Milline on patriootlik filmikunst?

KRISTIINA DAVIDJANTS

Nõukogudeaegset dissidendist filmitegijat Sergei Paradžanovit tahavad enda omaks pidada nii ukrainlased,  grusiinid kui armeenlased. Kaader Paradžanovi ühest paremast, ukrainakeelsest filmist „Unustatud esivanemate varjud“.

Nõukogudeaegset dissidendist filmitegijat Sergei Paradžanovit tahavad enda omaks pidada nii ukrainlased, grusiinid kui armeenlased. Kaader Paradžanovi ühest paremast, ukrainakeelsest filmist „Unustatud esivanemate varjud“.

Kaader filmist.

20. veebruaril oli Ukraina filmipäevade raames avalik arutelu kunsti ja meedia rollist ühiskondlike protsesside kujundamisel Ukrainas. Kinos Artis osalesid vestlusjuht, dokumentalist Marianna Kaat, Ukraina riikliku filmiagentuuri juht Filip Iljenko ja mängufilmi „Hõim“ („Плем’я“, Miroslav Slabošpitski, 2014) produtsent Valentin Vasjanovitš.

Filip Iljenko: Kui rääkida Ukrainast, siis on meie inimesed hakanud absoluutselt teisiti suhtuma säärasesse asja nagu „ukraina kultuuriprodukt“. Samuti on vaataja hakanud tahtma – ja see ei puuduta ainult filmi, vaid pea kõike –, et kunst täidaks teatavat sotsiaalset funktsiooni. Ühiskond ootab loomingulistelt inimestelt kõikide vahepealsete sündmuste mõtestamist.

Praegu on dokumentalistikas tekkinud juba suur hulk väga huvitavaid töid, mis on pühendatud Maidanile, sõjasündmustele ja Krimmi annekteerimisele. Mängufilmis on lahenduste otsimine keerulisem, tootmistsükkel on pikk ja sealjuures on väga oluline mõista, milline on vaataja ootus sel hetkel, kui film lõpuks ekraanile jõuab. Maidanist filmi tegemiseks võib minna aastaid. Ka eestlaste „Mandariinid“ (Zaza Urušadze, 2013) tuli ekraanile mitukümmend aastat hiljem, kui seal näidatavad sündmused. Säärane teos, mis pole propaganda, nõuab valmimiseks aega. Kunstniku jõud on selles, et ta tunnetab neid asju enne ametnikke, sest temal on teistsugune siseelu ja ta peegeldab sündmusi kiiremini ning täpsemalt.

Marianna Kaat: Seoses peegeldamisega: televisioon peegeldab ju minevikku ja Ukraina on aastakümneid olnud ühes infoväljas Venemaaga. Ilmselt on telekanalid Ukrainas olnud täidetud Vene sisuga?

Iljenko: Üldiselt küll.

Kaat: Ma näen siin suurt konflikti, sest tahad või ei taha, inimene on ikkagi ehitatud nii, et hakkab otsima ja sealjuures ka leidma mingeid tänase päeva peegeldusi, isegi kui film on võetud üles kolmkümmend aastat tagasi.

Kui riik on faktiliselt sõjaseisukorras ja ideoloogilises sõjas, siis kuidas tuleks need teleprodukti sisuprobleemid lahendama ametnike vaatenurgast?

Iljenko: Situatsioon on tõesti keeruline ja on väga raske anda mingeid üheselt mõistetavaid lihtsaid vastuseid. Loomulikult on praeguses olukorras tohutu kiusatus hakata rusikaga vehkima, kuid siin on mängus liiga palju nüansse, nii kultuurilisi kui ka ideoloogilisi.

1991. aastast on Ukraina olnud kultuurilistes, ei – täpsustagem, faktiliselt koloniaalsuhetes Venemaa ja vene kultuuriga. Seda nii massi- kui ka mingil määral kõrgkultuuri osas. Vene telekanalid domineerisid täielikult ja alles nüüd hakkab vaatajaskond nägema vene filmis võõrast filmi – pikka aega on võetud seda kui „oma“.

See olukord tegigi võimalikuks lähimineviku sündmused, sest objektiivselt võttes polnud Ukrainal kultuurilises plaanis rahvuslikku enesemääratlust. Ei jätkunud ühendavaid kultuurisümboleid, arhetüüpe, müüte selle sõna heas mõttes. Polnud ühist meelsust oma ajaloo suhtes. Nõnda kaotati massiliselt aega ja alles nüüd on hakatud kõigil mainitud teemadel tõsiselt rääkima. Enne tembeldati inimesed, kes üritasid neil teemadel rääkida, radikaalideks. Öeldi, et nad on ebaadekvaatsed, neid ei tahetud kuulata. Äsjased sündmused näitavad, et probleem on olemas, sellest tuleb rääkida ja see lahendada.

Muu hulgas oleme võtnud vastu meetmed, et Ukrainas ei saa ükski film riigis näitamisluba, kui see pole saanud n-ö levitõendit. Neid levitõendeid annab välja meie agentuur ja me ei anna neid filmidele, mis populariseerivad Vene Föderatsiooni eriteenistusi, spetsnazi, armeed, politseid, FSBd jne. Nagu selgus, on neid struktuure tohutult, ausalt öeldes ma isegi ei kahtlustanud, et neid on nii erineval kujul ja erinevate nimede all.

Filipp Iljenko: Meil peavad olema filmid, mis esindavad meie maad.

Filipp Iljenko: Meil peavad olema filmid, mis esindavad meie maad.

Ringmeedia.eu

Ka on ridamisi vene kultuuritegelasi lubanud endale teha pehmelt öeldes väljakutsuvaid poliitilist laadi avaldusi seoses situatsiooniga Ukrainas, seoses Krimmi annekteerimise ja sõjaga. Mõned eriti andekad seltsimehed üritavad omakorda neis sündmustes osaleda, korraldavad show’d.

Te kõik mäletate situatsiooni ühe tuntud vene näitlejaga (Mihhail Poretšenkov – toim), kes saabus Donetski lennujaama põlastusväärsete inimeste saatel, tulistades automaadist Ukraina positsioonide poole. Ilmselgelt pole sääraste inimeste osavõtul tehtud filme praegu korrektne näidata. See solvab nende inimeste tundeid, kes kas ise või kelle lähedased osalevad sõjas.

Tahan ka eraldi mainida, et televisioon on väga inertne tööstus. Seal otsitakse praegu kõikvõimalikke mooduseid, et minna üle oma, Ukraina sisu peale. Ühtlasi püüame leida võimalusi, kuidas saaks riik aidata kanalitel üle elada praeguse üleminekuperioodi, kuidas majanduslikus mõttes lükata tagant omatoodangut ja kuidas teha seda kõike maksimaalselt lühikese aja jooksul.

Kaat: Ukraina on siiski väga suur riik, mis on ka mentaalselt jaotatud suurteks regioonideks. Donetskist rääkides: mida inimesed seal näevad, mida nad tahaksid võib-olla näha ja kui reaalne on selles olukorras midagi muuta?

Iljenko: Ma arvan, et nendel territooriumidel, mis ei ole Ukraina kontrolli all, näidatakse Vene kanaleid, see tähendab Vene tõlgendust toimuvale. Ukraina kanaleid seal ei näidata. Ukraina kontrolli all territooriumil on olukord parem. Niinimetatud piirialadel on asi tihti lihtsalt tehnilistes probleemides: taristu on hävitatud, füüsiliselt pole võimalik igal pool kindlustada Ukraina kanalite levi.

Põhimõtteliselt on Ukraina tõesti suur riik ja nagu igas suures riigis on siin regioonides omad eripärad ja traditsioonid, aga need ei ole nii erinevad, et tingida eraldi sisu tootmist igale piirkonnale. Pigem viib see ainult asjade halvenemiseni. Kultuuriliste sümbolite loomine ühiskonna integreerimiseks on möödapääsmatu, kuigi näeme, et kahjuks on sõda ühiskonna parim integreerija.

Kaat: Aga mida saab teha kultuur, mitte ainult film? Millised võiksid olla reaalsed sammud selles suunas, et n-ö Ukraina keskuse poolt ära lõigatud inimesed tunneksid oma kaasatust Ukraina elusse ja sündmustesse?

Valentin Vasjanovitš: Tahaks, et riik mõistaks, kui oluline on kultuuri edendamine.

Valentin Vasjanovitš: Tahaks, et riik mõistaks, kui oluline on kultuuri edendamine.

Valentin Vasjanovitš: Mulle näiteks tundub, et riik peab andma oma panuse. Mitte et öeldaks lihtsalt: praegu käib sõda ja on vaja osta relvi, on veel vaja seda ja toda ja rasketehnikat, armee, armee, armee, sest käib sõda. Tahaks, et riik mõistaks, kui oluline on kultuuri edendamine.

Iljenko: Loomulikult võetakse praegu ette samme, kuigi riigi masin reageerib märksa raskemini ja aeglasemalt kui vabatahtlik algatus. Me töötame koos kultuuriministeeriumiga aktiivselt, aitame organiseerida linastusi nii sõdivatele poistele-meestele kui ka kohalikele inimestele. Praegu hakkabki see kõik süstematiseeruma ja muutuma mingiks kindlaks tööks. Mõned protsessid ühilduvad, näiteks nii dokfilmide võtted, kui juba tehtud filmide näitamine. Praegu sõidavad väga kuulsad filmiinimesed, sealhulgas klassikud, mööda Ukrainat ringi, näitavad oma filme, filmivad paralleelselt dokkaadreid ja selle kõige vastu valitseb väga suur huvi. Just hiljuti rääkisin oma sõdivate sõpradega ning nad paluvad väga saata endale DVDsid ukraina filmidega. Neil on arvutid ja vaba aega ning nad tahavad vaadata ukraina filme. Praegu valitseb absurdne olukord, kus vaadatakse vene sõjafilme, aga ise pärast sõditakse nendega, keda just filmis nähti.

Riiklik süsteem ei olnud muidugi valmis sääraseks situatsiooniks ja elu sunnib meid väga kiirelt ümber orienteeruma. Polnud tõesti võetud ette piisavalt jõupingutusi selleks, et ukrainlased tervikuna ja eriti Donbassi elanikud, oleksid tuttavad Ukraina kultuuri saavutustega. Tagajärjeks on see, et need imelikud sõjameediatähtedeks hakanud tegelased à la Girkin, positsioneerivad nüüd ennast infoväljas Dostojevski ja Tolstoi rahvuse esindajatena. Et nemad tulid tooma kultuuri justkui kuhugi metsikusse riiki, kus mingit kultuuri pole kunagi olnudki: nüüd tuli meile külla Fjodor Dostojevski koos Rodion Raskolnkoviga, Ukraina aga osutus vanamuti rollis olevaks.

Kaat: Aga milles te näete filmitööstuse reformimist peale lihtsalt raha lisamise?

Iljenko: On säärane Winston Churchilli kuulus tsitaat II maailmasõja ajast, kui pandi kokku sõdiva Suurbritannia eelarvet. Churchill nägi, et tema alluvad pole ette näinud raha kultuuri finantseerimiseks ja küsis selle peale, et mille eest me siis üldse sõdime. Küsimuse asetus on õige ja kui me räägime filmivaldkonna reformimisest, siis peame esiteks rääkima mitmest mõistest. Esiteks peab riigil olema kindel arusaam sellest, mis üldse on rahvuslik filmikunst. Mitte konkreetselt ukraina oma, aga üldse põhimõtteliselt – igas riigis. Mis on selle roll, millist osa võib ta mängida ühiskonnas, kuidas ta saab vormida kultuurilist identiteeti, riigi tulevikunägemust, kuidas ta saab mõjutada vaatajat nii positiivses kui ka negatiivses mõttes.

Kohe tekib muidugi ka küsimus, et mis teemadele ja filmidele on vältimatu neid vahendeid suunata, aga ka siin on paljud riigid selle küsimuse lahendanud enam või vähem edukalt enne meid, ja me juba tegelemegi lahendustega. Tänu viimaste aastate enam-vähem stabiilsele finantseerimisele on meil ette näidata mitu rahvusvahelist edulugu. Teisalt ei oska n-ö massipublik ikka veel kahtlustadagi, et meil on oma filmikunst. Seepärast pöörame praegu suurt tähelepanu televisioonile kui meediumile, mis on, jämedalt öeldes, suuteline tegema kiiresti staare ja see on hea, sest staarid on meile vajalikud. Nemad hakkavad hiljem tooma inimesi kinno, et need omakorda vaataksid ukraina filme.

Teiseks on möödapääsmatu vajadus lahendada kinovõrgustiku küsimus. Lihtsalt võrdluseks mõned arvud: Ukrainaga võrreldavas, veidi isegi väikesemas Poolas on umbes 1500 kinosaali, Ukrainas 384 saali (pärast seda, kui kaotati Krimm ja Donbass). Enne seda oli umbes 460, s.t kokkuvõttes ikkagi võrreldamatult vähem.

Me ei konkureeri ameerika filmidega, me laiendame lihtsalt turgu omal moel ja sellepärast on meil vaja rohkem ukraina filme. Viimasel aastal tuli meil välja seitse filmi, mis on suur õnnestumine, aga tegelikult on see piisk meres, kuna ameerika filme tuleb seitse tükki nädalas, lisaks üks või kaks uut vene filmi kuus. Meie eesmärk on, et ukraina filmi esilinastus oleks tavasündmus, mis kedagi ei šokeeri.

Kaat: Milline on olukord filmitööstuses?

Iljenko: Filmitööstus ise on kõrgel tasemel, Ukrainas saab teha kõike, mida vaja, on unikaalseid võttepaiku kõrbest mägedeni, merest steppideni, jõgedest metsade ja soodeni. On suur hulk professionaale: näitlejaid, loomingulist kaadrit, võttegruppide töötajaid. Suur osa mainitust sai võimalikuks tänu sellele, et Kiiev oli Venemaa Hollywood, seal filmiti valdav osa vene teleseepe, telefilme, seriaale ja mängufilme. Praegu on Venemaalt sääraste tellimuste osa märkimisväärselt kahanenud, aga need ei ole täielikult kadunud. Majanduslikel ja ideoloogilistel põhjustel ei ole maht loomulikult selline nagu enne. Osaliselt on põhjuseks ka see, et tellitava sisu tootmiseks eraldasid raha Venemaa riiklikud struktuurid, riiklikud kanalid, kinofond jne. Loomulik, et nad on seda nüüd piiranud. Teisalt oleme me nüüd ise avatud uutele kanalitele ja turgudele.

Vasjanovitš: Enne kulutasid meie kanalid Vene teleprogrammi ostmiseks aastas 300 miljonit eurot. Viimase kümne aasta jooksul on investeeritud miljardeid eurosid meile ebasõbraliku riigi majandusse.

Iljenko: Meil on tekkinud diskursus patriotismist, kunsti rollist, patriootlike meeleolude loomisest. On erinevaid vaateid: mõned räägivad kunstist kunsti pärast, et ärge segage meid nendesse oma asjadesse, teised jälle vastupidi, et tehke filme üksnes sõjast. Mina olen sügavalt veendunud, et patriootlik filmikunst ei tähenda sugugi filmi sõjast. Sõjast saab teha ka antipatriootliku filmi.

Teiseks – patriootlik filmikunst on selline filmikunst, mis vormib ja arendab maa kultuuriruumi. Meie ukraina filmiklassika, Sergei Paradžanovi „Unustatud esivanemate varjud“ (1965) ei rääkinud mitte ühestki sõjast sõnakestki, aga tema rolli Ukraina kultuurilise identiteedi vormimises, nagu ka selle teose kirjandusliku aluse oma, pole võimalk mitte kuidagi üle hinnata.

Sellepärast peame selgelt mõistma, et meil on käes väga efektiivne tööriist. Ütleksin isegi, et mida kõveram, seda efektiivsem. Kui inimene vaatab sõjafilmi, siis ootab ta, et talle öeldaks, kes on hea ja kes halb. Kui ta vaatab mingit komöödiat, mis on talle vaimselt lähedane ja sealt läheb käiku mingi lendnali, mida mõistab ainult meie ühiskond, siis see ongi identiteedi näide. Me naerame ju veel praegugi nõukogude ajast pärit nalju ja ka näiteks Aleksei Balabanovi filmide nalju, kelle filmis „Vend 2“ („Брат 2“, 2000) on muuseas ka üks nali Sevastopoli kohta. See ongi suures plaanis patriootlik filmikunst.

Vasjanovitš: On ka Cannes’i, Berliini ja Venteetsia festivalide filmid. Cannes’is näidati vene „Leviaatanit“ („Левиафан“, Andrei Zvjagintsev, 2014), aga Ukrainat esindas „Hõim“. Kui Ukrainal on samasuguseid filme rohkem, siis ei õpeta Venemaa enam meile, kuidas kunsti teha.

Iljenko: Jah, meil peavad olema filmid, mis esindavad meie maad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming