Mitmekümneaastased Viljandi folk ja koolikabaree

Kristiina Davidjants

Vaatluse all on kaks filmi 2012. aasta „Eesti lugude” sarjast. Dokumentaalfilm „Folk juu!” (Pimik, 2012, 28 min), režissöör Andres Keil, stsenaristid Andres Keil ja Jaak Kilmi, operaatorid Jaak Kilmi ja Ivar Taim, helirežissöör Tarvo Schmeimann. Produtsent Jaak Kilmi. ETVs 12. XII 2012. Dokumentaalfilm „Kabaree” (Re-Marketed Gods OÜ, 2012, 30 min), režissöör Gerda Kordemets, operaatorid Kristjan-Jaak Nuudi, Andrus Rebane, Gerda Kordemets ja Georg Arnold, helirežissöör Mart Otsa, monteerija Kalle Käärik (Oculos Stuudio), tegevprodutsendid Maario Masing ja Kaspar Viilup. Produtsent Gerda Kordemets. ETVs 13. II 2013. „Eesti lugusid” on tehtud täpselt kümme aastat ja formaat kui säärane kindlalt kinnistunud vaataja teadvusesse. Praegu tundub isegi imelik mõelda, et algusaastatel tekitas see Eesti Televisiooni tollane algatus nii mõneski hindajas ja vaatajas umbusu, kas on säärast asja üldse ikka vaja. Pikkus vaevalt pool tundi, eelarve väike ja teemadki kuidagi liiga igapäevased-argielulised. Nüüd mäluvärskenduseks netis tuulates ja kõigi „Eesti lugude” raames linastunud filmide pealkirju silmates kinnistub hoopis teistsugune arusaam. Kui mõni film esilinastuse ajal ei tundunudki olevat maailma parim, siis nüüdseks on igasugused kunstilised hinnangukriteeriumid tasakesi taandunud tagaplaanile ning andnud koha hoopis teistele väärtustele. Iga „Eesti lugude” dokk näib olevat just see, mis ta olema peabki: jäädvustatud on see Eesti ja eesti elu, mis meid tol filmimise hetkel ümbritses. Eks ajalooline perspektiiv anna kunstilisele poolele ka alati sügavama mõõtme.

Ärge nüüd palun mõelge, et tahan pika sissejuhatusega kuidagi vihjata, et Andres Keili „Folk juu!” ja Gerda Kordemetsa „Kabaree” kunstiline tase kuidagi nõrk oleks. Ei, seda kindlasti mitte. Pigem on asi mingis igavikulisusele häälestatuses, mis tabas mind enne nende dokumentaalfilmide vaatamist. Siin need pooletunnised tagasihoidliku eelarvega tehtud ülesvõtted nüüd on: mõlemas räägitakse muusikast, mõlemas räägitakse paarkümmend aastat kestnud traditsioonist. Mõlemad filmid on terviklikud ja professionaalsed, üks johtuvalt valitud vormist ehk veidi hõredam kui teine.

Režissöör Keili „Folk juu!” peategelaseks on Viljandi folkmuusika festival, kuigi vormiliselt räägib see justkui päris mitmest eripalgelisest tegelasest: on üks muusikaarmastajast tüdruk, üks pime poiss, üks väliseesti poiss ja üks Jaak Johanson. Igaühel neist on oma tõuge folgil osalemiseks ning kõik nad tahavad olla osalised milleski suuremas. Peategelased on meeldivad, suvi kutsuv ning operaatoritöö terane. Sümpaatne film, kuigi süvitsiminekut on vist veidi nappinud.

Eks nii võibki juhtuda, kui võtad teha filmi lõpptulemusest, mitte protsessist endast nagu tegi seda Gerda Kordemets oma „Kabarees”.

„Kabaree” räägib Saaremaa ühisgümnaasiumi abituuriumieelse lennu kakskümmend kolm aastat kestnud tavast tuua jõuludeks lavale kabaree-etendus. Läbi peategelase Iti vaatevinkli avaneb meile selle tava ajalugu ja olemus, prooviperiood ja tänapäev. Räägivad vilistlased, nii osalejad kui vaatlejad. Erinevalt „Folk juust!” on režissöör võtnud nähtuse jäädvustamiseks pikema ajaperioodi ning eks see on tunda ka filmi üldmuljes. Me näeme Itit mitmes keskkonnas ning see kahtlemata avab teda ja teeb ta vaatajale lähedasemaks/mõistetavamaks. Pikema filmimisperioodi tõttu tajume ka ettevõtmise haaret ning selle ebatavalisust osalejatele. Filmi lõpus võib vist öelda, et „kunst ühendab”, mis iseenesest on ju päris ilus kokkuvõte, seda nii praegu kui ka kümne aasta pärast neid filme uuesti üle vaadates.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming