Mis toimub eesti animatsioonis?

Uued animafilmid festivalil „Animated Dreams“

EVA LIISA SEPP

Kevadel, keset professor Priit Pärna ja kunstiakadeemia vahelist konflikti, levisid netis väga konkreetsed ja üksluised kommentaarid eesti animatsiooni olemuse kohta. Enamjaolt anonüümsete kommentaaride sisu oli väga sarnane: animaatorid teevad äärmiselt priitpärnalikke filme, keegi ei oska ilusti joonistada, mis toimub? PÖFFi alafestival „Animated Dreams“ vastab nendele muremõtetele iga-aastase programmiga „Uus Eesti Anima“, kus tänavu linastusid Priit Tenderi „Linnugripp“, Ülo Pikkovi „Tühi ruum“, Rao Heidmetsa „Elu enne elu“, Helen Undi „Siseilmadest väljas“, Kristjan Holmi „Täismaja“ ja Martinus Klemeti „Fatcula“. Lisaks sai näha kaht koostööprojekti, Eesti-Norra koostööfilmi „Igavesed jahimaad“ (režissöör Elin Grimstad) ning rahvusvaheliselt edukat Eesti-Rootsi animafilmi „Amalimbo“ (režissöör Juan Pablo Libossart).

Mis siis ikkagi toimub meie kohalikus animatsioonimaailmas? Lühidalt öeldes: paljud vana kooli tegijad peavad õppima külg külje kõrval elama nooremate animarežissööridega, kes silmanähtavalt tunnevad end iga järgneva filmiga aina kindlamalt oma valitud žanris. Priit Tender, kes on viimaste aastatega paistnud silma selliste lühianimatsioonidega nagu „Ussinuumaja“ (2012) ja „Alateadvuse maja“ (2015) näitab ka tänavu, kuidas olla kindel oma stiilis, aga samal ajal võtta vastu uusi ideid. „Linnugripp“ on tänu kunstnik Hefang Weile mitte-eestiliku, omapärase kunstistiiliga joonisfilm. Seda on raske võrrelda tema varasemate filmidega ning sõnumilt ei ole see ka tema kõige tugevam film, aga võrreldes näiteks samas programmis linastunud „Igaveste jahimaadega“ oli „Linnugrippi“ huvitav vaadata.

Paljude animafilmide tugevus ongi see, et neid saab vaadata sama suure huviga mitu korda, ning mõningate filmide, nagu „Amalimbo“ ja „Tühi ruum“, puhul on see isegi soovitatav. „Amalimbo“ kohta võib öelda, et see näeb ilus välja, kõlab ilusalt ja tekib tahtmine kihla vedada, et see ka lõhnab hästi. Film läheneb surma teemale abstraktselt, mis teeb sellest väga isikliku filmikogemuse. Tekib tahtmine vaadata „Amalimbot“ uuesti ja uuesti, et märgata nüansse, mis olid läinud mõttepauside ajal kaduma, või siis lasta silmal puhata dialoogide ajal, mis olid teistkordsel vaatamisel veel meeles. Animaator Roland Seer on loonud filmile väga isikupärase pildikeele, ainuüksi selle pärast tasub seda vaatama minna – nagu animahuvilised kevadel korduvalt mainisid, siis vahepeal tahab hing midagi ilusat.

Ülo Pikkovi dokumentaali ja põnevikku miksiv „Tühi ruum“ jätab suure puändi lõppu. Soovitan lugeda mõnda Pikkovi intervjuud või otsida välja selle filmi saamislugu, sest tausta tundmine lisab pinget igale stseenile. Veidi sarnaselt Pikkovi eelmise nukufilmiga „Tik-tak“ (2015) on „Tühi ruum“ täis mängulisi hetki, mis loovad kaugvaates sünge üldpildi. Kui mul on millestki kahju, siis sellest, et festivalil järgnes sellele filmile Rao Heidmetsa eklektiline „Elu enne elu“ ning nende kahe väga erineva filmi vahele ei jäänud hingetõmbepausi, et peas läbi töötada kaotusvalu, mida „Tühi ruum“ endas kannab. Seesama kaotusvalu, mille puhul Pikkov on tabanud naelapea pihta, läbib mitut uut animafilmi. „Tühi ruum“, „Igavesed jahimaad“, „Amalimbo“ ning mõneti isegi „Fatcula“ – kõik on tõstatanud selle tuttava teema.

Kui otsida eesti animafilmidele midagi ainuomast, siis mulle on alati silma torganud nn festivalide keel. Pole saladus, et enamik lühianimatsioone valmib mitte kodumaal näitamiseks, vaid selleks, et festivalidel auhindu saada. Seetõttu on paljud animarežissöörid võtnud omaks „festivalide keele“, kus dialoog enamasti puudub, aga teatud hetkedel – kas juubeldades või vihast – hüüavad tegelased midagi mitmes keeles. „Bravo! Bellissimo! Super! Trés magnifique! Tubli!“ Et kõik ikka mõistaksid, et see plaksutav ja rõõmsa näoga koiliblikas on nüüd tõesti õnnelik. Rao Heidmetsa uus film „Elu enne elu“ oli sel aastal õnneks ainuke selle iganenud triki küüsi langenu. Loodetavasti on sellest järgmiseks aastaks loobutud, sest tegemist on võttega, mis tihti näitab narratiivi nõrkust; kas eeldatakse, et muust rahvusest vaatajad ei saa muidu stseeni toonist aru või siis pannakse neid hõikeid täispanga peale mineku asemel filmi ainult kord või kaks.

Kristjan Holmi „Täismaja“ toob meid tagasi noortele animategijatele, eelkõige tudengitele, tehtud etteheidete juurde priitpärnaliku käsituse ja stiili eest. Holm on oma kuue lühifilmiga hea näide sellest, kuidas luua oma käekiri. Kohati võib „Täismajast“ leida tuttavat kordamistaktikat ja teistele animarežissööridele omaseid väikesi kiireid nalju, aga filmi puhul on näha, et tegijatel on olnud lõbus. Juba ainuüksi see on pool võitu valdkonnas, kus kõik kaklevad rahajagamise pärast.

Ometi peab iga kunstnik kuskilt alustama. Koostöö suurte tegijatega ja iidolitelt inspiratsiooni ammutamine ei ole ainuomane vaid kunstile. Vaadates Helen Undi filmi „Siseilmadest väljas“ kajasid mu peas katked Pärna loengutest. Arvestades, et nüüdseks annab loenguid EKA animaosakonnas Unt ise, ei ole raske tõmmata paralleeli Pärna õpetuse ja selle filmi vahel. „Siseilmadest väljas“ on oma tempolt, kordustelt ja isegi sünopsise poolest justkui loengutest üks ühele maha kirjutatud kooliprojekt. Võrreldes teiste filmidega „Uue Eesti Anima“ linastustel oli tunda, et Unt alles otsib oma käekirja, mis pole iseenesest halb – ka mõni varane Pikkovi või Holmi film on samasugune kohmakas katsetus teha midagi ise ja uut. Masendav on aga see, et Undi soov luua midagi sügavamõttelist ja abstraktset lendas vastu taevast. Korduvad samad vanad mustvalged motiivid: teadus versus kunst, sinine versus punane, naine versus mees.

Kui mulle oleks antud euro iga animafilmi eest, kuhu on ebavajalikult sisse topitud naiselikkuse ja mehelikkuse vastandamine, oleks mul küllalt raha, et Joonisfilmi stuudio ära osta ja kehtestada sellise praktika vastu mõni fašistlik piirang. Lõppude lõpuks on need teemad lihtsalt … iganenud. Pelgalt palja suurte tissidega naise filmi lisamise eest ei jaga keegi enam auhindu ja paralleelide toomine mehe ja naise vahel ei mõju enam ammu. Neid teemasid võiks tõstatada hingega või vähemalt omaenda vaatepunktist lähtuvalt, nagu on oma temaatika valinud „Amalimbo“ ja „Tühi ruum“. Nõukogude ajal võisid olla asjad teistmoodi, aga praegu on raske võtta naise ja mehe vastandamist muu kui labase heteroseksuaalse propagandana. Kui arvesse võtta, et paljud lühianimatsioonid ei olegi konservatiivsele peavoolumeedia publikule mõeldud, siis milleks nii pinnapealne käsitlusviis?

Õnneks leidub ka neid animafilmitegijaid, mis sukelduvad sügavamale. Vana kooli animategijad on sillutanud tee, tänu millele on nüüd palju võimalusi oma filmide tegemiseks. Veel enamgi, leidub ka palju noori tegijaid, kes seisavad võrdsena animaveteranide kõrval. Loodetavasti tuuakse kaasa täiesti oma ideed ja uutmoodi enesekindlus, mis ei seisa iganenud nippide ja labaste troopide najal. Tänavu me päris nii kaugele ei jõudnud.

Helen Undi „Siseilmadest väljas“ on tempolt, kordustelt ja isegi sünopsise poolest justkui Pärna loengutest üks ühele maha kirjutatud kooliprojekt.

Helen Undi „Siseilmadest väljas“ on tempolt, kordustelt ja isegi sünopsise poolest justkui Pärna loengutest üks ühele maha kirjutatud kooliprojekt.

Kaader filmist.

Kristjan Holmi „Täismaja“ pälvis pronksauhinna Animated Dreamsi võistlusprogrammis Shut Up!

Kristjan Holmi „Täismaja“ pälvis pronksauhinna Animated Dreamsi võistlusprogrammis Shut Up!

Kaader filmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming