Metsik ida rahulikus läänes

Annika Koppel

XI filmifestivalil „goEast” Saksamaal Wiesbadenis vaeti 6. – 13. aprillini taas Ida- ja Kesk-Euroopa filme.        Magnooliate õitsemise aegu võistlesid tänavu Wiesbadenis kümme mängufilmi ja kuus dokumentaalfilmi. Eestist sedapuhku kedagi võistlemas polnud, peamised auhinnad läksid Venemaale, Poolasse, Rumeeniasse ja Gruusiasse. Festivali peaauhinna Škoda Auto Deutschlandi poolt välja pandud Kuldse Liilia ja 10 000 eurot sai Andrei Balabanovi film „Katlakütja”. Auhinnavääriliseks pidas filmi ka festivali FIPRES CI ehk kriitikute žürii. Kiideti stilistiliselt veenvat ja terviklikku gangsterižanri filmi, mis näitab kompromissitult moodsat Venemaad ja selle ajalugu. Balabanov („Vend”, „Värdjatest ja  inimestest”, „Vend 2” „Veos 200”, „Morfium”) on praegu üks Venemaa tugevamaid filmitegijaid. 

Niinimetatud metsiku ida filmidest on aga juba kujunenud klišee – vaataja ootabki vene filmist ennekõike jõhkrat tapatalgut. Selles mõttes vastas ootustele ka teine võistluskavas olnud vene film, Slava Rossi „Siber, mu arm”. Kui „Katlakütjas” aetakse laipu ahju, siis Siberis söövad neid hundid. Eks inimene ole ka teisele  nagu hunt. Piibellikus mõõtmes antud võitlus hea ja halva vahel Siberi hingematvalt karmi ja kauni looduse taustal väärinuks samuti äramärkimist. Rumeenlaste uus laine uhub üle Parima režissööri auhinna, 7500 eurot Hesseni liidumaa valitsuselt, sai rumeenlane Marian Crişan filmiga „Homme”. Režissööri debüütfilm pälvis auhinna juba 2010. aastal Locarno festivalil. Crişani kontol on ka Cannes’i lühifilmi Kuldne Palmioks 2008. aastast.       

Rumeenlased korraldasid „goEast’il” ka oma filmi esitlusarutelu. Rahvusvaheliselt kerkis rumeenia film esile siis, kui Cristi Puiu „Mr Lăzărescu surm” pälvis 2005. aastal Cannes’is „Vaatenurga” programmi auhinna. Sellest sai Rumeenia enim auhinnatud film läbi aegade. 2007. aastal pälvis Christian Mungiu film „4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva” Kuldse Palmioksa. Lisandus teisigi edukaid režissööre ja see kõik  andis põhjust rääkida rumeenia filmi uuest lainest. Neile filmidele on iseloomulik nn tegelikkuse uurimine. Näib, nagu jälgiks kaamera lihtsalt suvalist tegelast, kusjuures pealtnäha midagi erilist ei juhtu. Need pikad ja aeglased filmid nõuavad pingsat jälgimist, et mõista nende olemust.     

„Homme” on üsna tüüpiline rumeenia uue laine esindaja. Film viib vaataja sedapuhku maale. Neljakümnene Nelu elab RumeeniaUngari piirikülas. Põldu ei hari ta enam ammu ja töötab kohalikus supermarketis turvamehena, vahelduseks käib kala püüdmas. Ühel päeval kohtub jõe ääres ta türgi põgenikuga, kes tahab läbi Ungari Saksamaale minna. Ehkki nad ei mõista sõnagi teineteise keelt, võtab Nelu mehe enda juurde, annab talle süüa,  puhtad riided ja peidab keldrisse. Ta tahab meest aidata ja niimoodi areneb nende vahel omalaadne sõprus. Katse tulnukat üle piiri smugeldada siiski äpardub. Võib-olla õnnestub see homme. Homme! Režissöör suhtub maainimestest tegelastesse lugupidamise ja soojusega, toob võluvalt esile lihtsates inimsuhetes peituva lüürika ja näeb igapäevastes situatsioonides koomilisi hetki.   

Žürii märkis ära teisegi rumeenia filmi, Cristi Puiu „Aurora”, mullu Cannes’i programmis „Luubi all” linastunud teose. Selle kolm tundi vältava oopuse peategelast mängib Puiu ise. Tegelane toimetab enamasti vaikides, kui kummastav tegevus tal ka käsil poleks. Taamal kostavad kogu aeg hääled, elu käib, kuid see toimub kusagil eemal, igatahes mitte peategelase maailmas. Ta püüab nendesse maailmadesse  siseneda, ent talle ei pöörata eriti tähelepanu. Mehe enda sisemaailm aga pulbitseb tohutu pinge all ja kõik lõpeb traagiliselt. Festivalil oli kohal Puiu filmide produtsent Anca Puiu, kes on ühtlasi ka režissööri abikaasa. 

Dokumentaalfilmi auhinna ja 10 000 eurot sai poolakas Piotr Stasik filmi eest „Suve viimane päev”, kus esitatakse küsimusi mineviku ja tuleviku ning identiteedi kohta ning näidatakse, kuidas postkommunistlike maade noored nende teemadega hakkama peavad saama.   

Hesseni liidumaa välisosakonna auhinna ja 2000 eurot sai aga grusiin Alexander Kviria  film „Gorelovka”, mis näitab üht haruldast rahvakildu Gruusias, vene ortodokssest kirikust eraldunud duhhoboore, kes tulid pea paarsada aastat tagasi Gruusiasse, aga on nüüd taas Venemaale lahkumas ja oma kultuuri kaotamas. Duhhoboorid on igasuguse füüsilise vägivalla vastu, nende nimetuski tähendab „vaimu abil võitlejad”. Filmitegijal on õnnestunud kinni püüda üks väga maaliline ja kaduv maailm.   

Paremäärmustele pühendatud sümpoosion   

Juba traditsiooniks saanud festivali sümpoosion võttis seekord kultuuriteaduste ja etnoloogia doktori Grit Lemke juhtimisel ette irriteeriva teema „Uusparempoolsed marsivad  pildile”. Asjaolu, et paljudel uutel Euroopa Liidu maadel on tekkinud ja jõudu kogunud paremäärmuslikud rühmitused, pole lääne uurijate ja meedia tähelepanu eriti pälvinud. Neid iseloomustab parempoolne demagoogiline populism ja nad erinevad traditsioonilistest rahvuslikest parteidest oma agressiivse esitlusviisi ja kampaaniate poolest. Need liikumised püüavad ennekõike noori. Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist tunnevad  paljud noored venelased, ungarlased, tšehhid, rumeenlased ja bulgaarlased end turumajanduses pettununa ja otsivad uut ideoloogilist baasi ja väärtusi. 

Sallimatus ja vähemuste vihkamine, kuriteod nende vastu on kahjuks postkommunistlikes riikides kasvav trend. Ja läänes ka, ehkki „goEast’i” sümpoosion võttis selle trendi vaatluse ja arutluse alla just Ida-Euroopa maades, alustades aastast 1990 ning kasutades selleteemalisi  filme, mida sümpoosioni raames näha sai – kokku 14 filmi. Teiste hulgas näidati ka Eesti Kuukulgur filmi tootmisosalusega Aljona Polunina filmi „Revolutsioon, mida ei tulnud”. Filmi sündmused algavad 2007. aastal, kui endistest marurahvuslikest radikaalidest saab keskne jõud Putini-Medvedevi võimule vastanduvas opositsiooniblokis Teine Venemaa. 

Ettekandega Venemaa neonatslikest rühmitustest esines Valeri Balajan, kellelt oli sümpoosioni kavas film „Palun armasta mind” vene ajakirjaniku Anastassia Baburova ja inimõiguste advokaadi Stanislav Markelovi tapmisest 2009. aastal. Julia Steigmanni ettekanne käsitles stereotüüpe ja samastumist äärmusparempoolsetest rääkivates mängufilmides. 

Serbia äärmuslastest andis ülevaate Đorđe  Tomić, antisemiitlikest tendentsidest Ida- ja Kesk-Euroopa filmides Hans-Joachim Schlegel. Ungari parempoolsest radikalismist rokk-kontsertide, tänavavägivalla ja parlamendi näitel rääkis Borbala Kriza. Lõppkokkuvõttes tõdeti, et uusparempoolsusega kaasnevad äärmused on sageli seotud ja isegi toetatud valitsevate ringkondade poolt, õhutatakse sallimatust ja vaenu, kasutades ära noorte endi konflikte maailmaga ja pöörates need ekstremismiks. 

Filmides käsitletakse neid teemasid mitmeti, rohkem tegijate seisukohalt kui näiteks ohvri poolelt, aga väga oluline oleks näidata ka ohvri vaatepunkti. Arvesse tuleks võtta ühiskondlikke dominante ning need filmis dekonstrueerida. Paremäärmuslaste teemal on palju aspekte, kõiki ühe sümpoosioniga ei hõlma, aga kindlasti oli „goEast’i” julge samm tuua see avalikkuse huviorbiiti.       

Festivali populaarseim üritus oli pühapäevane matinee näitlejanna Maria Schraderiga ja film „Ma olin Marsil”. Festivali hommageüritus oli aga pühendatud tšehhi sürrealistile Jan Švankmajerile, kes on muu hulgas öelnud tähendusrikkad sõnad: „Kurb, aga meie tsivilisatsioonil pole aega unistusteks. Sest nendes ei ole raha”.       

Boschi fond toetab noori 

Ajal, mil meil Eestis kõike kultuuriga seonduvat kõvasti kärbitakse, toetab Hesseni liidumaa valitsus festivali samas mahus kui varem. Ka festivali teised toetajad nagu Škoda Auto Deutchland, Robert Boschi fond ja BHF-Bank panid endiselt festivalile õla alla. Püsiv toetus, hästi läbimõeldud eesmärgid ja strateegia on aastate jooksul „goEast’i” festivali teinud tuntuks ja oodatuks nii Saksamaal kui Ida- ja KeskEuroopas. Kohapeal täituvad saalid publikuga järjest rohkem, umbes 300 000 elanikuga Wiesbadenis külastas festivali 9000 inimest. Iseäranis kiiduväärt tööd tehakse siin noortega. Igal aastal ootab Robert Boschi fond noorte filmiloojate ideid nii lühifilmi, dokumentaalfilmi kui animatsiooni valdkonnas, kust valitakse kokku 20 projekti, mis saavad osaleda projektiturul. Väljavalitud kutsutakse festivalile, „goEast’i” noorte professionaalide programmi raames osalevad nad mitmetes  töötubades, kus neile muu hulgas õpetatakse, kuidas oma projekti edukalt esitleda. Kohtutakse produtsentidega ja toimetajatega, 3sat, ARTE ja ZDFi esindajatega. Noored professionaalid käivad koos aasta vältel, projektid küpsevad ja leitakse koostööpartnerid, kindlasti on igas projektis Saksa osanik. Lõpuks valitakse igast filmiliigist parim koostööprojekt, mis saab auhinnaks toomisraha 70 000 eurot. Valmis filmid jõuavad DVD-le ja neid näidatakse ARTE  telekanalis. Robert Boschi fondi projektižüriis osales seekord meilt Mait Laas.     

Boschi fondi toetuse on varem saanud Eestist Heilika ja Ülo Pikkov, kellel valmis koos sakslaste Maria Van Slooteni ja Volker Maria Engeliga film „Normaalne”. Ka kutsutud filmikoolid võtavad igal aastal „goEast’il” omavahel mõõtu. Parimatele tudengifilmidele annab  auhinna BHF-Bank.     

Eesti filme kahjuks seekord „goEast’il” eriti polnud, üksnes festivali programmis „Valgusvihk” näidati Marko Raadi „Lumekuningannat”. Filmifestivali „goEast” korraldab Saksa Filmiinstituut, mille alla kuulub ka Frankfurdi filmimuuseum. Seal käivad juba mitu aastat ehitustööd, et saada filmi jaoks rohkem ruumi. Uus muuseum avatakse Frankfurdis tänavu suvel ja selle juures avab uksed ka kino.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming