Mustad silmad paadi ääre alt

Aarne Ruben

10. IX esilinastus dokumentaalfilm Kurkse väina surmaretkest, kus hukkus 14 Eesti kaitseväelast. Tõnis Lepiku dokumentaalfilmi „Surmaretk” tarvis lavastati 22 sõduri vetteminek. 2X KAADER FILMIST

Kui Eesti filmitegijatel on üldse mingeid rahvusvahelisi ambitsioone, siis Kurkse surmaretke teema on just see, mis võiks tuua loorbereid ka välismaise vaataja käest. Dramaatilised kaadrid meestest just enne nende surmaminekut on see, mis müüb. Tuleb aga arvestada, et kogu asja initsiaatorit Jaanus Karmi ajakirjanikud kätte ei saa: ta läks Iraaki eraturvameheks, ära siinsest umbsest õhustikust. Ja õigesti tegi, sest õige mees ei kekuta meedias, kui tal midagi öelda ei ole. Leheneegri küsimuse peale „kas te sel kellaajal tegite seda või toda” või „miks te olete selline” oleks paslik ütelda „olen sihuke, nagu ma tahan, ja ma pole avaliku elu tegelane, et peaksin teile aru andma”. Elukutselised avaliku elu tegelased kekutagu nendegi eest, kes ei taha, ning täitku nemad leheruumi, mis tõsistest inimestest täitmata jääb.

 

Ettenägematu erand

Filmi reklaamis oli natuke ennatlik Karmi nimi välja hõigata. Teda ju siiski ei portreteeritud, Kurkse majakavahti Heino Kreintalit aga küll.

„Surmaretke” puhul on tegemist filmiga, mis esitab tugevalt ettenägemise ja tõenäosuse, riski, eksituse ja pääsemise probleemid. Tõenäosusteoorias on oluline sõna „erand”. Rühmaülema Jaanus Karmi plaan oli ületada Kurkse väina sügavaim, allveelaevade jaoks süvendatud mõnesajameetrine osa ujudes. Nähtavasti oli plaanis ka see, et ilm püsib samasugune ja laine käib vaid mõni sentimeeter üle kotiotsa. Suurte veeavarustega harjumata ülem ei näinud ette, et tõuseb tuul, käivad lained ja force majeure pillutab rivi segamini. Meri on väga ootamatu. Kõik need situatsioonid, mida me ei suuda ette näha, on erandsituatsioonid, s.t subjekt peab edukaks tegutsemiseks hoomama, et kõikvõimas erand võib kustutada tema parimagi püüdluse. Kui puuduvad kogemused, nn teiste vigadest õppimine, siis kaldub tegutseja juba tegutsemise ajal ette kujutama, kuidas ta ühte või teist toimingut õigustaks, kõneleb aktsioonifilosoofia. Siis on tegutsemine ühtlasi ka selle õigustamine.

Õppus „Vilets elu” olekski tavapraktikas just selline, et kõigil ei lähe seda elu vaja. Organismi alajahtumine tähendab seda, et ka aju saab vähem verd ja ajus tekib meeliskelu-sarnane pehme apaatia. Kes ellu tahab jääda, rapsib käte ja jalgadega, kordab kas või endamisi mingit absurdset rütmilist värssi. Aga kõige hullem just ongi see ükskõiksus, mis võtab järjest peale hoovavat latentset minnalaskmist loomulikuna. Külmauni tuleb peale, sest vesi oli veel kraadi võrra külmem kui Estonia katastroofi aegu. Kirurgid seletavad, et peaaju algava hüpoksia tunne on võrreldav sellega, kui kuul pole su südant just purustanud, aga löönud südamekoja viltu – midagi justkui veel tajud, aga kõigest on absoluutselt kama ega hooli sa siinilmas enam millestki. Kergekujulist hüpoksiat on läbi elanud absoluutselt kõik kodanikud: proovige olla näiteks elueas 13–15 ja jääda magama selili, lõug rinnale surutud.

Missugust militaarset kasu üldse oleks üle mere ujuvast luurerühmast? Kahe kilomeetri kõrgusel lendava hävitaja infrapunasihikust vaadates on veel elus mehed punakad. Surnud ja veel järel lohisevad kehad on valged, igatahes mustast külmast merest selgesti eristatavad – see on organismi jääksoojus. Veel südaööl püsib lennuki sihikust vaadelduna valkjana – õhtul kell kaheksa töö lõpetanud tehas. Ja mis see inimesegi keha muud on kui väike tehas: masinad lõpetavad töö, soojus jääb mõnda aega osaliselt ikka alles. Pole enam vanaaeg, kui piraadid suutsid ujudes saabumisega sealkandis vastast üllatada. Vastase võimalikku luurelennukit ei üllata enam miski.

 

Tugevad vastutavad

Jaak Kiismann sõnab filmis, et rühmaülem Jaanus Karm osutus meres nii tugevaks, et võttis juba uppuma kippuva Kalle oma rinna peale ning tegi talle kunstlikku hingamist. Vaimselt tugevamad on alati need, kes võtavad vastutuse, viimase võtavad aga need, kel on kindel siht silme ees. Järellohiseja jääbki järel lohisema. „Kes ei ole valmis iga hetk surma minema, see elab orjuses ja ei vääri oma elu üldse,” kõneldakse ühes keskaegses ballaadis.

„Surmaretk” on tõsiselt kurb linalugu, mis ajab lausa nutma. Teose mõjuvaim kaader ongi noormehe ükskõikne, kuid irooniline ja abi paluv nägu paadi ääre alt kerkimas. „Hädasolijate silmad, mis üles meie poole vaatasid, olid täiesti mustad,” ütles sadamavaht Kreintal hiljem ajakirjanikele.

Just niisugused hetked selgitavad meie igapäevatusa olemust ja viitavad sellele, et meie igapäevane olemine on tühine kvaasieksistents: vaid mingis kaubanduskeskuses järjest raskemat käru ringi ajada, siis aga see kõik suurde autosse laadida, laste ja pisikoertega segamini. Teisele kaldale jõudnud, mis nende nimed ka ei oleks, on juba sellest igati üle: nemad ei näinud tänase päeva vaeva, neil pole lapsi. Intervjueeritud eestivene vanapaaril ongi filmis ainult ahastus, sest neilt on võetud nende viimaste päevade tugi.