Mihhalkov ja Tšehhov

Olev Remsu

Kõik tegelased on nagu aatomid ühe molekuli sees, lisavad sünergias üksteisele väärtust. Me kõik oleme harjunud, et teost hoiab koos peategelane, olgu tegemist filmi, näidendi või proosaga. Kogu lugu kõigi oma kõrvaltegelastega ja kõrvalepõigetega koondub ikkagi ümber protagonisti või antagonisti, kelle esimeseks tunnusjooneks on aktiivsus. Tema võitleb oma õnne eest või toob teistele õnnetusi kaela, tema ületab raskusi ja rabeleb väljapääsmatutes olukordades. Nii on see olnud aegade algusest saadik. Meenutame – Odysseus, Oidipus, Hamlet, Tartuffe, rätsep Õhk ja Libahunt-Tiina. Peategelased on peaaegu kõik energilised ja tarmukad, toimivad teohimuliselt ja see on nii loomulik, et tihti me seda lihtsalt ei märkagi.

Ent igasugune looming peaks teatavasti niivõrd kuivõrd peegeldama elu ja kas elus siis passiivseid inimesi polegi? Ja kas nad mõnikord ei satu koguni mõne sündmuse-tegevuse keskmesse? Ja kas pole isegi nii, et passiivseid inimesi on elus rohkemgi kui aktiivseid?

Väärtfilmide kino Sõprus näitas programmis „Kirjandus ja kino” Nikita Mihhalkovi psühholoogilist ajastudraamat ja ansambliromanssi „Lõpetamata pala pianoolale”, mille stsenaarium on teatavasti tehtud Anton Tšehhovi vähetuntud näidendi „Nimetu näidend” ja paari-kolme tema jutustuse ainetel. Hoolimata argipäevast ja päevasest seansist oli tubli kolmandik saalist publikut täis, silm haaras seal tõelisi vene kultuuri austajaid, Mihhalkovi- ja Tšehhovi-fanaatikuid ning ilmselt koolilapsi ja tudengeid. Ja kui vähesed lahkusid enne lõppu saalist! See on suur asi, näitab, et kõik ei ole veel kadunud. Muide, samale veendumusele jõuame ka teatri kaudu: filmi stsenaristide omakorda näidendiks kirjutatud, Toomas Kalli eesti keelde tõlgitud ja Elmo Nüganeni lavastatud „Pianoola ehk mehhaaniline klaver” püsis kavas aastaid. Ju siis publikut jätkus.

Seekord teeme juttu ainult filmist. Siin näemegi passiivset peategelast Mihhail Vassiljevitš Platonovit (mängib Aleksandr Kaljagin), kes ei astu ekraanile esimeses episoodis, me ei saa kähku teada tema elulugu ega seda, mis ta teeb ning mis on tema tegevuse eesmärk, nagu nõutakse peategelase puhul vaata et igas dramaturgiaõpikus. Vaataja ei tutvu temaga faktiliselt, vaid emotsionaalselt. Jah, iga inimene vajab tutvumiseks teise inimesega (ja tegelasega teosest) tema elulugu, tema ühiskondlikku positsiooni, tema sotsiaalset staatust, ja need me saame filmist pikkamisi ka Platonovi kohta. Ta on ülikooli pooleli jätnud kooliõpetaja sügaval kolkas, mis on tema andekuse juures võrdlemisi madal positsioon. Ent meie tutvume Platonoviga eelkõige elamuste kaudu, tšehhovlikult. Tegelane on karakteriseeritud viimase nüansini, sama võib öelda tema armastatu, naispeategelase Sophie’ (Jelena Solovei) kohta. Nende hing on meil peo peal, nende näkku on kirjutatud kõik nende südamesaladused. Lääne kunst käib põhimõtteliselt teist teed, eksponeerib rohkem tegelase (ja siis ka tolle inimese, keda see tegelane niivõrd kuivõrd adekvaatselt markeerib) välist karakteristikat, välist tegevust, eelistab näidata tegelase eesmärki tema hingelisi vajadusi rohkem või vähem tagaplaanile jättes. Tšehhovi suurus selles seisnebki, et ta avab inimese salasopid, on osanud neid üllatavalt lihtsas sõnastuses kujutada. Ja Mihhalkov on loonud antud juhul kongeniaalse filmi, mis on nauditav kolmkümmend aastat hiljemgi.

Kui lääne filmikunst oma parimates teostes lähebki hinge sondeerima, siis puudutab see ainult ühte-kahte peategelast. Kõrvaltegelaste stereotüüpsus ja isegi klišeelikkus on kuulutatud paratamatuseks, isegi filmindusele olemuslikuks, mida vaataja, kes tavaliselt süveneda ei viitsi, lausa nõuab.

„Lõpetamata pala pianoolale” on selle paratamatuse täielik vastand. Kõik kõrvaltegelased on nii Tšehhovi tekstis kui filmis finessideni nüansseeritud ja seda kõike loomulikult filmi tempo arvel. Tegevus voogab episoodist episoodi rahulikult ja ilma kausaalse sidestuseta.

Mängivad kõik toonased vene staarid: Oleg Tabakov, Jevgenia Glušenko, Antonina Šuranova, Juri Bogatõrjov, Nikolai Pastuhhov, igavleva ja vastutustundetu kolkaarsti Triletski osas näeme Nikita Mihhalkovi ennast ning seegi roll pole lahendatud ei stsenaarselt, ei lavastuslikult ega rollikäsitluselt stereotüüpselt. Ei, ka suhteliselt kõrvalosade jaoks on jätkunud individuaalseid lahendusi. Ja kui tegemist on nn kollektiivse rühmtegelasega, siis tavajaotus peategelased-kõrvaltegelased suuresti ei kehti. Kõik tegelased on nagu aatomid ühe molekuli sees, lisavad sünergias üksteisele väärtust.

Ma ei ole küll mingi eriline Tšehhovi spetsialist, kuid minu teada pole ta teinud ühtegi poliitilist avaldust, mis võiks kedagi riivata. Tema uuris eelkõige inimest ja tundis huvi ühiskonna vastu ainult inimese kaudu. Pildi ühiskonnast lõi ta oma tegelas(t)e murede abil.

Nikita Mihhalkov on kahjuks viimasel ajal mõnel telekanalil esinenud paari üsna šovinistliku sõnavõtuga. Kui ma Moskvas õppisin, oli tal õppejõuna hoopis nii-öelda legaalse dissidendi maine (teda kaitses isa kilp: isa Sergei Mihhalkov oli eluaegne Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu esimees ning totaalriigi hümni autor).

Ajad muutuvad, inimesed muutuvad, ent kõrge kunstiväärtusega looming jääb püsima igavesti. Seda ei saa määrida isegi autori kahetsusväärsed seisukohavõtud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming