Miks mulle meeldivad napakad filmid

Priit P?la

Eliidikunstigi oskab paremini hinnata see, kes on kodunenud ka kunstiaguli räpaseimates soppides.

Keskmiselt paar korda kuus pean mõnele oma kõrgesti koolitatud tuttavale selgitama, miks hindan napakaid filme: B-kategooria hakkimisõudukaid (näiteks “Jason X”), C-kategooria noortekomöödiaid (“Happy Campers” ehk “Lustilaager”), D-kategooria märuleid (“Universal Soldier: The Return” ehk “Universaalse sõduri tagasitulek”), E-kategooria pornokaid (“Alice nel paese delle pornomeraviglie” ehk “Alice pornoimedemaal”) ja muud säärast, lahterdatagu see mis tahes kategooriatesse.

Noorte targutajate ehk intellektuaalide kogukonna liikmena tunnen mõnikord sotsiaalset survet selliseid filme silmates pea põlastusega kõrvale pöörata. Tunnen, et peaksin põhimõtteliselt hoiduma säherduses sopas püherdamisest ning vaatama ainult David Lynchi, Akira Kurosawa, Aki Kaurismäe, Jim Jarmuschi, Peter Greenaway ja teiste kultusrežissööride kultuuri koorekihti kuuluvat loomingut. Vaatama isegi siis, kui ei meeldi, hambad ristis ja tikud silmade vahel. Ja teised, need X-, Y- ja Z-kategooria filmid peaksin vaatamata jätma või – kui ikka kuidagi ei saa – vaatama neid salaja ja hiljem salgama.

Aga mina ei oska ega taha nii. Ei oska tunda valehäbi asjade pärast, mida kõrgelt hindan, ega taha olla kaksikmoraalijünger. Vaatan lollakaid filme avalikult ja kiidan veel takka ka, sest parem olla tark, kes jätab lolli mulje, kui loll, kes püüab kõigest väest tarka mängida. Seda laadi avalik hereesia, kontraelitarism sunnib mind aeg-ajalt nugade peale viskuma ning kõrgkultuuri kummardajate ees oma lollakate filmide lembust kaitsma.

Pole vahet, kas apoloogia on suuline või kirjalik, olulisim argument on see, et arukuse ilming pole mitte intelligentsete filmide vaatamine, vaid filmide intelligentne vaatamine. Intelligentset filmi võib vaadata nagu idioot, ilma ühegi emotsiooni, allusiooni ja assotsiatsioonita. Samas võib napakas film, kui seda vaadata intelligentselt, kutsuda esile tundeelamuste, mõtteseoste ja huvitavate kontseptsioonide tulva, pakkudes ohtralt arutlusainest ning filmiteoreetilist, -ajaloolist ja -kriitilist materjali. Vaheda mõistuse ja intelligentse uudishimu seisukohast pole oluline, kas film on elitaarne mindfucker või labane mainstream. Palju olulisem on see, mida vaataja oskab selle filmiga peale hakata. Halba tislerit ei päästa isegi head tööriistad, samas kui hea mööbelsepp rakendab edukalt ka halbu vahendeid.

Eliidikunsti apologeetide Achilleuse kand tundubki olevat ühekülgne kitsarinnalisus – just see takistab neid mõistmast, et ka lollaka kunsti vormides on tallel suur potentsiaal, mille ekspluateerimiseks on vaja eriliselt helget mõistust, sellist, mille omanikeks nad end (sageli ekslikult) juba peavad, aga mis mulle seostub ikkagi laia teadmiste horisondiga, mida avardavad ühtaegu nii Laura Palmer kui ka Bridget Jones, nii Laura Dern kui ka Silvia Saint, nii Federico Fellini kui ka Joel Gallen. Eliidikunstigi oskab paremini hinnata see, kes on kodunenud ka kunstiaguli räpaseimates soppides; teadmine viimastest on mõõdupuu esimese tegelike väärtuste vaagimiseks; viimaste kogemine paneb esimestest rohkem lugu pidama.

Ehtelitaristidest troostitum seltskond (või oleks õigem öelda – kari õnnetuid troppe) on ebaelitaristid, võltsvaimuinimesed ja kvaasikulturnikud, kelle kõrkus madala kunsti suhtes on vaid teisejärguline butafooria: rumalamate püüe näida targem, nooremate püüe näida vanem, igavamate püüe näida huvitavam ja nõnda edasi. Seejuures ei jaga nad tuhkagi ei kõrg- ega massikultuurist, kuid etendatav sotsiaalne roll sunnib neid tarbima esimest ja jälestama viimast. Sellised häired lähevad küll sageli üle: näiteks mäsleva nooruse idealism ja eliidiiha võib areneda piiratud ehtelitarismiks (halb) või tervemõistuslikuks ja kompleksivabaks kultuurihuviks (hea), kusjuures iga kultuuriuurija – kui ta ei kuulu just Frankfurdi elitaristide koolkonda ega pea õigeks nende piiratud ja aegunud käsitust – teab, et kultuur ei ole ainult Michelangelo Antonioni “Blowup”, vaid ka Dennis Dugani “Beverly Hills Ninja”.

Tihti on elitaristide probleem selles, et nad ootavad napakatest filmidest sama, mida on harjunud nägema n-ö väärtfilmides. Kitsarinnalisusele lisandub võimetus kohaneda – taas omadus, mis ei viita märkimisväärsele arukusele. Tüüpiliselt nurisetakse lollakate filmide ajuvaba süžee või faabula üle. Kuid on filme, mille süžee ei pea, ei tohigi intelligentne olla. Võtkem porno- või märulifilmid. Nendes on süžee otsekui raudtee, mis viib ühest peatusest teise. Peatused on vastavalt seksi- või kaklusstseenid. Ja pidu ei toimu mitte tee peal, vaid vaksalites. Tee peal tuleb energiat säilitada, et siis igas sihtpunktis peost viimast võtta. Sellisel juhul on süžee kõigest sekundaarne abivahend, mis juhatab kõnealuste žanrite puhul funktsionaalselt oluliste sõlmpunktideni ja täidab seda ülesannet oma ajuvabaduses suurepäraselt.

Sääraste mehhanismide ja seaduspärasuste, klišeede ja kitši otsimine ja äratundmine on intellektuaalne nauding, mis paneb mind lollakaid filme vaatama ja neis väärtust nägema. Eriti meeldib mulle elitaristliku filmikunsti pihta sihitud iroonia, mida napakates filmides kohtab – mõnikord on see implitsiitne ja juhuslik, teinekord taotluslik ja äratuntav. Kuid mitte ainult see; olulised on ka lihtsad rõõmud, plaisires simples, mida lollakad filmid pakuvad. Möönan, et vahel naudin neid napakaid filme ilma mingisuguste intellektuaalsete ambitsioonideta, lihtsalt lõõgastuseks, sest näiteks nõudlikule briti huumorile vahelduseks meeldivad mulle ka panniga-piki-vahtimist-naljad.

Mihkel Mutt kirjutas kord: “Õnnelik on inimene, kes armastab niihästi Andy Warholi ja Chaplinit, Bruce Leed ja torupilli, “South Park’i” ja “Matrix’it” kui ka Juhan Liivi ja Thomas Manni, Gaudíd ja Tarkovskit. Õnnelik on inimene, kes simmanile sattudes suudab kaasa minna lihtsate südamlike viisidega ega korda endale iga sekund, et “see pole ju Pärt”.”

See on sulatõsi ja enam-vähem samadel põhjustel väärtustan ma ka viletsaid kõrtse, rumalaid raamatuid ja lollakaid inimesi. Öelgu Theodor Adorno mida tahes.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming