Möödaarmastus ning linnud ja lennukid

Olev Remsu

Uued lühidokumentaalid lahkavad võõrandunud inimese valu ja looduse jäljendamist kui õiget teed.        Dokumentaalfilm „Moekoer” (OÜ Osakond, 2010, 30 min), režissöör Moonika Siimets. Operaatorid Ants Martin Vahur, Elen Lotman, Kullar Viimne, Arvo Vilu, helioperaator Arian Levin, monteerija Andreas Lenk. Produtsent Mari Kallas. ETV eetris 12. I.  On olemas niisugune väärtus, mida me nimetame teemaleiuks. Ja „Moekoer” on selles suhtes täpselt kümnesse. On tabatud õhus rippuvat  sotsiaalset tellimust ning see täidetud. Huumorija kriitikavõtmes käsitletakse Euroopast meilegi jõudnud ilu- ja sülekoerahullust. Loomade õiguste eest võitlejad peaksid niisuguste tõugude aretamise vastu takka üles lööma, kasu sellest tuleks ka meie rahvust hukutavale madalale iibele. Mõelda vaid, inimene teeb enda jaoks loominvaliidi, kes ilma temata kuidagi toime ei tule, ning nimetab oma suhet koeraga tõeliseks armastuseks. Vähe sellest! Ta katab puudega koera sitside ja satsidega, isegi kasukate ja pärlitega ning veab siis vaese olevuse glamuursele moesõule, et seal hiilata ja tunnustust pälvida. Loomapiinajad, sihukesed! Mida ütles Jean-Paul Sartre, kui ta oma tuttavaga jalutas Pariisi loomade kalmistul ning seal ühe lollaka epitaafiga hauakivi jalaga uppi lõi? Armastada looma tähendab armastada teda inimese arvelt, tõdes mees, kellest mõni aasta hiljem sai nn mairevolutsiooni üks juhte.          Ma ei tea, kas Moonika Siimets on Sartre’i „Sõnu” lugenud, ent tema filmi sõnum on täpselt sartre’lik. Näeme, kuidas kaks naist Nele ja Marina on muretsenud endale asenduslapse –  Nelel kannab see nime Višenka, Marinal koguni Bellard Öre Extreme Beauty – ja kuidas naiste kiindumus viib tahtlikult sandistatud minielajate nunnutamisele. Totter! Tegemist on ju psüühikaga, mis paneks spetsialisti muretsema, kuid selmet arsti poole pöörduda, käiakse teiste omasugustega näitustel, trumbatakse üksteist üle koeragarderoobi ja ehetega. Kuuleme ka ühe koerakleidi hinda – 1500 krooni! Mine või hulluks, beebirõivas on palju odavam,  samuti kuluks vähem imikutoidule. Uskumatu, et toimuvad isegi karnevalid, päkapikk-koerad maskeeritakse ingliteks ja tulnukateks ning oh seda ahhetamist-ohhetamist, mis siis armunud naiste hulgas lahti läheb. Imetletakse vastastikku koerte ehteid, mis on pärit kuulsatelt pärli- ja kalliskivifirmadelt nagu säravad kiltsudkaltsud koerte ümber parimatelt ja kallimatelt hõlstidisaineritelt.      Maailm on peast segi läinud! Mitte ükski koerakiusajaist ei tule mõttele oletada, kuidas see lääge komet loomale mõjub. Armastusest on saanud piinamine ning  selles peitub suur ja sügav mõte, mis on väärt meie sajandit. Ja kas ei juhtu nõnda maailmas kaunis sageli? Tuleneb see empaatia puudumisest, oskamatusest tabada teise olendi (inimese, koera või hoopis kellegi kolmanda) olemust. Arvad, et see, mis on sulle hea, on hea teistelegi. Kas ei teki oma tahtmise pealesurumisest diktatuurid, kas ei puhke sel põhjusel sõjadki?    Armastus pole muutunud ainult koerapiinamiseks, armastus on muutunud ka enesepiinamiseks. Tahad lähedust liigikaaslasega, noh, mehega, aga paned tema hoopis junne korjama ja jätad seejärel hoopis maha, eelistad  junnitajat, kuna arvad, et nõnda on etem sulle ja sinu teisest liigist elukaaslasele. Loomulikult eksid sügavalt nii enda ja koera puhul, tegelikult terroriseerid mõlemat.  Kes ütles, et põrgutee on sillutatud kulla ja karraga?    Õnneks ei näita režissöör Siimets meile kõike seda näpuga, tema jutustab lõbusa loo, mille sisuks on tõuseltsilisest peigmehe otsimine ning mis päädib pulmadega. Eesti keeles on sõna „koerapulm” mis tähendab „isaste koerte jooksuaegset kogunemist emase juurde” ja märgib ka vaest ja  armetut paariminekut. Siimets on näiliselt selle pea peale pööranud, aga ainult näiliselt. Sisult on Siimetsa demonstreeritud koerapulmad tõeline õnnetus, mis sest, et väljanägemiselt hunnitud. Galantsele registreerimisepisoodile nagu kogu dokumentaalfilmilegi võib ette heita lavastuslikkust ning see õõnestab veidi sõnumi veenvust. Kas olukord on ikka nõnda hull, nagu filmis näidatakse?  Ometi pole Siimets pilamisega pilli lõhki puhunud, tema paroodia on jäänud vastuvõetavuse piiridesse. Mõelda vaid, kui ta oleks registreerimisest laulatuse teinud, tseremoonia altari ette viinud! Nalja oleks rohkem saanud, kuid ülesoolamise tõttu oleks usutavus üha rohkem kadunud, hoiatussõnum oleks ähmastunud. Praegugi on film liialduse ja lavastuslikkuse poole kaldu. Aga hea naer annab  kõik andeks, isegi pisut võltsi noodi. On kaks väga head tabamust. See, kui kolm aastat ainult kodus koera eest hoolitsenud Nele läheb viimaks, kui on Višenkat mehele eelistanud, moerõivaste poodi müüjaks, sinna koera kaasa võtab (sest kuidas sa ta üksi jätad!), looma vaateaknal hoiab ning tänava pool näeme teises plaanis põngerjat. Vaat last oleks Nelel vaja, mitte koeraklutti! Kindlasti on jälle tegemist lavastusega, episoodi tõesus asendub  tõepärasusega, aga sõnum on leidnud oma audiovisuaalselt täpse lahenduse.    Teine hea moment on see, kui registreerimistseremoonia järel kutsa jalga tõstab ja pissib peoruumi paraadsametile. Niimoodi avaldavad koerlased teatavasti soovi leida liigikaaslane, kellega paarituda. Tähendab, loomulik ja õige koeraelu pole kuhugi kadunud, mis sest, et vaesest koonukast on vägivaldselt  tehtud glamuurne tola.    Ühe koeraomaniku, nimelt Nele, portree on veenev, Marina motivatsioon jääb avamata. Inimesed on jäänud lapselikuks, neil on vaja mänguasja, ja on isegi hea, et nende leluks pole päris laps. Niisugune armetu näss ei saa  kunagi täiskasvanuks ja iseseisvaks, teda võib enesepetmiseks nunnutada looma elupäevade lõpuni. Selles mõttes on koer isegi lapsest etem, eks ole?    Niisiis, Siimets näitab, kuidas võõrandunud inimene kannab oma valu, igatsuse ja üksilduse  üle koerale, tehes sel moel õnnetuks looma ja iseenda. Ja niisuguseid inimesi on terve kogukond, kes kõik õhutavad üksteist üha hullemale ogarusele.    Filmil on klassikaline open end: koerarakats viiakse operatsioonile, me ei saa teada, kas see  õnnestub või mitte. Samuti ei tea me rohtu kahejalgsete üle igasuguse piiri läinud kiindumusele neljajalgsete vastu. Dokumentaalfilm „Järv ja linn” (OÜ Vesilind, 2010, 27 min), stsenarist ja režissöör Riho Västrik. Operaatorid Joosep Matjus, Riho Västrik, Atte Henriksson, monteerijad Kadriann Kibus, Liina Triškina, helilooja Ekke Västrik. Produtsent Riho Västrik. ETV eetris 5. I.    Mulle on Riho Västriku loodusfilmid ikka meeldinud, ta teeb neid hästi. Ent „Järve ja linna” vaadates jäi mind segama üks mõte: mis siis, kui tegemist on veefirma tellimusteosega, esindusfilmiga, mis kiidab Tallinna joogiveemonopoli? Meelde tuli Moskva-koolis Andrei  Tarkovskilt kuuldud hoiatus, millega maestro alustas oma kaheaastast loengusarja: kui olete end müünud üks kord, siis olete end müünud igavesti. Samade sõnadega Tarkovski ka lõpetas. Muidugi kõlasid need sõnad Brežnevi ajal Kremlist mitte kuigi kaugel hoopis teisiti kui tänases Eestis, ent sisu ja olemus on jäänud samaks – ärge painduge ei võimu ega raha ees! 

Siis jälle mõtlen, et teen ehk autorile liiga, sest kunstilisi etteheiteid mul sellele poolsõnatule filmile pole. Miks poolsõnatule? Aga sellepärast, et räägivad ainult veefirma laborandid, kes kõik teatavad meile, et Tallinna joogivesi on kole puhas. Inimesed on vastandatud lindudele järve ja lennuvälja kohal, viimased nokka jutuks ei paota. Tinglikkuseklass on selline. 

Dokumentaalis, mis peegeldab üksüheselt reaalsust, pole sihuke trikk lubatud. Aga siiski – kui üksüheselt?         

Kas võime uskuda tellimustöös kuuldud deklareeringuid veefirma palgalistelt? Mis sest, et kinnituseks tuuakse mitmesugused tabeleid, näidatakse aparaate, mis vee keemilist koosseisu pidevalt mõõdavad. Aga just see teeb asja kahtlaseks.         

Dokumentaalfilmis võib teatavasti pildiliselt demonstreerida mida tahes (dokumente, seadmeid, näitusid), vaataja jääb uskuma ikka seda, mida kuuleb filmitavalt inimeselt või mida saab teada diktoritekstist või subtiitritest. Kui mõõtelabor välja jätta, siis on tegemist muusikalise piltjutustusega (või peaks ütlema kaaderjutustusega?) Ülemiste järvest, mida  autorite poolt Internetis levitatavas sünopsises nimetakse Eesti suuruselt kolmandaks, mis aga pole õige ei pindala ega sügavuse poolest. Film algab Poola postilennuki hädamaandumisega Ülemiste järve jääle. Tegemist oli õnneliku õnnetusega, kuna ükski inimene ei hukkunud. Pärast lennukivare koristamist tekkis loomulikult küsimus, kas kannatas ka järv, kust enamik tallinlasi saab oma joogi-, köögi- ja vannivee?       

Rohkem Poola lennuki avariist juttu ei ole ja see on imelik. Käivitav põhjus annaks nagu lubaduse asja põhjalikumaks käsitluseks, kuid seda ei tule. Ehk on filmi ülesandeks veenda vaatajat, et ärgu kartku, õnnetusele vaatamata vesi ei kannatanud! See on aga liiga tühine ja madal põhjus viisaka filmi tegemiseks, sobiks vahest uudisenupu või telesaate sisuks.       

Muidu on kõik kombes, Västrik näitab enda kui loodusautori kõrget taset. Vastandatud on inimene ja loomariik, kõigil on järve ja maad  vaja. Ja loomad segavad inimest. Lennuväljalt tuleb kajakaid paugutamisega tõrjuda, et lennukid alla ei kukuks. Inimesed häirivad loomi, konnad ja koprad on ärevil. Või oli see vee-elukas saarmas? Ei ole ma nii suur looduse asjatundja, et pildi järgi vahet teeks. Teksti kah ei ole, mis takkuspeale asja selgitaks. Mõtestan filmisõnumi lahti niimoodi: inimesed on õigel teel, kui jäljendavad loodust, viivad oma imikud vette nagu konn teeb oma  kullestega. Veest oleme ju kõik pärit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming