Musta mandri tundmatud sõdurid

Aare Ermel

Messaoud, Yassir, Saïd ja Abdelkader on sunnitud pärast sõja lõppu tõdema, et tõeline võitlus alles algab. KAADER FILMIST Prantsusmaa diskrimineeriv suhtumine viimases ilmasõjas riigi eest võidelnud põhja-aafriklastesse hakkas muutuma alles pärast Rachid Boucharebi eepilist sõjafilmi „Kuulsuse päevad”. Loomulikult ei puudu selles 14,4 miljoni eurose eelarvega valminud rahvusvahelises suurprojektis ränkrasked lahingud ja ülisuured inimohvrid. Ometi koheldi veristest tapatalgutest eluga väljunud mehi nende sangarlikkusele vaatamata nagu teise sordi kahuriliha. Sestap omandas erilise tähenduse fakt, et film esilinastus just nimelt Cannes’is, mille ranna-alal mitmed aafriklaste väesalgad 1944. aastal maabusid.

Rachid Bouchareb on sündinud 1953. aastal Pariisis alžeerlastest immigrantide pojana. Tema kaheksast täispikast filmilavastusest on Eestis linastunud vaid poeetiline draama „Väike Senegal” (2000). „Kuulsuse päevadega” tahtis režissöör juhtida tähelepanu oma esivanematele ja nende paljudele põlvkonnakaaslastele, kelle panus sõjapäevil on teenimatult unustatud.

Kui Prantsusmaa oli okupeeritud ja poolteist miljonit Prantsuse sõjameest vangi langenud, kutsus kindral Charles de Gaulle raadiokõnega Londonist 18. V 1940 prantsuse rahvast jätkama võitlust fašismiga. Alates juunist 1943 Alžeerias tegutsenud Prantsuse Rahvuslik Vabastuskomitee suutis sõtta mobiliseerida 233 000 meest. Neist 130 000 olid moslemitest „pärismaalased” (ekraaniteose originaalpealkiri!) ehk siis värvatud Prantsusmaa asumaadelt Alžeeriast, Marokost, Senegalist, Tuneesiast, Malist, Madagaskarilt ja Indo-Hiinast. Vastloodud väekontingenti kutsutigi mitteametlikult Aafrika armeeks.

Eraldi tõuseb filmis esile juhuse tahtel samasse rühma juhtunud nelja põhja-aafriklase saatuse lugu. Igaühel olid sõttaminekuks oma isiklikud põhjused. Messaoud (Roschdy Zem), Yassir (Samy Naceri), Saïd (Jamel Debbouze) ja Abdelkader (Sami Bouajila) ei olnud kunagi varem Prantsusmaal käinud. Ometi ei kõhelnud nad kaua, kui kõlas kutse astuda „isamaa” vabastamiseks loodava armee ridadesse. Tuhanded nendesugused noored mehed võitlesid Itaalias, Provence’is ja Vogeesides. Meeleolu hakkas muutuma üht Elsassi küla ülekaaluka Saksa pataljoni eest kaitstes, kui „pärismaalased” jäeti ilma mingi toetuseta.

Samal ajal kui Normandia invasiooni, prantsuse vastupanuliikujate sissivõitlust ja Nõukogude armee edukat pealetungi idarindel tunnustati kõikjal kui sõja peatse lõppemiseni viinud aktsioone, eelistati koloniaalarmee sõdurite Itaalia ja Prantsusmaa lahingutes üles näidatud ennastsalgavust täielikult ignoreerida. 1959. aastal otsustas Prantsusmaa valitsus lõpetada „muulastest” sõjaveteranidele pensioni maksmise, otsekui karistades neid endistel asumaadel hoogustunud iseseisvusliikumise eest.

Muidugi on omajagu õigus neil arvustajatel, kelle hinnangul on „Kuulsuse päevad” üpris traditsiooniline sõjafilm, mida eristab muust samalaadsest produktsioonist vaid temaatika: koloniaal-prantslaste osalemine II maailmasõjas. Kahtlemata on huvitavaim tegelaskuju Abdelkader, kesksest nelikust kõige intelligentsem ja realistlikuma ellusuhtumisega visionäär, kellest kujuneb võrdõiguslikkuse eestkõneleja. Ekraaniloole oleks tõenäoliselt ainult kasuks tulnud, kui võrdlemisi fantaasiavaeselt filmitud lahinguepisoode oleks lühendatud ja sõdalaste erimeelsusest sündinud dramaatikat lisatud. Kindel on seegi, et tegemist on olulise filmisündmusega ning viie peaosatäitja tunamullune auhindamine Cannes’is igati omal kohal.

Režissöör Rachid Boucharebi sõnutsi oli Ab­del­kaderi eeskujuks Mohammed Ahmed Ben Bella, kes oli samuti teeninud sõjapäevil Prantsuse armees. Naasnud rindelt, oli ta üks Rahvusliku Vabastusrinde asutajaid, viibis viis-kuus aastat vanglatrellide taga ning sai aastal 1962 iseseisva Alžeeria esimeseks peaministriks. Nagu Ben Barka, pidid ka Abdelkader ja tema kamraadid sünnimaale naastes valusalt kogema, et kõrgelennuline deviis „Vabadus, võrdsus, vendlus!” pole muud kui tühjad sõnad.