Midagi rohkemat kui helitapeet

Kärt Hellerma

Televiisori peibutav müra on kui legaalne uimasti, mis on hõivanud igas elutoas parima platsi. Ja sõltlastest puudust ei tule. Ausalt öeldes on raadiokuulamine jäänud tahtmatult natuke minevikuliseks nähtuseks, sest  linnaelus on taustahelisid niigi palju. Tõsi, vahel mängib raadio hommikukohvi kõrvale, aga siis on see enamasti Klassikaraadio peal. Ja ka sealt klõpsab näpp selle varsti kinni. Vaikus on siiski parem.

Sellele, kellel on suhe raadioga üsna pisteline, tekitab raadio teemal sõnavõtmine parajat kimbatust. Paaril hommikul juhtusin Klassikaraadiost küll kuulama saadet ?Jutujärg?, kus Hugo Laur luges katkendeid Tuglase ?Väikesest Illimarist? ja Tammsaare ?Põrgupõhja uuest Vanapaganast? (lindistused aastatest 1955 ja 1957). Sealt kandus tuppa tugev emotsioon, mis sundis kuulama ja pani heldima. Selline tunne on tänase meedia puhul aga suhteliselt harv külaline.

Raske on arvata, kui palju on praegu veel kodusid, kus raadio hommikust õhtuni mängib ? ükskõik, mis sealt parasjagu ka tuleb, lihtsalt lohutuseks ja seltsiks. Küllap neid on, eriti maal. Eakamad, kelle silmanägemine on vilets, televisiooni jõudsast pealetungist ei hooli, kuigi enamasti on helitapeet nüüd igal pool asendunud pilditapeediga. Televiisor pakub ju lahkelt mõlemat. Selle peibutav müra on kui legaalne uimasti, mis on hõivanud igas elutoas parima platsi. Ja sõltlastest puudust ei tule.

Loomulikult on raadio asjakohane siis, kui on juhtunud midagi erakorralist, millest uudised toovad iga natukese aja tagant üha uusi teateid. Siis istud, kõrv kikkis, raadio juures, ning püüad sealt iga sõna. Mäletan ärevaid veesulpsatusi kümme aastat tagasi, kui hommikul raadio pahaaimamatult lahti tegin, et nagu ikka, enne tööleminekut uudiseid kuulata ja aeg-ajalt lasta endale kellaaega meelde tuletada. See oli päev, mil uppus Estonia.

Tavalises korras aga ei haara raadiokuulamine aga kedagi nii tervenisti nagu näiteks telekavaatamine, mille ees ennast oimetuks võid lösutada. Raadio laseb hästi teha lihtsamaid manuaalseid toiminguid, nagu näiteks sokinõelumine ja marjapuhastamine. Sellisteks tegevusteks on paslik endale reserveerida laupäeva hommik, kui Vikerraadiost tuleb Urmas Vadi kokku pandud ?Kultuurikaja?. Pärast suvevaheaega on nädala kultuurisündmusi pisteliselt kajastav kolmveerandtund jälle eetrisse naasnud. Selles sümpatiseerib püüdlus kajastada võrdse tähelepanuga erinevaid kultuurivaldkondi, eelistamata üht märgatavalt teisele. Proportsioonide kallal võiks mõnikord küll norida, aga on selge, et niisuguse saate puhul ei saagi ideaalset tasakaalu nõuda. Eesmärk pole ju mõõta minuteid, mida ühele või teisele kultuuriliigile pühendatakse, vaid pakkuda mõnest olnud sündmusest süvendatud käsitlust.

Steriilse info saab mujaltki kätte. Eks niisugusel, tera siit, teine sealt formaadil ole ka omad karid, eelkõige kummitav kildkondlikkus, sest põhitegijate-intervjueerijate nimed tunduvad saates enam-vähem samad olevat. Kommentaare tellitakse küll väljast, endale juba nime teinud kriitikutelt, aga sealgi on mõned nimed korduma hakanud ja mõnikord ilmutab end tõsiasi, et hea kirjutaja ei pruugi olla hea rääkija. Üldiselt on aga tegemist soliidse, aktuaalse ja pädeva kultuurisaatega, kus on ikka midagi, mis kuulama paneb. Orienteerutakse enamasti nooremale või ütleme, nooremas keskeas kultuurihuvilisele, aga samas ei pingutata ?postmodernsusega? ka üle. Ainult et mõnikord tahaks kuulda ka elavaid kommentaare tähtsamate sündmuste puhul, mis Eestiga seoses rahvusvahelisel areenil toimuvad. Loodetavasti kajastati näiteks hiljuti Torinos aset leidnud Pärdi festivali mõnes muusikasaates.  

Tuleb tunnustada püüdlust tuua eetrisse rääkima ka neid, kes  muidu jäävad ainult väikeste tähtedega nimedeks raamatute tiitellehtedel ? nimelt tõlkijaid, ja eriti oluliste raamatute tõlkijaid. Näiteks kõneles Varrakus ilmunud Albert Camus? lühiproosa kogumikust ?Pagendus ja kuningriik? paeluvalt üks selle raamatu eesti keelde ümberpanijatest Krista Vogelberg. Tõlkijatega tasub sidet pidada, sest neil on raamatuga hoopis intiimsem side kui kõigesööjatel stammkriitikutel, kelle eelistused on mõnikord juba ette teada.

Raadio aitab ka hästi ühel isikupärasel maa­ilmal kanduda teiseni, kellel selleks olemas vastavad retseptorid. Rääkija võib küll arvata, et kui tema nägu ei nähta, on tal võimalus ka ennast rohkem varjata. Vastupidi, hääl peegel­dab inimese tundeelu seisundit, selle kõiki nüansse väga täpselt. Seda ei varja kui tahes meisterlik jutujooks. Seetõttu ootan alati huviga ?Kultuurikaja? saatvaid personaalseid lugusid ja kilde, neid, mis tulevad pärast lõpusignatuuri. Nende sõnum kulgeb otse inimeselt inimesele, ilma mingi vahendava filtrita, mis neid kuidagi hindaks või reastaks. Need on kui ?Eesti elulood? miniatuuris, mille väärtus aastakümnetega ainult kasvab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming