma Kolkata mitte. Kolka ja psühholoogiline realism kinolinal annavad lootust. Juris Poškus (1959) on Ameerikas kinematograafiat õppinud läti filmitegija, kes debüteeris dokumentaalfilmiga „110/120”, võitis USAs 1999. aastal Ann Arbori filmifestivalil parima eksperimentaalfilmi auhinna, tunnustust jagus ka tema 2007. aastal valminud mängufilmile „Monotoonsus” („Monotonija”). 2008. aastal alustatud „Kolka cool” jõudis publiku ette 2011. aasta lõpus: pikk valmimisperiood peegeldab ka Läti filmi rahastamisseisu, mille üle käib ajakirjanduslik dispuut tänaseni. „Kolka cool” võitis Peterburi rahvusvahelise filmifestivali peaauhinna 2012. aasta septembris ja Saksamaal Cottbusi filmifestivalil 2012. aasta oktoobris kriitikute FIPRESCI auhinna. Meie filmivaatlejad hindasid aga selle linateose PÖFFi üheks nõrgemaks …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming