Miami Nice

Jan Kaus

  Michael Manni täispika “Vice’i” visuaalia kinnitab, et 1980. aastad on läbi,

oleme sisenenud uue millenniumi äikesepilvi täis reaalsusse.

 

Jamie Foxx ja Colin Farrell režissööri ja stsenaristi Michael Manni põnevusfilmis “Miami Vice” (2006).

 

Põnevusfilm “Miami Vice”(USA 2006, 132 min), stsenarist ja režissöör Michael Mann. Peaosades Colin Farrell ja Jamie Foxx, osades Ciaran Hinds, Naomie Harris, Gong Li jt. Linastub Tallinnas, Tartus, Narvas ja Paides.

 

Selge, et “Miami Vice” oli cool. Kuna kõnealune telesari toodeti aastatel 1984 – 1989 ning allakirjutanu vaatas seda Soome reklaamtelevisiooni vahendusel, on raske hetkel määratleda, milles see cool-olek konkreetselt väljendus. Kindlasti mitte ainult sokkidest loobunud Don Johnsonis. Või asjaolus, et tema tegelaskuju James “Sonny” Crockett elas jahis, mida valvas krokodill nimega Elvis. Pigem seisnes cool-olek sarja visuaalses ja helilises mõõtmes. Kahe kangelasdetektiivi pastelsed (roosa, lilla, sinine) ülikonnad helkisid romantiliselt loojuva troopilise päikse all, nende Ferrari kimas läbi palmipuude heidetud varjude kavalkaadi, saatjaks igati meeleolule vastav soundtrack. See oli kirevate 1980. aastate romantiline unelm, kus detektiivid pidid endid ümbritsema kallite brändidega, et kuidagimoodi ennast narkoparunite seltskonda smugeldada; kus ohtlik elu tundus kuidagi eriliselt kaunis ja mõttekas, isegi kui seda märgistasid purukslastud kehad ja plahvatavad autod. Mis oleks ilusam ilusate meeste kaotusvalust?

 

Manni mõõna aeg

 

Narkovärk on ka Michael Manni täispika “Miami Vice’i” teema. Siinkohal on olulised kaks aspekti. Esiteks: kas on ikka igati loogiline, et just Mann võttis teha kunagise menusarja täispika kinoversiooni? Kui ma ei eksi, siis Mann oli küll 1980. aastate “Miami Vice’i” peaprodutsent, kuid mitte lavastaja. Ka stsenaristina osales ta projektis väga harva, näiteks parimaks peetud esimese hooaja 14. episoodi kirjutas Mann kahasse Maurice Hurley’ga, kes käsikirjutas samal ajajärgul näiteks teisele toona üsna tuntud kriminaalseid teemasid käsitlevale telesarjale “The Equalizer”, kus tegutses Robert McCalli nimeline vanahärra. Kui ma vähegi adekvaatselt mäletan, siis panid soomlased kõnealusele sarjale nimeks “Kutsukaa McCall” ning see jooksis paralleelselt “Miami Vice’iga”. Igatahes, tundub, et samaväärselt mingite emotsionaalsete või esteetiliste argumentidega mängis “Vice’ist” viimase versiooni tegemisel ehk rolli igivana kasumilootus.

Siit kasvab teine aspekt: kahju, kuid tundub, et Manni tee täispikkade mängufilmide lavastajana liigub mõõna loogikat pidi. Pärast “Miami Vice’i” uusversiooni ei raputa enam lahti tundest, et Manni režissuurilaeks jääb 1990. aastate kinolooming, kuhu ta lisas kolm igati olulist filmi: “The Last of the Mohicans” (1992), “Heat” (1995) ja “The Insider” (1999). Kaks viimast kuuluvad ka allakirjutanu lemmikute hulka. Esimene neist annab mõistele “psühholoogiline põnevus” omalaadse sügavuse ja usutavuse; “Heat” on üks neid harvu ameerika action-filme, kus inimsuhete kujutamine ei jää paugutamisele alla, vaid kingib viimasele olulise eksistentsialistliku mõõtme. Kui kaamera liigub kangelaste selja taha, riivates ja seisatades nende eraelu, siis mõjub see nii liigutavana kui ka usutavana ja samas ühestest vastustest eemale ja kaugemale põikavana. Samuti loobub “Heat” juba traagiliselt naeruväärsest “hea” ja “halva” dihhotoomiast (imeline lõppkaader käsikäes Pacino ja De Niroga!), millesse annab paraku oma õõvastava osakese ka “Miami Vice’i” uusversioon. “The Insider” ühendab õnnestunult filmitehnilise dünaamika, tõsiseltvõetava sotsiaalkommentaari ja haarava loo. Need kaks filmi esindavad Manni tugevusi niihästi jutustajana (kes oli mõlema kinoteose stsenarist ja produtsent) kui ka loole visuaalse välja tekitajana.

 

Lennukid, hämarus ja kõu

 

“Miami Vice’is” on neist nõiduslikest oskustest järel mõned terad, hulganisti sõklaid. Ohu märgid ilmnesid juba paari aasta taguse filmiga “Collateral”, kus Manni visuaalne touch oli küll paigas, kuid looehitajana haakus ta juba, eriti filmi finaalis, ülitüütute Hollywoodi klišeedega. “Miami Vice’is” on mõlemast, nii sisulisest kui vormilisest tipp-Mannist järel veelgi vähem. Tõsi, ta on teinud õige valiku ja loobunud 1980. aastate päiksepaistelisest ja ööpimeduse neoonvalgustuslikust Miamist, pakkudes selle asemel pidevalt äikesepilvedes kõmisevat pea anonüümset suurlinna. Nii nagu “Collateral’is” kasutas Mann teatud visuaalseid kordusi (näiteks maanduvate ja õhkutõusvate lennukite tuled), nii kuuleb “Miami Vice’i” vaataja rohkem kui korra kõuekõminat ning veendub, et Miamis valitseb enamasti öö. Leidub mõningaid igimõnusaid mannlikke kaadreid, kus fookus peategelase korraks hülgab, teravustades kauge, justkui juhuslikugi tulede rea tema selja taga. Kuid kui “Collateral’is” oli tajutav, et selline öise urbaansuse sattumuslikuna toimiv talletamine läbib tervet filmi, siis “Miami Vice’is” toimuvad need pigem üksikute sööstudena, justkui näeks vaataja lavastaja isikupära viimaseid surmatõmblusi. Manni täispika “Vice’i” visuaalia suudab kinnitada vaid üht: jah, 80ndad on läbi, oleme sisenenud uue millenniumi äikesepilvi täis reaalsusse, kus ka Ferrarid ning roosaläikelised ülikonnad ei mõju enam sellise cool’i romantilisusena, mis justkui ühendaks “Happy Days’i” Fonzie’st alguse saanud stiili karmi politseieluga Ameerika suurlinnade tänavatel, vaid on lihtsalt hästi istuvad tooted kuulsate näitlejate seljas. Hea toode koosnegu headest teenustest (armastus, veri, stiil), ei enamat.

Vahest kõige rohkem pettuda annabki “Miami Vice’i” loos. Okei, eks tule jälgida ja järgida samanimelise telesarja loogikat ning ei saa salata, et täispikk “Miami Vice” on tõesti põnev. Filmi hämar valgus ning hoogne tegevus ei tekita vähemalt reaalajalist piinlikkust (nagu too “Da Vinci kood” paistetanud Tom Hanksiga peaosas). Colin Farrell ja Jamie Foxx on cool’id, samuti on cool Isabella-nimeline kurikaelanna, keda mängib Zhang Yimou lemmik Gong Li. Samuti oskavad filmi pahad, Justin Theroux’ mängitud Zito ja Luis Tosari mängitud Arcángel de Jesús Montoya tahtmise ja valmisoleku korral judinad peale ajada. Pinget oskab Mann luua ka siis, kui loodava pinge sisu kujutab endast vaid tühja koort pihus ja poolt muna katusel.

Jama on selles, et kuna kommertskino utreeritav üleüldine, meeleoluline romantika ümber organiseeritud kuritegevuse pole paarkümmend aastat pärast 1980. aastaid enam kellelegi värske teema, siis on püütud romantiseerida üht kurjategijat, sedasama Gong Li Isabellat. Kuid andestatagu, kui kipub raskeks too uskumine, et naine, kes paistab silma julmalt ning metsikutes mõõtmetes narkokaubandust juhtiva organisatsiooni ühe niiditõmbajana, osutub tegelikult kaitsetuks hingeks, kes ihaldab seksikat, kuid ka tunde-ergast lähedust. Ja just Colin Farrelli mängitud Crocketti-taolise macho armastust. Ühe käega hullult Kariibi asuuril kihutavat reaktiivjahti juhtiva Crocketti armastust. Altkulmu vahtiva Crocketti armastust. Nojah, mis siin viriseda, Don Johnson on juba vana ja tüse, tema rolliks on osaleda heategevuslikel golfimängudel. Kuid Farrell on võimeline rohkemaks kumedast macho-mehest, postfeministlikust palaviku-unest – tuleb tunnistada, et midagi on siin püütud ka selles osas teha, sellist püüdu märgistavad kannatlikud stseenid duši all tühjusse jõllitavast tipp-politseinikust.

 

Eliitvõmmi ja narkoparunessi armulugu

 

Kuid too polegi peamine. Miks on ikkagi muudetud filmi süžeeliseks põhiliiniks armastus Crocketti ja narkoparunessi vahel? On raske kaasa tunda miljonite inimeste elu rikkuvale crime-miljonärile tema õõvas. Kui selliseks on langenud Manni tase karakterite loomisel – head võmmid, kes oskavad kurja nägu teha (mida uut?), paar tõelist madu (tõsi, sellisest tüübist ei suutnud Mann hoiduda isegi “Heat’is” – jälkar nimega Weingro, ainuke tõrvatilk Manni meistriteose meepotis) ning üks hea hinge ja jubeda elukutsega võluv naine – siis vähemalt temasuguse haardega lavastaja puhul, kes võiks tõusta lausa Scorsese ja Eastwoodi mantlipärijaks, ei rahulda see teps mitte.

Eks kogu see “Miami Vice’i” värk on ju teatud piirini juba eos päriselust irdunud ja kui tegu oleks mõne teise lavastajaga, siis polekski nagu mõtet enamat oodata, enam midagi oodata.  Aga nagu öeldud ning nagu “Heat” ja “The Insider” kinnitavad, on Mann üks neid väheseid, kes oskab olla korraga lihtsakoeliselt põnev ja sisuliselt intelligentne, ulatades vaatajale nõudliku käe. Tema täispikk “Miami Vice” on iseenesest küll põnev, kuid hoidub siiski sügavamatest elu vastuoludest ja ohtudest. Kui veelgi ameerika kinokunsti paralleelidele toetuda, siis Mann kipub valima Sydney Pollacki, mitte Stanley Kubricku teed, liikudes mitte kõrgemale, vaid kergemale; mitte aeglaselt sügavamale, vaid kiiresti üle sügavuste. Mis siis, et cool’ilt. Cool’e tüüpe, pisi-Crocketteid on ju terve ilm ja film täis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming