Millest räägivad sõjafilmid?

Ilmar Raag

Poliitilisest korrektsusest hoolimata on vaid vähesed filmid otseselt sõjavastased.

Sõjafilmid on üks neist vähestest žanritest, kus sõnavabadusele on jäetud vaid selgelt piiritletud ala. See tähendab, et tänapäeval on pea võimatu teha filmi, kus ülistaks avalikult sõda. Võime ju meenutada sõjardkultuure, kus hukkumine lahingus oli ülim saatus. Valhalla näiteks on ju tuntud kui “kindlale sihtgrupile” mõeldud puhkekodu teispoolsuses, kus sõjamehed tunnevad end valküüride seltsis hästi.

Nüüd on avaliku ruumi normid muutunud. Vähemalt pärast Esimese ja Teise maailmasõja traumat käib sõja kunstiline kujutamine alati kindlate poliitkorrektsete loosungite all, millest peamine teatab, et sõda on kurjast ja peab igas inimeses äratama õudust. Seda enam pakuvad huvi filmide sekundaarsed sõnumid, kus aastatuhandete-tagused sõjavapruse ülistusteemad on taas päevavalgele tõusnud rohkem või vähem avalikult.

Stsenaariumitehniliselt on iga sõjafilmi alussammasteks konkreetse sõja olemus ja stsenaarne kangelane selles loos. Õigupoolest võib arvata, et kuna kõik filmid on nagunii sõda hukkamõistva põhitooniga, siis seda teemat peaaegu ei märgata ja ainsaks tegelikuks sõnumiks tõusevad kangelase kujutamise detailid, kuna need varieeruvad filmist filmi.

Järgnevalt vaatan mõne filmi varal põhilisi loomudeleid. See süsteem on üles ehitatud nelja komponendi mitte päris matemaatilisele vaheldumisele. Komponentideks on: 1) kangelane ja riik kui sõja eest vastutaja, 2) kangelane ja vaenlane, 3) kangelane ja humanistlikud väärtused, mis sobivad ettekäändeks ükskõik millise tegevuse algatamisel, 4) kangelane ja sõjamehe kuulsus.

 

Haruldane film – sõjavastane film

Poliitilisest korrektsusest hoolimata on vaid vähesed filmid otseselt sõjavastased. Vahe kerge silmakirjalikkuse ja tegeliku sõnumi vahel on õige hägus, sest enamik sõdivatest riikidest on kogu maailmas avaliku suhtluse tarbeks leiutanud humanistlikud ettekäänded, miska sõda on vältimatu, et päästa humanismi. Selgelt sõjavastane film defineerub peamiselt vaenlase kujutamise viisis, eelkõige tähendab see vaenlase ärakaotamist. Sõja vormiline vastane taandub samasuguseks ohvriks nagu needki, kelle perspektiivist lugu jutustatakse.

Esimesi kuulsamaid sõjavastaseid filme oli 1930. aastal Universalis Erich Maria Remarque’i samanimelise romaani ainetel valminud “Läänerindel muutuseta”. Film sai kaks Oscarit, lugu rääkis aga nekrutitest, kellel veel sõja algul on ettekujutus lahingu ülevusest, kuid kes filmi lõpuks jõuavad lihtsa tõdemuseni: “Me elame kaevikus ja võitleme. Me püüame lihtsalt mitte surma saada. See on ka kõik.” Tähelepanuväärne selle tsitaadi juures on vaenlase mõiste vägagi nähtav ärakaotamine.

Teine maailmasõda on propagandistlikus mõttes olnud nii tugeva diskursusega, et seda kujutavate hulgast võib leida väga vähe puhtalt sõjavastaseid filme, kuna natside ebainimlikkus on niivõrd domineeriv aksioom, et sellest on justkui võimatu mööda minna. Seepärast ei ole ka üllatav, et puhtakujuliselt sõjavastaseid filme leiame eelkõige sakslaste eneste tehtute hulgast. (Näiteks võib tuua Josef Vilsmaieri 1993. aastal tehtud “Stalingradi”, mis flirtis samal ajal ka Saksa sõduri suurepärase väljaõppega ja mis seepärast läheb niinimetatud “Rambo” filmide kategooriasse, millest tuleb juttu edaspidi.)  

Seevastu edaspidi on sõjad pakkunud küllaldaselt ainet puhtale sõjavastasusele. Tuletame meelde näiteks “Kahuriliha” (rež Sam Mendes), kus kujutatud Ameerika sõdurite ettevalmistust Iraagi kampaaniaks, kusjuures me ei näe nende tegevuses midagi eriliselt kangelaslikku. Kui aga jõutaksegi Iraaki, siis kõnealune üksus lahingusse ei jõuagi. Lähim kokkupuude vaenlasega on ehk õhurünnakus hävinud vaenlase konvoi nägemine. See film ei esita ühtegi kõrgelennulist ideed, miks iraaklased on vaenlased, ja seetõttu muutub elu ka Ameerika väeosas absurdseks.

Sarnaselt muutus kõik suhteliseks Danis Tanovići filmis “Eikellegimaa”, kus kaks koba vaenlast satub kokku ühes kaevikus ja filmi vältel ei selgu, miks ühel neist oleks rohkem õigust sõdida kui teisel. Seetõttu on ohver filmi lõpus eriti traagiline.

 

Patriootilised filmid

Teine suurem kategooria on nn patriootilised filmid, mille ühiseks nimetajaks on väga selge vaenlase defineerimine nii, et see õigustaks ühemõtteliselt filmi kangelaste tegusid. Selle kategooria alla käib enamik Teise maailmasõja teemalistest filmidest. Osas neist on algupoolel demonstreeritud vaenlase julmust, et tema tegevus demoniseerida. Üldjuhul tähendab see vaenlase tegevuse näitamist, aga mitte selle põhjuste selgitamist. Tõeliselt õudne on ainult see tegelane, kellest ei saada aru. Tuletame meelde Elem Klimovi linateost “Mine ja vaata”: pea kogu filmis näidatakse vaid seda, kuidas sakslased põletavad ühe küla elanikke. Sellise julmusega silmitsi sattudes ei ole küsimustki, kelle poolele kaldub vaataja sümpaatia. Selle filmi peamine tulemus on aga vaenlase vihkamine, mis annab teed juba järgmistele filmidele, kus vihatud mundri kandjatele kätte makstakse.

Väga paljud neist filmidest toetuvad oma kultuuri domineerivale ajaloodiskursusele ja seetõttu on vaenlane demoniseeritud juba enne filmi algust. Näiteks Pekka Parikka lavastatud ja kogu soome ajalooteadvusest kantud “Talvesõda” (1989) võtab vaenlast a priori vaenlasena, kuna Soomele on kallale tungitud. Edasi on filmi sisuks vaid uskumatu jõupingutus, mis tuleb lihtsatel soomlastel teha ülekaaluka vastasega silmitsi seistes.

Ilmselt on kultuuridevahelisele suhtlemisele iseloomulik aga seegi, et selletaolised rahvusliku ajalooteadvuse emotsiooninuppudel mängivad filmid ei ole eriti menukad välismaal. Vaid Ameerika megalavastused on samasuguste dramaturgiliste aluste puhul ringelnud kogu maailmas, ent selle põhjus on pigem Ameerika majanduslikult võimsam levimasin.

Kõige huvitavama grupi moodustavad sõjafilmid, kus on üritatud tähendusi nihutada. Patriootiliste filmide alaliigina võiks näiteks käsitleda neid mõningaid vene filme, kus sõduri kangelaslikkuse allikaks ei ole enam kommunistlik partei, nagu see oli ette kirjutatud paljudele nõukogude filmidele, vaid emake Venemaa. Sümptomaatiline oli selles suhtes 2004. aastal valminud vene telesari “Trahvirood”, kus juttu sellest, kuidas sõda võideti kommunistide kiuste. Ühes trahviroodus olid nii kriminaalid, kodusõjaaegsed poliitvangid, mitmel põhjusel Teise maailmasõja ajal stalinlike reeglitega pahuksisse sattunud sõdurid kui ka vaimulikud. Nad kõik said ühel hetkel aru, et ohus ei ole mitte neile vaenulik võim, vaid emake Venemaa, kelle huvides võib ka surma minna. Seesugust võitlemise tõelise põhjuse otsimist võib näha ka 2006. aastal Prantsusmaal valminud filmis “Pärismaalased”, mis kujutab Põhja-Aafrika araablasi, kes võitlesid Prantsuse armees Prantsusmaa vabaduse eest, samal ajal aru saades, et prantslased käsitlevad neid alama rahvana. Ometi oli neilgi lootus oma rahvuse paremale käekäigule, see andis ka neile vapruse võidelda koos prantslastega. “Pärismaalased” on just selle poolest huvitav, et see on üks esimesi rahvusvaheliselt laiemat tähelepanu võitnud film, mis osutab uuele perioodile Teise maailmasõja käsitlemisel.

Aeg on küps, et kogu maailm asuks dekonstrueerima varasemat dualistlikku Teise maailmasõja diskursust. Eestis käibel Teise maailmasõja käsitlused sisaldavad ju kõik sama sõnumit, et suure sõja varjus peeti väiksemaid sõdu, mis ei mahu otseselt natsismi ja selle vaenlaste kaksikpildi alla.

 

 

Rambo fenomen

Viimane mudel, mille siin välja pakun, on nn vapra sõjamehe eleegia. Sellel võib olla kokkupuutepunkte nii sõjavastasuse kui ka patriootilise teemaga, sõltuvalt sellest, millises kontekstis soovitakse sõjamehe vaprust esitada. Üldisemas plaanis on tegemist nähtusega, mida Hitchcock nimetas McGuffiniks ehk filmiloo käivitamise ettekäändeks. Nii on “Reamees Ryani päästmine” põhiolemuselt lugu toredatest inimestest, kes on lisaks kõigele vaprad sõdurid. Nad on õige asja eest väljas, kuna natsid on teadagi pahad. Need sõjamehed surevad vapralt, kuna see on nende kohus.

Siia kõrvale võib aga võrdluseks panna ühesuguse ideoloogilise mudeli järgi tehtud “Rambo, esimese vere” ja Fjodor Bondartšuki “Üheksanda roodu”. Mõlemas on sõda mõttetu ja valitsus süüdi selles täbaras olukorras, kuhu sõjamehed sattunud. Kõlab ju nagu sõjavastane film? Ometi käivitub film tõeliselt alles siis, kui sõjamehed on lükatud taganemisteeta olukorda ja nad peavad võitlema. Siis ilmneb, kui uhked sõjamehed nad ikkagi on! Rambo peamine missioon oli tagasivaatavalt pärast Vietnami häbi taas jalule tõsta roheliste barettide uhkus. Isegi kui sõda oli rumal ja kaotati juhtide rumaluse tõttu, siis iga roheline barett oli siiski suurepärane sõjamees. “Üheksanda roodu” ideoloogia töötab täpselt samal viisil dessantnike kuulsuse tagasivõitmise nimel. Selles vormelis on oluline see, et kangelasest sõdur ei tohi õigustada kriitika all olevat sõja põhidiskursust. Ta peab lihtsalt olema oma au ja kohusetundega inimene ja sõdur.

Samas on just sel viisil võimalik teostada kõige efektiivsemaid ideoloogilisi “diversioone”.

Ridley Scotti “Black Hawk down” (“Helikopteri hukk”) on selles suhtes üks kõige vastuolulisemaid filme, kus ühest küljest on ilmselgelt nauditud kõrge adrenaliinisisaldusega stseene (näiteks ka Spielbergi “Reamees Ryani päästmise” esimesed 20 minutit on vaid selge kinematograafiline jõudemonstratsioon, millel ei ole järgneva looga palju ühist) ja teisest küljest saame teada, et Ameerika sõjaväelased on uskumatult professionaalsed, kolmandast aga sedagi, et selle uskumatu veresauna poliitiline kontekst on ja jääb väga vaieldavaks. Püsiväärtustena jääb järele ainult möödapääsmatu professionaalsus ja tragöödia. Sellisena on “Helikopteri hukk” võõristusefekti pakkuv film, mille puhul vaataja hoiak sõltub lõpuks vaatajast enesest.

Eesti silmapaistvaim sõjafilm on siiamaani allakirjutanu arvates Jüri Müüri “Inimesed sõdurisinelis” (1968). Tegemist on hea filmiga muu hulgas ka sellepärast, et filmitegijatel oli nii palju öelda, mida nad ei saanud aga teha ideoloogiliste piirangute tõttu. Seepärast tõuseb selles filmis esile ka üldisem inimlik tragöödia.

Ometi tahaks tänasesse Eestisse filme, mis kinnistaksid monumendina meie ajalooteadvuse. Esitatud mudelitest tulenevalt julgen aga väita: kui soovime, et meie versioon Teisest maailmasõjast pakuks mingit huvi rahvusvahelisel areenil, siis tuleb esimese ülesandena möödapääsmatult kasutada sõjavastasuse aspekti. Iga film, mis üritab lihtsalt rääkida eesti sõjameeste vaprusest Sinimägedes, määrab ennast rahvusvahelisele läbikukkumisele.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming