Middendorffi ja šamaaniga tundras

Olev Remsu

Iga vähegi teokam aborigeeniverega mees nimetab Siberis end šamaaniks, eriti siis, kui on krihvis.

Järv või jõgi tundras pole põhjapõdrale mingiks takistuseks. KAADER FILMIST

 

Dokumentaalfilm “Middendorfi jälgedes”. Režissöörid Liina Triškina ja Riho Västrik. Stsenaarium Riho Västrik, operaatorid Arvo Vilu ja Vassili Sarana, helilooja Tiit Kikas. Produtsent Riho Västrik. Vesilind & TaimyrRosGeo, 2006, 80 min. Esilinastus kinos Sõprus 21. IV.

 

Ikka veel käsitleme Eestit ja eesti kultuuri kitsarinnaliselt, vahel ei näe me oma ninaotsast kaugemale. Me pole ainult Koidula ja Kross, Vettik ja Pärt, Rauad ja Toomik, me oleme ka Albert ja Birgitta, orduriik ja piiskopkonnad, Baer ja Middendorff.

Alexander Theodor von Middendorff (1815 – 1894), keda meile nõukogude ajal püüti suure vene maadeuurijana pealuu sisse raiuda, on tegelikult suur eesti loodus- ja maadeuurija. Nii et kui ma kuulsin Riho Västriku diktorihäält sissejuhatuseks Middendorfi elulugu ette lugemas, siis sõna “baltisakslane” riivas mu kõrva. Pealegi oli ta ema eestlanna, aga kui ka poleks olnud, oleks akadeemik ikkagi meie mees, sest sündis Peterburis, kus elas tuhandeid eestlasi. Siis tehti juttu meie kaasmaalasest Middendorfist ja ma leebusin. Ma ei taha lasta end detailidest häirida, ent Middendorfi ema päritolu jääb märkimata. Ütlen seda selleks, et meie hulgast lahkunud inimese portreefilm tegemine pole ülesanne kergete killast. Iga osisega tuleks eriliselt pingutada ning arvestus, et informeeriv diktoritekst ajab asja kuidagi ära, tähendab ühe võimaluse käestlaskmist. Ka pole Taimõri administratiivkeskus Dudinka poolsaare suurim linn, selleks on kaevanduslinn Norilsk. Diktoritekst on üldse liiga keskmisel pulgal, kuid ette loetud ilmekalt. Kui sõidetakse mööda Norilski – Dudinka maanteed, jääb märkimata, et seal paiknesid suurimad Stalini-aegsed vangilaagrid, mille varemed olid 1976. aastal selgelt näha koos okastraatide ja võška’dega; ühes sealses laagris istus ka Solženitsõn.

Middendorff on filmi toodud tema reisiraamatu ettelugemisega ja ega midagi etemat oskaks minagi pakkuda. Siiski saab sellega portreefilmist loodusfilm, minevikufilmist tänapäevateos, nõnda et pealkiri “Middendorfi jälgedes” on põhjendatud. Näeme nelja, nii-öelda jäljekütti, botaanikut Jaanus Paali, zooloogi Ivar Jüssit, ajaloolast Riho Västrikku ja filmioperaatorit Arvo Vilu. Silmasin kaadrites vilksatamas ka universaalset entsüklopedisti Hardo Aasmäed, kuid jäigi selgusetuks, mida tema Taimõril tegi.  

Kaameratöö on perfektne ja just tänu sellele täidab film minu meelest oma tähtsaima ülesande – loob vaatajale kohalolekutunde. Muidugi annab maalilisteks kaadriteks aluse Taimõri loodus, ainult viimane saamatus suudaks pildi Taimõrist kihva keerata, aga Arvo Vilu pole seda teinud. Ainult et looduspiltidest saab nagu omaette mäng, mida rõhutab “šamaanipärane” taustamuusika. Nende seos tervikuga pole eriti loogiline. Tsitaatkaadrid (ehk Vassili Sarana filmitud?) on täielik kontrast Arvo Vilu tööle, seda mitte kvaliteedi, vaid olemuse mõttes: need on läbinähtavalt lavastuslikud, mida aga üks õige dokumentalist endale naljalt ei lubaks. Ja kui lubab, siis nõnda osavalt, et petab vaataja ära. Vaataja ei tohiks aimu saada lavastuslikkusest.

Mehed läbivad uuesti Middendorfi 1842. – 1845. aasta jalgsi-, põdra- ja koerarakenditeekonna kaatril, uurivad tundra taimi ja loomi, annavad sellest vaatajalegi teada, nõnda et filmile lisandub aimeväärtus. Mulle jäi mõnevõrra usutamatuks reisiseltskonnale Vene julgeolekuteenistuse poolt sunniga kaasa pandud giidi Lokumjaku pidamine šamaaniks. Asi on selles, et kes vähegi sealkandis on liikunud, teab, et iga vähegi teokam aborigeeniverega mees nimetab Siberis end šamaaniks, eriti siis, kui on krihvis. Ning oma suurte esivanemate, kangete šamaanide hauaplatsi demonstreerimine tundub mõnevõrra odava trikina. Kui mina töötaksin julgeolekus, siis paneksin ma ühele Euroopa vandersellide kambale kindlasti kaasa just šamaani ning vaataksin, kas lähevad õnge või mitte. Mulle tundub, et filmi autoreil ei jäänud üle muud, kui peibutusšamaan omaks võtta, et siis teda tõe pähe vaatajale näidata.

Mulle meenutas film kõige rohkem Lennart Mere Siberi-teoseid (neil on küll suurepärane diktoritekst), nii et mine tea, ehk on “Middendorfi jälgedes” autorite hulgas meie tulevane president…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming