Mis jääb koostöö ja vastupanu vahepeale?

Donald Tomberg

Mõtlemise vastandab Arendt kurjusele ning Heidegger ütleb filmis: „Me elame, sest me oleme elus. Me mõtleme, sest me oleme mõtlevad olendid.” Mängufilm „Hannah Arendt” (Saksamaa 2012, 113 min), režissöör Margarethe von Trotta, stsenaristid Pamela Katz ja Margarethe von Trotta, operaator Caroline Champetier, produtsent Bettina Brokemper. Osades Barbara Sukowa, Janet McTeer, Axel Milberg, Julia Jentsch, Ulrich Noethen. Linastub kinodes Sõprus ja Artis. Staažikas ja hinnatud saksa naisrežissöör Margarethe von Trotta portreteerib filmiga „Hannah Arendt” üht XX sajandi olulisimat poliitikafilosoofi. Filmis on vaadeldud kolme aastat (1961–1963) Hannah Arendti elus, aega, mil Arendtile sai üheks olulisemaks mõtlemise küsimuseks kurjuse probleem. Kui Argentinas püüti kinni üks holokausti ninamehi, natsikurjategija Adolf Eichmann, kelle üle kohut mõisteti Iisraelis, pakkus Arendt end ajakirjale The New Yorker kohtuprotsessist reportaaži tegema. Reportaaži asemel saatis Arendt ajakirjale aga sarja artikleid, kus ta mõtestab kurjust laiema filosoofilise probleemina. Need artiklid tekitasid ühiskonnas korraliku tormi, suuresti just seetõttu, et Arendt toob neis välja ka juudi kogukonna liidrite koostöövalmiduse natsidega. Loomulikult mõisteti säärast avaldust kui ohvrite osalist süüdistamist ning Arendtit, kes ise oli juut ja samuti koonduslaagris istunud, hakati mitmel puhul pidama isegi juutide äraandjaks ja natside kaitsjaks. Ent Arendt räägib kaastööst kurjusega, võiks vahest öelda ka, vaikivast nõusolekust kurjusega ning tema käsitluses pole see mitte arvamus, vaid fakt, et juudi kogukonna liidriteta oleks ohvrite arv olnud väiksem. Väiksem kui 5,5-6 miljonit. Ehk, nagu Arendt filmis lõpupoole lausub: „Vastupanu olnuks mõttetu, küsimus on aga selles, et ehk jääb midagi koostöö ja vastupanu vahepeale.”

Režissöör von Trotta on teinud filmi väga kindla käega ja paistab küll, et ta on oma kangelanna mõtted kenasti läbi kaalunud. Ühele kindlale mõtlemisküsimusele keskendudes õnnestub von Trottal kujutada filosoofilist mõtlemisprotsessi ka laiemalt – ja ikka kõrvuti Arendti elulooga. Martin Heideggerist, kelle õpilane Arendt oli ja kellega Arendtit sidus sügavamgi kiindumus kui ühine kirg mõtlemise vastu, ei saa siin filmis muidugi samuti üle ega ümber. Filmis on Heideggeri mõtteavaldusi napilt, ent need on täpsed ses mõttes, et saame mõista õpetaja ja õpilase suhet seotud mõtlemisliinis, saame intellektuaalselt hoomata, et just Heidegger on õpetanud Arendti mõtlema. Säärane tõdemus tuleb kätte minulegi, sest olen Arendti loominguga väga vähe tuttav.

1.

Arendtit portreteeritakse siin filmis kui väga jõulist, kindlameelset karakterit ja tundub, et vähemalt osaliselt on Arendtit kehastav Barbara Sukowa filmiloos korduvalt filosoofi suunal kõlanud etteheited ja hinnangud ka oma mängupagasisse üle kandnud. Arendtile heidetakse filmis vahelduva eduga ette, et ta on ülbe, hoolimatu ja julm, ei kuula kedagi teist. Sukowa vastab sellele karakteri jõulisuse ja ka jäikuse rõhutamisega. Teiselt poolt näeme filmis, et mehed on ümber Arendti ikka, nagu karud ümber mesitaru. Arendti söakus, vaidlemiskirg ja intellektuaalne veetlus on lihtsalt sedavõrd nakkav. Siinkohal võiks öelda, et Sukowa esitab Arendtit kirgliku mõtlejana küll igati veenvalt ja tal on ka oma õrnem pool, aga miskit sellest nõtkusest, mis ka Arendti tekstidest läbi kumab, kipub tüpaažis nagu kaotsi minema. Kui vaadata fotosid Arendtist, siis just nõtkus on see, mis ilmekalt paistab välja nii filosoofi nooruses kui vanaduses ning selle daami silmad säravad, sõltumata east. Filmis antud tagasivaadetes näeme seesugust sarnasust, nõtkust, pigem noorukese Hannah’ kehastajas, aga noh, võib-olla tahtiski režissöör rõhutada just teatud kontrasti eluperioodide vahel. Nii või teisiti, haarava mõtlejana on Sukowa kehastatud Arendt ikka veenev.

2.

Tulles filmi keskse teema juurde, võib öelda, et kindlasti ei tehta siin vaatajale miskit hinnaalandust, kuigi teemat arendatakse samm-sammult, nii et järg ei tohiks samuti käest kaduda. Ja see on hea. Milles seisneb siis Arendti arvates kurjuse probleem? Ei ole kena filmi sisu ära rääkida, aga mõned viited võiks siiski anda. Õigupoolest on siin filmis kaks keskset liini: ühelt poolt on esil kurjus, teiselt poolt tõuseb esile mõtlemine. Algatuseks olgu öeldud, et just mõtlemise vastandab Arendt kurjusele ehk nagu ütleb filmis Heidegger: „Me elame, sest me oleme elus. Me mõtleme, sest me oleme mõtlevad olendid”. Kõlagu see pealegi tautoloogiliselt, sisuline kaal on selles, et inimene on just nimelt mõtlev olend, mõtlemine on talle loomuomane. Kui loobutakse mõtlemisest ja libisetakse mõtlematuna vooluga kaasa, siis loobutakse oma personaalsusest, sellest, mis teeb inimesest tema enda. Just mõtlemine juhatab meid hea ja halva eristuse juurde. Kurjus saab voli siis, kui inimene loobub mõtlemast – just see on Arendti arusaama kohaselt Eichmanni kohtuprotsessi õppetund ja näide.

Juudid annavad tunnistusi, närvid katkevad, Eichmann vaatab neid kõvera muigega. Mida on Eichmannil öelda? Eichmann teatab, et täitis alati vaid käsku, mis oligi tema kui ohvitseri kohus. Käsk on sõjas seadus, käsutäitmisega ei kaasne vastutus teo moraalsuse eest, vastutus seisnebki just käsu täitmises. Ja nagu Eichmann väitis, isiklikult polevatki tal midagi juutide vastu olnud, oma seisundit käsutäitjana nimetas ta aga teadlikuks kahestumiseks, kus südametunnistus tuli kohustusest lahutada. „Kas te käskudega kaasa mõtlesite?” küsib kohtunik. Eichmann satub segadusse.

Kurjus, mis lahustub ühiskonnas justnagu anonüümsuseks, avaldub just nimelt võimetusena mõelda. Arendt näeb Eichmannis kurjuse banaalsust. Ühiskond tahaks väga, et kurjus oleks personifitseeritud, ootab ka, et kurjategija paistaks kuidagi deemonlik ning et kurjus oleks nõnda nähtav. Eichmann aga ei paista kuidagi hirmuäratav, vastupidi, ta paistab täiesti mittemidagiütlev: ta täitis vaid käsku ega pidanud mõtlema … Eichmann on nagu … mittemiski. Ja sealt paistabki kurjuse banaalsus, hirmutav igapäevasus ja tõuseb teravalt esile juba sõnastatud küsimus: isegi kui vastupanu on ka mõttetu, ehk jääb siiski midagi ka vastupanu ja koostöö vahepeale?

Arendt on poliitikafilosoof, kes tõstab sootsiumi ühiselu küsimused abstraktsele tasandile, laseb ses kõrvutuses abstraktsel muutuda nähtavaks, isegi nagu käegakatsutavaks. Siin tuleks meenutada episoodi, kus Arendt räägib tudengitele totalitarismist. (Arendt oli ka üks esimesi kaalukatest mõtlejatest, kes käsitas Natsi-Saksamaad ja Nõukogude Liitu kui ühtviisi totalitaarseid süsteeme.) Totalitarismis avaldub täielik kurjus, avaldub oma viimases staadiumis, lõpule viiduna. Koonduslaagrite mõte oli muuta inimesed tarbetuks, muuta nende elu täielikult mõttetuks. Siit pole raske üldistada kogu süsteemi.

Kui väga lihtsalt öelda, siis tundub, et Arendtil on ka väga tugev, tabav intuitsioon. Eichmann on üksiknäide, mis võimaldab rääkida üldisest. Kurjus hajub tema puhul ebapersonaalseks, paistab just nii – mittemiski, millestki pole kinni hakata. Säärane kurjuse hajumine ei käi vaid isiku kohta, vaid puudutab juba otse ka ühiskonda. Umbes nii, et kõik teevad ja keegi eraldi võttes ei tee. Kurjus nagu mittemiski, see on nagu mustkunstniku kübar, vaatad, aga kuhu see jänes siis kadus või kust ta tuli, aga vastu haigutab tühjus.

Siin võiks kõrvalepõikena meenutada näiteks Gogolit, kes oma näidendi „Revident” peategelase Hlestakovi puhul tahtis kujutada just kehastunud kurjust. Hlestakov on näidendis tohutult koomiline, aga Gogol kirjutas Hlestakovi nii, et see tegelane on seesmiselt täiesti tühi. Just see tühjus võimaldab teistel pidada Hlestakovi kardetud revidendiks, paigutada, projitseerida tühjusesse oma hirmud ja madalad motiivid. Ja Hlestakovi tühjus väljendub oluliselt just nimelt tema võimetuses kas või järele mõelda, nõnda Hlestakov ka valetab ja ise samas kohe ka usub oma valet. Kui Stanislavski kunagi kunstiteatris Mihhail Tšehhoviga Hlestakovi osas „Revidendi” proove tegi, jäi Tšehhov Stanislavski näitlemismeetodiga järjekindlalt hätta. Viimaks hüüdis ahastuses Stanislavski täiesti ebameetodipäraselt: „Miša, aga kujuta ette, et sul on pea asemel balloon!” Ja Tšehhovil oli roll korrapealt leitud.

Ja miks mitte meenutada siia kõrvale ka muinasjutuvestjat Anderseni. Järgnev mõte on pärit „Vapra tinasõduri” loost. Kuulugu see nüüd otse Andersenile või hoopis vene multifilmitegijatele, igatahes „Vapra tinasõduri” multifilmis kõlab episoodis, kus paha platsi ilmub, hoiatav lause: „Lihtsalt ilmub vanapagan, sinna, kus on tühi ruum”.

Multifilmi juurest on nüüd muidugi igati paslik tulla juba Dostojevski juurde. Arendti mõte kurjuse banaalsusest on nimelt väga sarnane Dostojevski arusaamaga. Dostojevski romaanis „Vennad Karamazovid” on peatükk, kus Ivanile ilmub vanakuri. Arendt imestas, et Eichmann ei paistnud sugugi hirmus ja deemonlik. Dostojevski kujutatud vanakuri Ivani ees on samuti just nimelt labane, banaalne mehike – ei paista kuidagi deemonlik ja on just niimoodi õudne. Kurjus ei saagi olla muud kui banaalne. Kurjuses puudub vertikaalne mõõde, ainult headus saab olla sügav. Seda mõtet jagavad nii Arendt kui Dostojevski.

3.

Dostojevskit ja tema „Vendi Karamazoveid” on siin aga teinegi põhjus meenutada. Arendt näeb süvenenud mõtlemises lahendust: mõtlemine on see, mis avab tee vastutusele, mõtlemine aitab meil eristada head kurjast. Ent Ivan Dostojevski romaanis on särav intellektuaal, aga seejuures on ta äärmuslikult kõrk mõtleja. Päike, mis Ivanile paistab, on tema enda intellekti särav päike ja see päike on külm. Või siis Raskolnikov „Kuritöös ja karistuses”. Raskolnikov rähkleb end oma mõtlemises välja, aga kuhu? Sinna, et tal on just tänu oma mõtlemise kõrgustele õigus ja siis vaat et juba kohustus minna tapma vanamutti.

Säärast kari ei pea otsima ainult ilukirjandusest. Sama kari on antud juhul ka otse Hannah Arendti ees ja loomulikult on selleks Martin Heidegger. On hea tava, et filosoofi teoseid, mõtlemispärandit loetakse ja hoitakse lahus tema eraelust, poliitilistest vaadetest jne. Antud filmi ja peamise küsimuse kontekstis aga just Heideggeri poliitilistest vaadetest mööda ei saa. Kuidas selle küsimusega küll toime tulla? Kui eelkõige just mõtlemine aitab vältida kurja ja hoiab allaheitliku kaastöö eest kurjusele, kuidas sai siis Heidegger pooldada natsiparteid? Heidegger on ju üks suuremaid mõtlejaid. Heidegger juhatas ja õpetas ju Hannah Arendti mõtlema. Filmis tuleb juttu Heideggeri inauguratsioonikõnest, kus ta tänas füürerit. Ametissepühitsemise kõne ja seal lausutud tänusõnad, nagu me teame, pole miski naljaasi, need on märgilise tähtsusega ja Heideggeri kohta võib igati küsida, kui kohustuslikud tema tänusõnad ikka olid. Ühesõnaga, küsimus pole selles, et hoolsalt tagantjärele Heideggeri materdada. Lihtsalt, just siin ilmub toodud positiivse lahenduse ja ka üldse kogu filmi kõige suurem vastuolu. Von Trotta toob vaataja ette ka stseeni, kus Arendt ja Heidegger hilisemas eas seda küsimust puudutavad. Jalutuskäik on viinud filosoofid metsa. Heidegger küsib hoogsalt: „Ega sa ometi ei usu nende laimu?” Arendt ütleb, et ei tea, mida arvata, ja viitab Heideggeri inauguratsioonikõnele. Ja mida ütleb selle peale Heidegger? Et ta on nagu poisike, kes ikka veel unistab ja on poliitikas taipamatu. Aga, et ta tahab veel õppida, õppida mitte ühtegi mõtet vahele jätma. Ehk siis, kui kogu probleem on kas mõtlemises või mitte mõtlemises, siis Heidegger lihtsalt eksis, sattus unistama ja jättis mõtte või paar vahele. Muidugi, päris sellega kõik ei piirdu. Heidegger sosistab Arendtile ka midagi kõrva, mille peale too teeb üllatunud näo ja küsib: „Aga miks sa oma motiive avalikult ei seleta?” Ja vaat sellega on siis ka nagu ühelpool. Midagi see Heidegger seal sosistas.

Veel kord, ei ole vaja tümitada Heideggeri, ent toodud vastuolu ei olegi filmis võimalik lahendada. Võib-olla teebki režissöör von Trotta siin ainuvõimaliku sammu: vastuolu jääbki ületamatuks, ent lahendus, nagu viidatakse, on justkui olemas. Lahendus on see, mida sosistati. Huvitav, mida sosistati?

Asjad liiguvad paika, kui hoida kõrvuti n-ö sootsiumi igapäevane ja üldistuse abstraktne tasand. Tulles tagasi Heideggeri enda sõnade juurde, et inimene on mõtlev olend, tähendab mõtlemises leitud lahendus antud kontekstis ikka laiemalt just seda, mis määratleb inimene olemise, tema personaalsuse, unikaalsuse. Ehk siis, totalitaarne kurjus tühistab inimelu täiesti mõttetuks, see on kurjuse intentsioon. Vastavalt, vaid headuses saab elu olla mõtestatud. Et elul oleks mõte, tuleb aga mõtelda. Või ütleme nii, et selleks, et mõtet näha, tuleb mõtelda.

4.

„Hannah Arendt” on kindlasti oluline, tegijatel läbi kaalutud ja vajalik film. Isegi kui Arendt joonistub välja kohati ehk liiga jäigalt, saame tema mõttekäikudele nende arenemises kaasa elada. See on juba suur asi. Ja Arendti mõttekäigud on ühtviisi selged, nõtked ja tabavad, tema mõtlemise kirg äratab sümpaatiat.

Lõpetuseks võiks aga vaadata hoopis seda, kuidas Arendt mõistab vabadust. Essees „Mis on vabadus” (eesti keeles ajakirjas Akadeemia 1991, nr 3 ja 4, tlk Ene-Reet Soovik) räägib Arendt vabadusest ja poliitikast kui seesmiselt lahutamatust paarist. Selline väide näib muidugi üllatav, sest, nagu Arendt tõdeb, metafüüsilise traditsiooni järgi lähtub vabaduseküsimus indiviidi siseilmast, s.t inimene leiab vabaduse enda seest, inimene saab vaba olla just sisimas, nii ka siis, kui ühiskondlik staatus talle mingeid õigusi ei anna. Ja nagu Arendt tõdeb, ka ühiskondlikke suhteid mõtestades on terve uusaja vältel vabadust ja poliitikat ikka eristatud, mitte kokku toodud. Oma väite avamiseks pöördubki Arendt (filosoofia)ajaloo poole ning toob esile, et suurte traditsiooniliste metafüüsiliste küsimuste puhul jõutakse vabaduseprobleemini alles pärast Augustinust. Antiikajal oli vabadus mõistetud just nimelt ühiskondlike suhete alusena, vastavalt polnud vabadus filosoofide silmis ka probleem. (Kui mõned erandid välja arvata ja nendega tegeleb Arendt eraldi.) „Mis puutub vabaduse ja poliitika omavahelisse suhtesse, on olemas see lisapõhjus, et ainult antiikaja poliitilised ühiskonnad olid rajatud otseselt vabade inimeste teenindamiseks – nende, kes polnud teiste sunnile alluvad orjad, ega tööinimesed, keda kannustavad ja kihutavad tagant esmased eluvajadused.” Ning teisal: „Vabadus kui tõestatav fakt ja poliitika langevad kokku ja on teineteisega seotud, kui ühe asja kaks külge.” Kristlus leiab vabaduse inimese seest ja võrdsustab vabaduse tahtevabadusega. Arendti arvates aga: „Poliitikaga suhestatud vabadus ei ole tahtefenomen.” Vabadus võrsub hoopis n-ö printsiibist, mis ei toimi minasiseselt nagu motiivid. Printsiibid saavad n-ö inspiratsiooni väljastpoolt. „Kogu selle suure mõju kiuste, mis sisemise, poliitikavälise vabaduse mõistel on olnud mõtlemistraditsioonile, tundub, et võib ohutult väita: inimene ei teaks midagi sisemisest vabadusest, kui ta poleks algselt kogenud olukorda, kuidas olla vaba maises, käegakatsutavas tegelikkuses. Vabadust või selle vastandit tunnetame kõigepealt suhtlemisel teistega, mitte suhtlemisel iseendaga.”

Niisiis: „Inimesed ON vabad – eristatuna vabadusanni omamisest – seni kui nad tegutsevad, ei enne ega pärast seda; sest vaba olla ja tegutseda on üks ja seesama.” Tuleme korraks metafüüsika juurde tagasi ja märgime, et metafüüsika küsib ikka seesmise omaduse kohta. Kui küsin näiteks: Mis on aeg? siis otsin ma miskit ajale ainuomast, otsin aja sisimat omadust. Analüütilises traditsioonis räägime aga suhetest, kuna vaid nendest saamegi rääkida, vaid suhteid saame tõepoolest näha. Arendti vabaduse essee lõpp on tõepoolest kaunis, ka intuitiivselt kuidagi väga tabav. See toob kokku inimene olemise ja alatises alguses olemise. Selleks, et vabadust ja poliitikat kokku tuua, peab Arendt aga vabadust vaatama mittemetafüüsilise küsimusena. Vabadus poliitiliselt mõistetuna pole leitav mitte inimese seest, vaid inimeste vahelt, nende suhetest ja tegutsemisest. Ning Arendti järgi on just seesugune mõistmine algne. Milleks sellest esseest siin nii pikalt? Vahest võib otsida siit üht iseloomulikku mõtlemisjoont. Arendt otsib asja tuuma sellest, mida jagatakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht